Luhaääre retrospektiivne huumoriraamat on huvitav ja õpetlik. Kusjuures õpetlik nimelt selles osas, kus ta pole huvitav.

Raamatu esimesed kaks kolmandikku annavad iroonilise ülevaate stagnaaegsest kultuurielust ja intelligentsi mentaliteedist. Nõukogude elu ei valata sopaga üle, kuid puudub ka primitiivne nostalgitsemine. Omamoodi idüllilinegi näib see aeg, kui suure mulli nägemine Koiva jõel vääris sõnumit loodusajakirjas, mis pealegi lõpeb kinnitusega: “Ka kohalikud elanikud, kellele nähtust jutustasin, kinnitasid, et nii suur mull on Koiva jõel haruldus.”

Sama armas mälestuspilt tekib, kui lugeda, kuidas tapamaja kunstnik õgib külmkapi juures vorsti ja sinki, hullumaja kunstnikul pole tema ees aga kelkida muuga kui: “Mina saan jälle vahel Napoleoniga teatris käia.”  Praegugi aktuaalne materialismi ja idealismi vastuolu, ainult omaaegsetes kujundites.

Üksnes sotsialistlikule korrale omane on aga laste kahekõne, kes mängivad kirjanikku ja trükikoja direktorit:

”Tele! Mis teil asja on?”

“Tahaks laamatut tlükkida!”

“Lollakas olete või?””

Luhaääre vanemad tekstid on parasjagu nii napid, kui hädapärast vaja, venitamise või pingutamise tunnet ei teki. Näiteks vaid kahest lausest koosnev “Eesti jonn”. Kui lugu tundubki vaimuvaene, järgneb mõne lehekülje pärast uus, mis olnu uude valgusesse seab, näiteks “Direktori sekretäri loole” järgneb “Toimetaja lugu”. Pealiskaudsust aitavad vältida esoteerilised ja erootilised ekskursid: “Pärast teatud alkoholikogust ei mahu astraalkeha enam täpselt meie maisesse kehasse, ta libiseb kõrvale. Sellega seletubki peasumin ja hajevil pilk.”  

Luhaäär on vaid “kohakaaslusega” humorist. Siiski näitab raamatukese lõpp karmilt, kuid õiglaselt, kui palju on Eesti huumori üldtase kaotanud, suundudes 1970ndate-80ndate intellektuaalsest, absurd- ja arrogantshuumorist tänapäeva nüri ja primitiivse parajasti võimul valitsusele “ärapanemisse”. “Kui kaua vajame brežnevlikku elukujutust” ja enamik vemmalvärsse on just sellest viimasest lahtrist ning nalja pole neis rohkem kui Jüri Toomepuu sõgedas märatsuses viimase Kultuuri ja Elu veergudel.