Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos. See oli nimelt päev, kus New York Times ja CNN, kaks ameerika ajakirjanduse lipulaeva, avaldasid kinnitamata, kuid piisavalt usaldusväärsetel allikatel põhinevad väited, et Vene võimude käsutuses on USA (tollal veel ametisseastuvat) presidenti kompromiteerivas situatsioonis kujutavat materjali. Oma pressikonverentsil kuulutas Trump need teated libauudiseks ning keeldus CNNi korrespondendi küsimusele vastamast.
Teisisõnu, „alternatiivsete faktide” maailmas ei olegi tõde justkui enam see kategooria, millega on võimalik väidete kehtivust kontrollida. Ajalooliseks teeb selle momendi asjaolu, et kunagi varem ei ole sellise autoriteediga väljaannete poolt sellise kaaluga materjali avaldamist kuulutanud võltsinguks nii kõrgel positsioonil olev inimene. Kuna mõlemal pool on nii-öelda võrdse kaaluga mängijad, on küsimus, mida uskuda, jäänud iga pealtvaataja isiklikku pädevusse. Trumpi toetajatele on tegemist liberaalide järjekordse katsega teda mustata, need aga, kes ka varem tema valimist katastroofiks pidasid, on nüüd seda enam hirmul võimaluse ees, et USA kõrgeima ametikoha saabki endale Kremli mõjuagent.
Igasugusest meediast on saanud (Rain Kooli tabavat terminit kasutades) „veendumusmeedia“.1 Veelgi olulisem on see, et põhimõtteliselt ei saagi juhtuda midagi, mis kummagi neist arvamustest ümber lükkab. Sest isegi kui luureagentuurid peaksid üksmeelselt teatama, et nad eksisid, peetaks seda arvatavasti kogu loo kalevi alla toppimise katseks. Ning kui hoopis Trump võtaks kõik omaks, võiks vähemasti osalt tema toetajatelt oodata samasugust reaktsiooni kui see, millega Bernie Sandersi pooldajad võtsid vastu oma lemmiku toetusavalduse Hillary Clintonile: sul oli enne õigus, seetõttu praegu sa eksid.
Usume, mida uskuda tahame
Teisisõnu, tõde ei olegi justkui enam see kategooria, millega on võimalik väidete kehtivust kontrollida. Me usume seda, mida me tahame uskuda, ja kui asjalood tegelikult ka nii on, siis on ju tore, aga kui ei, siis on viga (meile paistvas) reaalsuses, mitte meis. Niisuguse olukorra kirjeldamiseks loodud sõna „tõejärgne“ on kasutusel juba pikemat aega, kuid 2016. aasta poliitilised sündmused tegid sellest käibefraasi. Kriitiline suhtumine ajalehtedesse ning oskus kujundada oma arvamus erinevaid allikaid võrreldes on intelligentset kodanikku mõistagi iseloomustanud kõigil aegadel.
Ent varasemalt on uudiste tarbijad põhimõtteliselt võinud oletada, et isegi kui nendeni jõudev info tegelikkust painutab ja ideoloogiliselt soovitavas valguses näidata üritab, siis päris puhta väljamõeldisega tegemist ikkagi ei ole, ning seetõttu põhinevad ka nende endi vaated kaudselt alati tegelikkusel. Nüüd on selline eeldus muutunud naiivseks. Infoväli on paisatud täis kohati sensatsiooniliselt üles puhutud, kohati aga täiesti väljamõeldud teavet, mille side asjade seisuga on enam-vähem olematu. Kuigi ka soovil raha teenida on meedia uuemas arengus kahtlemata oma roll, on tõejärgse infovälja põhiline panus siiski võim ja heitluse sihiks piisava osa avaliku arvamuse kallutamine toetama konkreetseid isikuid, institutsioone või poliitikaid. See on juba muutnud kogu avaliku diskursuse olemust: näiteks on hakanud endale vastu töötama hea ajakirjandustava, mille kohaselt vaidluses peavad tingimata saama sõna mõlemad pooled. Sest kui üks pooltest esitab küünilist valet, muutub neutraalsust taotlev ajakirjandus sedasi tahtmatult tribüüniks, kust see vale endale laiema leviku kindlustab.
