Muidugi on õigus Lacanil ja tema järgijail, kes kuulutavad, et fantaasia on reaalsuse tugi ja saab seda olema igavesti ja mis tahes elukorralduse puhul. Igasugune tähendus on juba loomu poolest religioosne ja illusoorne. Räägitagu läbi, vaieldagu ja arendatagu kommunikatiivsust mis tahes ideaali suunas, illusoorsus jääb. Ometi on kommunikatiivsuse ideaali silmas pidades edendatud eluolu kahtluseta parem kui bürokraatlik kabinetivaikus ja -võim.
Asjade pideva läbiarutamise harjumuse toel arenevad niisugused inimlikud voorused nagu empaatiavõime, hoolivus, sallivus, solidaarsus, kogukondlik ühtekuuluvustunne jne. Läbipaistvad süsteemid hoiavad suletuist paremini eluilma inimlikuna, lasevad probleemidele silma vaadata ja püsivad seeläbi paremini ja kauem. Seetõttu tundub Hannah Arendti või Alain Badiou jutt sellest, et tegeliku poliitika ja valiku võimalikkus on liberaalse demokraatia raames üsna olematu, asjakohane. Hoolimata sellest, et tunnen meie ajastu vastu isiklikult kaugelt enam mugavat armastust kui pimedat viha. Sama käib ka raamatukogude kohta. Nende hea käekäigu ja arengu huvides oleks vajalik asjakohane elav arutelu. Raamatukogusid külastab ju arvestatav hulk inimesi ja teadusraamatukogusid usutavasti kogu haritum ja mõtlevam osa ühiskonnast. Ometi ei ole vist valdkonda, millest meil avalikult oleks vähem juttu olnud kui teadusraamatukogude toimimisest.
Kolm aastat tagasi ilmusid meie raamatukogusüsteemi kohta Sirbis üksjagu kriitilised käsitlused. Sellele järgnes (suuresti õigustatult) solvunud ja valulik, kuid elav vastukaja rahvaraamatukogudest üle Eesti. Selgus, et rahvaraamatukogudes töötavad väga huvitavad, sümpaatsed ja arutelule avatud inimesed. Lähiaastatel on rahvaraamatukogude temaatika leidnud märgatavat käsitlemist nii ajakirjanduses, avalikel seminaridel-konverentsidel kui üksikute raamatukogukollektiivide mõttetalgutel, kuhu on kutsutud ka avalikkuse esindajaid. On tehtud mitmeid konkreetseid muudatusi, elavnenud kirjanike liidu ja raamatukogude koostöö, eri tasandite inimesed on mõistnud teineteise probleeme, seisukohti ja toimimismotiive.
Midagi sellist ei ole aga toimunud teadusraamatukogude osas. Rahvaraamatukogudega võrreldes on nad rangemini tsentraliseeritud ja suuremate võimuambitsioonidega juhtide hallata. Avalikkuses mõned korrad sõna võtnud teadusraamatukogude inimesed said oma juhtkonna paranoiliste kahtlustuste osaliseks. Uusi avalikult küsimusi püstitada soovivaid ketsereid ei ole ilmunud. Teadusraamatukogude asja aetakse nii, et iga huviliseni info ei jõua.
Eelnevaga pole tahetud öelda, et kabinetivaikuses sünnivad koledused ja kuritööd. Akadeemilise raamatukogu pideva külastajana võin selle teenindust vaid kiita ja ka valikusse lisandub pidevalt huvitavaid raamatuid. Häid raamatuid lisandub ka muude ülesannete seas humanitaar- ja sotsiaalteadustealase teaduskirjanduse komplekteerimisele spetsialiseerunud rahvusraamatukogusse. Kuid arusaamatuks jääb, miks on selline funktsioon Eesti oludes, kus alternatiivid suuresti puuduvad, jäetud vaid kirjanduse kohapeal kasutamist võimaldava institutsiooni täita. Samuti ei ole teada, kas kolme aasta tagune segane seis teadusraamatukogude funktsioonide osas on muutunud ja raamatukogude isolatsioonis, teineteise kiuste ja topeltkomplekteerimine on leidnud mingi lahenduse. Ülearune ei oleks perioodiline teaduskogude komplekteerimissuundumuste ja -seisu kirjeldamine ja asjakohane poleemika. Avalike teabeinstitutsioonide toimimine ei tohiks olla ühiskonna üks poleemikale suletumaid sfääre.