Olete väga oodatud Kamille Saabre näituse „Viljad valmivad südames ehk kõik, mis liikvele lükkad, jõuab sinu juurde tagasi“ avamisele Vabaduse galeriis reedel, 27. jaanuaril kell 17.30.

Näitus on avatud 27. I – 15. II 2017.

Kamille Saabre on saanud kunstihariduse Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonnas 1990ndate esimesel poolel ja täiendanud ennast 1994.

aastal USA Rhode Islandi disainikoolis. 1990ndatel oli tema maale väljas ka Eestis, ta osales ka Eesti esimesel feministlikul näitusel „Est.Fem“ (1995). Pärast pikka pausi, aga seda siiski ainult Eesti kunstielu mõttes, tuli ta 2014. aasta sügisel välja isikunäitusega riigikogu galeriis. Sellest peale on tema maale olnud vaadata nii omaette, isikunäitustel (Hausi galerii, draamateatri ja Estonia kontserdisaali galerii) või üldnäitustel (maalikunstnike liidu aastanäitused, Pärnu uue kunsti muuseumi „Mehe ja naise“ näitus, kevadnäitus Tallinna Kunstihoones, tema natüürmordid, lähivaates pooleks lõigatud viljad on väljas ka äsja Kadrioru muuseumis avatud näitusel „Küllus ja kaduvus“).

Ka Vabaduse galerii pika ja poeetilise pealkirjaga väljapanekul „Viljad valmivad südames ehk kõik, mis liikvele lükkad, jõuab sinu juurde tagasi“ on väljas natüürmordid ehk täpsemalt suured, lähivaates viljad – marjad, puu- ja aedviljad. Kamille Saabre töödes pole mõtet otsida natüürmordižanri traditsiooni jätkuvust, edasiarendust küll.

Seda mitte vormilises mõttes, nagu tegid näiteks XX sajandi alguse modernistid – fovistid, kubistid või futuristid. Ta pole ka kontseptualist, kes uurib vilja kui sellise tähendust. Kamille Saabre lähivaates vilju võiks võrrelda Georgia O’Keeffe hiiglaslike, halastamatult lahti kistud õitega, kuid Saabre viljad ei ole

(allasurutud) seksuaalsuse võrdkujud. Need ei ole ka armsad dekoratiivsed plekid, halastamatult pooleks murtud granaatõun või sidrun või kõrvits ei ole veatu tervik, neis avaneb puutumatu koore varju jääv kergelt määndunud viljaliha või nagu kirjanik Jan Kaus kirjutas kunstniku riigikogu näituse puhul: „Küpsus ja roiskumine liiguvad üksteise suhtes nagu antitsüklon ja tsüklon. Saabre maalitud arbuus on /—/ vastuolude ja pöördumatute liikumiste manner.“ Kuid nii nagu ei saa neist maalidest rääkida tervikliku ilu ja armsuse võtmes, ei ole mõtet neis näha ka kõige selle vastaspoolt. Kamille Saabre maalid ei ole huku ja hävingu sümbolid. Need elu, argipäeva metafoorid, sest kuigi tema maalidelt ei leia inimfiguure, räägivad need siiski inimesest, sellest, mis on hingel ja südamel. Nii kinnitab kunstnik ise.