Tõejärgse infopraktika kriitikud näevad enamasti pindu eeskätt nende silmas, kes neile ei meeldi. Nii näiteks rõhutavad demokraatlike väärtuste kaitsjad enamasti kurikuulsa „Gerassimovi doktriini“,2 Vene hübriidsõja teooria ebamoraalsust ning selle ohtlikkust maailmakorrale, aga lääne konservatiivsete institutsioonide suhtes kriitilised isikud meenutavad pigem George W. Bushi assistendi poolt ajakirjanik Ron Suskindile öeldut: me oleme impeerium ja kui meil on vaja tegutseda, siis me loome oma reaalsuse ise.3 Arvatavasti ongi tegemist korraga mitmel pool rakendatud strateegiaga, mis infovälja tehnoloogilisest arengust tulenevalt end piisavalt küünilisele mängurile lausa ise peale surub – mäletatavasti on ka Eesti poliitikas tõsimeeli räägitud „informatsioonilisest enesemääramisest“, s.t teadliku vale rakendamisest riikliku poliitika teenistusse.4
Süüdi on intellektuaalid!
Üks nähtuse oletatav allikas, millele tõejärgse infovälja kriitikud tihti viitavad, on postmodernistlik filosoofia ja ühiskonnateooria. Näiteks Peter Pomerantsevi terava Venemaa-analüüsi5 tõenäoliselt kõige enam tähelepanu pälvinud osa on peatükk Vladislav Surkovist, ühest Kremli kõige mõjukamast poliittehnoloogist. Surkovi lemmikraamatute hulka kuuluvat nimelt Jean Baudrillard’i „Simulaakrumid ja simulatsioon“,6 mida tema ei võtagi kui ühiskonna arengute kriitilist kirjeldust, vaid hoopis kui tegevusjuhist. Baudrillard’i osutus, et tegelikkus ja selle representatsioonid on hilise kapitalismi praktikas teineteisest niivõrd läbi imbunud, et neid polegi võimalik enam eraldada, osutabki Pomerantsevi järgi võimule viisi, kuidas representatsioone manipuleerides küüniliselt „uut reaalsust“ luua, mis päris tegelikkuse asendab.
Marxi ja Engelsi ideoloogiakriitikast, mis samuti räägib valitseva klassi poolt rõhututele peale sunnitud valeteadvusest, eristab Baudrillard’i vaateid tõepoolest tõdemus, et tegelikkus, mida ideoloogia väärastunud kujul esitab, on selle protsessi käigus ise tühistatud, saavutamatu, taastamatu. Nii et kui Marx ja Engels kutsuvad töölisklassi relvile, et valeteadvuse looride taha varjunud majandusliku rõhumise mehhanisme paljastada, siis Baudrillard’i versioonis ei olegi seal looride taga midagi muud kui uued loorid. Aga kuskil pole Baudrillard öelnud, et see ongi tore ja õige – vastupidi, näiteks oma provokatiivsete pealkirjadega artiklites Lahesõja teemal kirjutab ta tõejärgsest informatsioonist ühemõtteliselt kriitiliselt kui ebaintelligentsest lahinguraketist, mis ise peibutisi hävitades osutub samuti peibutiseks ning ei võimalda millessegi uskuda.7
Lisaks Baudrillard’ile saavad tõejärgsuse kriitikutelt oma peapesu kätte mõistagi ka teised postmodernistliku mõtte suurkujud Foucault, Lyotard, Derrida, Deleuze ja nii edasi kuni Nietzscheni välja, kelle lauset „ei ole olemas tõtt, vaid ainult tõlgendused“ kui kõige kurja juurt hea meelega korrata armastatakse. Selline väide leidub tema pärandis tõepoolest (KGW VIII-1: 323), aga tavaliselt on see rebitud kontekstist välja: Nietzsche räägib siin tõlgendustest, mida on tunnetuse protsessis puhast taju töödeldes loonud inimese tungid ja ihad, mitte eri teooriatest tegelikkuse kohta.
