Imperialismi taassünnist Venemaal on viimasel ajal lõputult räägitud. Kui Seda taassünniks nimetada pole päris täpne: imperialistlikud hoiakud pole Venemaalt nimelt kunagi kadunud või kui üldse, siis väga lühikeseks ajaks. Tõsi küll, ise pole nad seda imperialismiks nimetatud, vaid näiteks kogu maailma proletariaadi vabastamiseks kapitali rõhumise alt. Uued ilusad sõnad on jõupoliitika õigustamiseks leitud ka tänapäeva Venemaal. Aastapäevad tagasi käidi seal siiski suure käraga välja just “liberaalse impeeriumi” idee, mis pidi asendama vanamoodsaks kuulutatud klassikalist imperialismi. Sõjalise jõu asemel peab see tuginema majanduslikule ekspansioonile, Vene investeeringute ja ettevõtluse toetamisele, Venemaa majandusliku võimsuse kasvule.
Majandust on Venemaa tõepoolest üritanud poliitilise relvana kasutada. Vene majanduslik ekspansioon on märkimisväärselt aktiviseerunud, majandusblokaad Gruusia ja Moldova vastu näitab, et Venemaa loodab majanduslike survevahenditega sundida lääne orientatsiooni valinud riike suunda muutma. Gaasisõjast Ukrainaga on Euroopal veel värsked mälestused. Sellel taustal kujutab Euroopa sattumine Venemaast järjest suuremasse energiasõltuvusse küllalt tõsist ohtu. Kavandatavad gaasijuhtmed ning Gazpromi aktiivne tegevus Põhja-Aafrikas võivad seda veelgi suurendada.
Elektrita jäämise oht
On siiski raske ütelda, kummal juhul, kas õnnestumise või ebaõnnestumise korral, võib Venemaa liberaalne imperialism Euroopale rohkem kahju tuua. Nimelt on sedalaadi unistuste kõige konkreetsemaks tulemuseks Venemaa enda majanduslik allakäik. Käib ju Venemaa tungiga välisturgudele kaasas väliskapitali väljatõrjumine Vene oma turgudelt, riigikapitalismi kehtestamine. Välisinvesteeringuid on Venemaal majanduse ja infrastruktuuri kaasajastamiseks aga hädasti vaja.
Kõigele lisaks ei jäta jõuline välisturgude hõivamine Venemaale – nii nagu korduvalt ajaloos – ei vaimseid ega rahalisi ressursse omaenda maa ees seisvate probleemide lahendamiseks. Ma ei hakkagi siin kõnelema Venemaa demograafilisest katastroofist, põhirahvusest elanikkonna arvu kiirest langusest ning moslemi elanikkonna kiirest kasvust. Räägin hoopis energeetikast kui “liberaalse impeeriumi” alustalast ja selle sisemisest nõrkusest.
Siin on Venemaal tekkimas tõsised raskused eeskätt kahes valdkonnas. Esimene neist on elektrivõrgu töökindlus. Pool aastat tagasi, kui kohtusin Anatoli Tšubaisi, Venemaa Ühendatud Energiasüsteemide juhatuse esimehega, hindas ta olukorda katastroofilähedaseks. Venemaa elektrivõrgud ja elektrijaamad on vananenud ega suuda kasvanud nõudlusele vastata. Investeeringuid nendesse pole tehtud ning Tšubaisi ennustuse kohaselt võib juba algaval talvel elektrisüsteem mõnes Venemaa piirkonnas kokku kukkuda. Kui see ei peakski veel tänavu juhtuma, siis järgmisel või ülejärgmisel talvel kindlasti. Mida see Eestile tähendab, seda võib igaüks, kes teab pisutki Eesti võrkude seotusest Venemaaga, ette kujutada.
Investeeringuteta kütusemaardlad
Teiseks vajavad järjest kaugemates ja vähem arenenud piirkondades paiknevad nafta- ja gaasimaardlad investeeringuid ja oskusteavet – uute väljade ettevalmistamine nõuab 10 – 15 aastat tööd. Pole mingi saladus, et neid pole viimase kümmekonna aasta jooksul tehtud. Mõnel juhul, nagu Štokmani gaasiväljad, pole venelastel oma tehnoloogiatki, mida kasutada avamerel. Olukorda pole parandanud ka naftatulude kasv – ainus tõsiselt tulevikku vaadanud ja uutesse maardlatesse investeerinud ettevõte oli Jukos, mille Vene valitsus selle juhi Mihhail Hodorkovski tõttu hävitada otsustas. Ka rünnakud väliskapitali vastu energiasektoris ei aita Venemaa ette kuhjuvate probleemide lahendamisele kuidagi kaasa. Nii võib vabalt kätte jõuda olukord, kui uhked torud Euroopasse on küll valmis ehitatud, gaasi nendest aga tulema ei hakka. Mida sellisel juhul ette võtta, sellest näib Euroopal vähemalt hetkel arusaamine puuduvat.
Samal ajal ei maksa Venemaa nõrkust ka ülehinnata. Vaadates Stalini laastamistööd Venemaal 1937.-1938. aastal, hõõruti ka Eestis käsi ning loodeti, et niipea pole Eestil Venemaalt midagi karta. Sama arvamus valitses kahjuks ka läänes, kus suhtuti Stalini ambitsioonidesse imekspandava naiivsusega. On lausa hämmastav, kui paljud lääne juhtivad intellektuaalid sulgesid silmad Stalini vägivalla ees ning nägid Venemaas vaid positiivset.
Imperialismil on sõpru
Kui Lääs ilmutab samasugust naiivsust ka kaasajal, võib liberaalse impeeriumi kehtestamine kõigele vaatamata õnnestuda. Seda mitte Venemaa majandusliku tugevuse, vaid Lääne nõrkuse tõttu. Lihtsameelsuse märke võib täheldada ka Eestis. Nagu 1930. aastatelgi, on valitsuse retoorika küll kõvahäälne, kuid selle taustal antakse käest üks positsioon teise järel. Vene äriringkondadele tehtud järeleandmised, asjaolu, et veel mõni aeg tagasi poleks Eesti valitsusse saanud kuuluda erakond, kes teeb ametlikult koostööd Eestit räigeimal kombel ründava Vene võimuparteiga ning kes seetõttu kaitseb 1944. aastal Eesti seadusliku valitsuse kukutanud punaväelaste mälestusmärki – need on veel pisiasjad.
Sellest rohkem teeb mulle muret Eesti ühiskonnas vaikselt alanud tasalülitamisprotsess, mille iseloomulikeks märkideks on avalik-õigusliku ringhäälingu politiseerimine ning Keskerakonna ja selle rahastajate alanud sissetung meediaturule. Mõni vaatleja on seda nimetanud hiilivaks vaikiva ajastu kehtestamiseks. See võib tunduda liialdusena, kuid ajalooline kogemus peaks selliste nähtuste puhul ettevaatlikkusele manitsema. 1939.-1940. aasta hääletule alistumisele pandi mäletatavasti alus just 1934. aastal. Juriidiliselt oli ka 1940. aastal ju kõik samal kombel korrektne nagu Savisaare-Kruuda tehingud tänapäeva Eestis. Kui me ei suuda peatada Eestis levivat mentaliteeti, mis kuulutab müüdavaks kodakondsuse, riigi kaitsevõime ja Eesti rahvuslikud huvid –, peaasi, et ostja ja müüja õigetesse erakondadesse kuuluksid – siis võime ootamatult kiiresti seista samasuguse eksistentsiaalse valiku ees nagu aastatel 1939 – 1940.