9. veebruaril stardib Sõltumatu Tantsu Laval (STL) taas uute koreograafide sari „Première“, kus noored koreograafid saavad ennast publikule tutvustada ja sillutada teed edasiseks loometööks. „Première’i“ üheksandal toimumisaastal jõuavad vaatajani Sigrid Savi lavastus „Imagine There’s a Fish“ („Kujutle, et seal on kala“) ja Keity Pooki „Sünaps“.
Esimene „Première“ korraldati 2009. aastal. Millise eesmärgi STLi eelkäija Sõltumatu Tantsu Ühendus (STÜ) toona sellele sarjale seadis ning kas see on ajaga muutunud?
„Première’“ sai alguse STÜ ideest toetada uusi koreograafe. Ühtlasi oli soov, et Kanuti gildi saali kõrval oleks veel teistsugunegi organisatsioon, kust nad abi ja toetust saaksid. Tihti jõudsid meie kõrvu jutud, et tantsueriala lõpetajad ei leia rakendust ega oska iseseisva tööga korralduslikult kusagilt alustada. Nii sündiski mõte kutsuda algajad koreograafid „Première’ile“ oma esimest lavastust, debüüti tegema. Püüame aidata neil valdkonda sulanduda ja õige teeots kätte leida.
Nüüdseks on „Première’il“ tekkinud koostöö välispartneritega: koreograafid käivad Norras residentuuris, saavad juurde kogemusi ja võimaluse laiendada oma suhtlusvõrgustikku. STL paneb üha rohkem rõhku kogemuste edasiandmisele ja juhendamisele. Oma loometee alguses otsitakse palju tuge juba kogenud tegijatelt, mida „Première“ töö eri etappidel neile ka võimaldab. Seega ei piirdu STLi abi vaid ruumi, raha ja publikuga, vaid on ka sisuline.
Kes on seekordse „Première’i“ koreograafid ja milliseid teemasid nad oma töös käsitlevad?
Tänavused koreograafid on Keity Pook ja Sigrid Savi, mõlemad on õppinud Viljandi kultuuriakadeemias tantsukunsti. Uue suundumusena tulid mõlemad residentuuri oma meeskonnaga, s.t muusikute ja lavakunstnikega.
Sigrid Savi lavastuses „Imagine There’s a Fish“ käsitletakse kujuteldavat maailma. Aktuaalne ja põnev teema, sest meie ümber on palju meeletuid kujutlusi paralleelmaailmadest ja neis elamisest. Keity Pook püüab lavastusega „Sünaps“ punuda võrgustikku, leida meid mõjutavaid seoseid ja neist tekkivaid põhjusahelaid.
„Première’i“ konkurss oli seekord tugev, ent neil kahel koreograafil olid ehk kõige selgemad ideed, konkreetsem arusaam, millises suunas minema hakatakse ja kuidas eesmärgini jõuda.
Seekord kandideeris ka välismaa koreograafe. Kas „Première’ist“ saab rahvusvaheline tantsuplatvorm?
Seekordne rahvusvaheline kutsung oli esimene samm. Piiritaguseid taotlusi väga palju ei tulnud, eks see võtab veel oma aja, aga meie mõte on küll rahvusvaheliseks saada. Sellel on kaks põhjust. Esiteks on näha, et Eestis ei taha sugugi kõik koreograafia eriala lõpetanud saada tantsukunstnikuks, vaid paljud leiavad oma kutsumuse hoopis õpetajana või mujal. Kohalik konkurss nii pingeline pole, mistõttu tahame luua laiema kandideerimisplatvormi, et konkurents tiheneks ja tuleksid esile läbilöögivõimelisemad loojad.
Teiseks tundub, et ainult Eesti-keskse tantsukunsti edendamine ei inspireeri ei tegijaid ega vaatajaid. See valdkond on meil nii pisike. Tuleb mõelda laiemalt, ei saa piirduda vaid Eestiga. Oleme teinud selleks ka esimesi samme: meil on partnerid, kes on huvitatud oma riigis samasuguse platvormi väljaarendamisest. Nii saaksime ka rohkem koreograafe vastu võtta ja tagada, et residentuurid ja etendused toimuksid ka välismaal. Tantsuvaldkonna loomulik töökeskkond ongi rahvusvaheline.