Ta ei väida sugugi, et kõik need tõlgendused oleksid ühtviisi õiged, sugugi mitte, tema rünnak „tõe“ nime all käibivate seisukohtade vastu seisneb just nimelt selles, et harjumuse jõud ei lase inimestel näha nende suhtelisust ja kohatist meelevaldsust ega oma maailma kriitiliselt hinnata. Ja just seda mõtet on rõhutanud postmodernistlik filosoofia: „tõde“ ei avastata, vaid seda toodetakse ning paljud selle nime all käibivad väited aheldavad, mitte ei vabasta. Teatud mõttes on Nietzsche positsioon ju sugulaslik Czesław Miłoszi „Vangistatud mõistuse“8 motoks valitud, anonüümsele juudi targale omistatud manitsusega: kui keegi satub teadma 55% tõest, on juba hästi, 60% on suur õnn, 75% on juba natuke kahtlane, aga kui keegi väidab, et ta teab 100% tõde, on tegemist fanaatiku ja närukaelaga. Täpsemini on raske öelda.
Tõejärgsuse tõejärgsus
Lähemalt vaadates selgubki paraku, et tõejärgsuse kriitikud ise on tüüpiliselt sama tõejärgsed kui need, keda nad kritiseerivad. Näiteks üks tänapäeva filosoofia mõjukamaid autoreid Graham Harman kritiseerib Slavoj Žižekit põhjusel, et selle arvamusel „ei ole välist maailma olemas“,9 aga kui otsime üles raamatu ja lehekülje, kus Žižek sellist arvamust olla tema väitel väljendanud,10 siis me ei leia sealt muud kui tõdemuse, et meie taju on alati meie ihadest mõjutatud ning seega ei ole väline maailm meile puhtal kujul kättesaadav. Ja see tähendab ju midagi hoopis muud.
Pomerantsevi korduvalt autoriteedina mainitud Maurizio Ferrarisega on lugu veel hullem: tema tekst lausa kubiseb loogikavigadest ning emotsionaalselt sõnastatud järeldustest, mis eeldustest mitte kuidagi ei tulene. Enamasti ta isegi ei viita mõtlejatele, keda kritiseerib, vaid piitsutab nende asemel enda väljamõeldud õlgmehikest. Kui ta aga kedagi konkreetset ette võtab, kipuvad argumendid logisema: näiteks on ta pahane Paul Feyerabendi peale, kes oma raamatus „Meetodi vastu“ Galilei kohtuprotsessi analüüsib.11 Ferraris on vihane, et Feyerabendi järelduste kohaselt on inkvisitsioon selles protsessis käitunud korrektselt.12 No tõesti, kuidas nii saab? Aga Feyerabendi analüüs põhineb inkvisitsiooni protokollidel, mitte levinud müüdil „Ta liigub siiski!“ ning osutab, et kirik tõepoolest ei kiusanud Galileid taga soovimatute väidete pärast.
Inkvisitsiooni eesmärk oli hoopis oma aja parimate ekspertide abiga kindlaks teha, kas Galilei on oma sensatsiooniliste väideteni jõudnud töödes ikka kinni pidanud parasjagu kehtinud teadusliku uurimistöö standarditest – ning tuleb välja, et nii ei olnud. Mõistagi ei järeldu siit, et Feyerabendi meelest on kiriku ja Galilei vaated astronoomia alal võrdväärsed, vaid hoopiski, et teadusliku tõe standardid ise võivad legitimeerida kahtlasi teooriaid ning ühtlasi osutuda silmaklappideks, mis ei lase uut, paradigmat murdvat avastust kohe sellisena ära tunda. Arusaadavalt võib selline väide ka „Hallo, kosmose“ sõpradele väga meeltmööda olla, kuid see ei tähenda, et me võiksime ta ideoloogilise sobimatuse tõttu kõrvale jätta.
