Probleem on muus ehk riigikorralduses. Rahvusriiklus on küll veel tõsiasi, aga otsustamise ülemvõim ei ole kaugeltki enam kodanike valitud võimuorganite käes. Kodanikud teevad keelekasutuse osas otsuseid, minnes mööda seadusandlikest aktidest või nende täitmise järelevalvest. Kuidas mõjutab põhiseadus näiteks globaalses infovõrgus toimuvat? Või lokaalsemalt, eesti keele kasutamist netis? Ei kuidagi. Täpsemalt, põhiseaduses sätestatud sõnavabadus mõjutab netikultuuri küll. Keegi ei pea tõsiselt arvestama tsensuuri, tagakiusamise või rahaliste karistustega, kui ta ajab oma igapäevaseid asju võrgus. Kui ta aga adresseerib oma sõnumid laiemale publikule, peab mõistagi pisut sõnu valima. Ja seegi puudutab väheseid. Usun, et Eestis ei ärka väga mitu inimest hommikuti kinnismõttega asuda esimesel võimalusel kedagi laimama või vaenu õhutama.
Mõistagi on ka Eesti riigikogu ja tema liikmed ühekaupa oma tegevuses vabad. Kui soovi on, võib ka põhiseadust täiendada. Minu arvates on see sümboolne samm keele elujõu seisukohalt üsna tühise tähendusega ning eriti seetõttu, et ei kohusta riigivõimu praktilistes sammudes mitte sendi eestki, rääkimata siis kümnetest või sadadest miljonitest kroonidest, mida kulutades saaks eesti keele kaalu mitte ainult Eesti territooriumil, vaid ülemaailmselt suurendada (Tartus gastroleeriva haridusministri väide, et “Eesti keelepoliitika pole kunagi olnud rikkam”, pole kahjuks ka tõsine jutt, kui vähegi formaalsuste taha vaadata).
Näiteks vabavarana tarvitatava OpenOffice’i kodulehelt võib lugeda: “Suuremas osas on OpenOffice.org-i eestindamise projekt valminud vabatahtliku töö tulemusena. Hiljem on projekti toetanud Tiigrihüppe sihtasutus.” See programm on ainult juhuslik näide. Aga samas sümptom, märk sellest, et riigivõimul pole selget plaani, kuidas turu puudulikkust infotehnoloogiasektoris tasandada. On aga üldteada, et XXI sajandi maailmas tulevad raskusteta toime ainult netikeeled, need võib-olla kuni 50 keelt, mis suudavad vallutada võrguavarused ning seal koduneda, muutuda standardlahenduste kohustuslikuks osaks.
Just vallutada, mitte võtta kaitsepositsiooni. Võrgumaailm on praegu see Metsik Lääs, kus peremeheks saab see, kes oma piirivaiad esimesena maasse lööb. Tarbija vaatenurgast on esmatähtis, et kõik uus, mis tarbimiseks luuakse, oleks võimalikult kohe täisväärtuslikult tarbitav ka eesti keeles. Ja mitte ainult laiatarbetarkvara, vaid ka kitsama kasutajaskonnaga profitarkvara. Turg meil seda pisiasja ära ei korralda. Loomulikult saavad oma ala meistrid hakkama ka võõrkeelse tarkvara kasutamisega, aga siis kipuvad nad ka oma erialases suhtluses aina võõrkeelsemaks ning, mis veel halvem, ei suuda oma tegevust publikule arusaadavas eesti keeles kirjeldada.
Teine pool asjast on sisu. Eesti keelele üleilmset eluõigust nõutades peame arvestama, et alustame ju nullist – maailma kõigi elanike eesti keele oskuse mõttes. Tähendab, seda, et Eesti on huvitav maa, kus räägitakse keeles, mida tasub õppida, peame esialgu maailmale rääkima mõnes muus keeles. Peame püüdma tõlkida ja võrgus kättesaadavaks teha oma kultuuri, sealhulgas riigi kohta kõik, mis võimalik. Oma kulu ja kirjadega, mitte lootes käputäiele välismaal elavatele rahvuskaaslastele ja estofiilidele.
See kõik (siinne loetelu pole ammendav) on kallis, aga kulutamist väärt. Eesti keele globaalseks võrgukeeleks tegemine pakuks tegevust paljudele, seoks inimesi. Tasub meeles pidada, et digimaailma pärismaalased saavad Eestis juba täiskasvanuks. Ja nemad otsustavad asjade-nähtuste prestiiži üle eeskätt võrgust, mitte põhiseadusest vastuvaatava järgi.
