Ma olen sulle väga tänulik, et ma saan avalikult rääkida vähemasti ühestki oma ideest. Neid uusi ideid on muide võrdlemisi palju, aga ajakirjanduses kajastuvad ainult mingisugused väga kummalised teemad.

Täna ja homme räägitakse Eesti Rahvusraamatukogus konverentsil “Paabeli raamatukogu” kirjasõna vabadusest. Sõnavabadus on praegu Euroopas kuum teema, vähemasti kolmel-neljal suurel kirjandusmessil või -festivalil on see tänavu olnud tähelepanu keskmes. Eks põhjused peitu viimastel aastatel toimunus: USA võimude katsetes meediat ohjata, Muhamedi karikatuuri loos, järjest selgemalt väljajoonistuvas olukorras Euroopa Liidu idapiiri taga, kus sõnavabadus on hetkiti tõepoolest muutunud elu ja surma küsimuseks. Nagu vanadel halbadel aegadel.

Samas, sõnavabadus Eestis… Ma usun, et Eesti on ses mõttes üks vabam maa üldse. Siin saab igaüks meedias arvata, mida tahes, kõik (tõepoolest, KÕIK) leiavad oma kanali, väljundi. Kui mitte mujal, siis Delfi üldrahvalikult ülipopulaarses liputajatepargis saavad arvamused kokku, sest meil on ju nii kole palju arvata, ka asjust, millest midagi ei teata, mille olemusse ei viitsitagi süüvida. Me oleme arvajate ühiskond.

Nii et võiks öelda, et Eesti probleem on liigses sõnavabaduses, lausa vastutuse puudumiseni. Pretsedente ju on, aga pole kuulnud, et Kojamees või Riisalu oleks parteist välja visatud, kuigi nt Põhjamaades oleks see asjade raudkindel käik olnud pärast sellist, olgugi naljatleva alatooniga, natsimöga.

Info vohamises, ülekülluses, kontrollimatuses tekib just nimelt sellist laadi äärmusliku populismi oht, mängitakse madalatele tungidele (seda saame veel valimiste käigus näha!). Sellega on imelihtne populaarsust võita, iseasi, kui järele mõelda: kui hea ja turvaline on ükskõik millist viha õhutavate inimestega samas ühiskonnas elada? Sõnavabadust ju piirata ei tohi, see on Eestis pea tabuteema, samas on vahel väga keeruline tõmmata piiri sõnade ja tegude vahele. Üks lausung on ju iseenesest tegu.  

Nõnda tekitab olukord infoväljal ka teistpidise ohu. Objektiivsus on nimelt muutunud suhteliseks mõisteks (see ei ole enam Eesti meedia esimene mõõdupuu). Toda seika üritavad erinevad jõud ära kasutada, luues enese tarvis uue meedia, uusi kanaleid. Noh, kas või linnaosa- ja vallalehtede võrgustik on tänini üsna heaks näiteks. Kuna tarbijail pole just kerge vaagida ja valida, võib põhimõtteliselt öelda, et mõni esmapilgul marginaalsena näiv ning ideoloogiliselt angažeeritud väljund on tegelikult muutumas üldrahvalikuks infokanaliks.

Ent see kõik on üsna hüpoteetiline, me ultraliberaalseis tuulis seni veel turumajandusreeglite kontrollida. Aga tegelik ja selge vabaduse piirang on hoopiski enesetsensuur – tabuteemade rohkus me ühiskonnas, tabulise sõnavara rohkus me keeles. Seda kõike ei märka esmesel pilgul, aga meil ei ole kombeks teatud asjadest rääkida, mõnd probleemi, nähtust avaliku diskussiooni keskmesse tuua. Muidugi, see on paratamatu ja inimlik, mingi kollektiivsete mõttemallide osa inimvaimus. Aga ometi annab see võimaluse öelda: meie sõnavabadus on illusioon. Ega iga väljaöeldud sõnum, arvamus ei saa veel suurema diskussiooni osaks, ei muutu arvestatavaks kõneaktiks. Võtame või tollesama Delfi kommentaariumi: sääl anonüümselt välja öeldu, olgu või räigeim võimalik, ei ole veel täitunud sõnavabadus, sest need inimesed ei ole vabad enda ees. Ei ole vabad, ausad, julged võtma vastutust tolle öeldu eest. Kui palju tuleks nt rassistlikke või šovinistlikke arvamusavaldusi, kui nende kõrval ilmuks ka arvaja pilt ja nimi? Ei, ega need kaoks, aga tunduvalt vähesemaks jääks neid küll. 50 aastat pidevat kohustuslikku enesetsensuuri, anonüümkirjade aega, ning 100 aastat kestnud keelekorralduse terrorit sõnavara liigitamisel ontlikuks ja ropuks, on jätnud me rahvuslikule kehandile jälje. Siin, maailma ühe ebastabiilsema ja ohtlikuma suurriigi naabruses, on sõnavabadus teema, millest peab põhjalikult rääkima ja mõtlema. ”Paabeli raamatukogu” tolle võimaluse pakub – eks saa säälgi jälgida, kui vabalt ja ausalt suudavad ettekandjad oma teemadesse siseneda…