Kuid postmodernistliku mõtte kriitikute keskne väide ei põhine niivõrd faktiveal, kuivõrd väärjäreldusel. Nad väidavad nimelt, et kui üheselt mõistetav tõde pole meile kättesaadav, siis järelikult on kõik väited omavahel võrdsed. Sellisele loogikale põhinedes üritavad näiteks kreatsionistid tõepoolest nõuda, et Darwini evolutsiooniteooriat õpetataks USA koolides piibli kõrval, sest kumbki neist esitab vaid ühe võimaliku versiooni elu arenemisest meie planeedil. Ent sedastusest, et puhas tõde pole meile kättesaadav, ei tulene kuidagi, et kõik väited maailma kohta oleksid ühesuguse kaaluga. Me teame ju, et näiteks puhast vett (H2O) looduses ei leidu, aga sellest ei järeldu hoopiski, et mere- ja allikavesi oleksid ühtviisi joomiskõlblikud.
Tõejärgse inforuumi peale ülekantult tähendab see, et kuigi ükski väljaanne meile kunagi sajaprotsendilist ja piisavat tõtt ei esita, ei järeldu sellest sugugi, et kogu informatsioon oleks ühesuguse väärtusega. Ja ümberpöördult: asjaolust, et võimu saavutamise nimel inforuumi läkitatud valed on kahjulikud ning väärivad hukkamõistu, ei järeldu sugugi, et iga aus katse olukorda kirjeldada on tingimata vaba autori alateadlikult kallutatud hinnangutest. See viimane käib mõistagi ka minu kohta. Seetõttu ei olegi mõtet tõejärgsusele vastandada „tõde“ ja „fakte“, vaid hoopis kriitikat ja analüüsi. Ja täpselt nii, nagu on vaja säilitada pidevat ettevaatust valede abiga võimule pürgivate küünikute suhtes, tuleb olla ettevaatlik ka nende puhul, kes tõejärgsuse vastu võideldes üritavad tagaukse kaudu meie ellu sisse libistada uue ainukehtiva versiooni tegelikkuses toimuvast.
1 „Libauudiste nimetamine alternatiivmeediaks on nagu kutsuks välikäimlat alternatiivrestoraniks“, ERR Uudised, 9. I 2017.
2 Saanud oma nime Valeri Gerassimovi järgi, kelle artiklis „Tsennost nauki v predvidenii“ (Vojenno-promõšlennõj kurjer, 27.II 2013) rõhutatakse infosõja rolli tänapäeva sõjapidamises.
3 „Faith, Certainty and the Presidency of George W. Bush“, New York Times, 17. X 2004.
4 Jaak Aaviksoo, „Infokonfliktid ja enesekaitse“, Diplomaatia, märts 2011 (praeguseks ajalehe võrguversioonist eemaldatud).
5 Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik, Tallinn: Tänapäev 2015. Siin ja edaspidi on viidatud raamatute eestikeelsetele tõlgetele, kui need on olemas.
6 Tallinn: Kunst 1999.
7 Tsiteeritud väljaandest The Gulf War did not take place, Indiana University Press 1995, lk 41.
8 LR 18/20, 1999.
9 „Foreword“, Maurizio Ferraris, Manifesto of New Realism, SUNY Press 2014, lk x.
10 Slavoj Žižek ja Glyn Daly, Conversations with Žižek, Polity Press 2004, lk 97.
11 Against Method, 3. tr. Verso 1993, lk 127 jj.
12 Ferraris, op. cit., lk 13–14.
