Pilatuse küsimus „mis on tõde?“ ei kao kuskile, kordudes ajast aega vahelduva intensiivsusega. Sama kehtib psalmirea „hääbunud on tõed inimlaste seast“ kohta.¹ Kui kardinal Ratzinger pidas enne paavstiks valimist 2005. aastal jutluse relativismi diktatuurist, ei hoolinud liberaal-sekulaarsed õhtumaad tõest, vaid kuulutasid, et tõde on suhteline, et igaühel on oma tõde, või et tõde ei ole olemas. Alles viimasel ajal kuuleme ilmalikes sfäärides häälekamalt tõest ja valest räägitavat. Säärane vasturääkivus äratab paratamatult kahtlust, nagu jutt tõejärgsusest tekitab küsimuse, mida see üldse tähendab.

Iga revolutsiooniline jõud on destruktiivne. Viimastel sajanditel on lääs tõde eriti tugevalt eitanud, sest on astunud vastu kehtinud korrale. Korra vastand on korratus ja omamoodi ei maksa imestada loogilise lühise üle, millesse takerduvad väited „tõde on empiiriline“ ja „tõde on suhteline“: empiirilisuse asemel on esimene väide tegelikult metafüüsiline ning teine absoluutne ja sedasi mõlemad vastuolus omaenda kuulutatuga.² Vasturääkivuste absurdsuse tipus troonib oksüümoron, hullumeelne hüüatus „tõde ei ole olemas; see on tõde!“. Kui väita, et tõde ei ole olemas, ei saa seegi tõene olla, või kui on, siis on ka tõde olemas – nii lihtne ongi.

Tõejärgsus saab tähendada ainult äralangemist tõest, kusjuures tõde ise sellest ei kahjustu. Kui õhtumaadel on tõde seni eitatud, oldud tõevastased, võib tõejärgsusest rääkimine tähendada ainult kaht asja: see saab olla kas meeleparanduslik tagasipöördumine algse tõe juurde või tõevastasuse legitimeerimine ja kaitsmine tärganud väljakutsete eest. Tundub, et kohtame tõejärgsuse juttu eelkõige viimases tähenduses. Nagu sotsiaalne ronija jutlustab esmalt võrdsust – eesmärgiga endast paremal järjel olijad alla tõmmata, et seejärel esimesel võimalusel võrdsusretoorika unustada ja edasi rühkida –, on tõevastaste eesmärk samalaadne: hävitada tõe mõiste, et seejärel üles seada oma subjektiivne tõlgendus, n-ö uustõde.

Tõe eitust, negatiivset faasi, on lihtne müüa, sest see tõotab näilist vabadust, heaolu ja mugavust. Väide, et objektiivset tõde ei ole olemas, pakub südametunnistuspiinade tuimestust, justkui vabastades põhjuse-tagajärje seostest. Mingis mõttes on see kõik nagu vastutustundetu laenuvõtmine või raha juurdetrükkimine. Kusjuures, kerge on tekkima kiusatus mõelda, et võib-olla saabki tagasimakse tähtaega ehk reaalsuse kohalejõudmist lõputult edasi lükata – süüa kooki nii, et kook jääks alles. Pealegi levitatakse paar viimast sajandit uustõe alusetut kuvandit, esitatakse seda kui ainsat edasiviivat ehk progressiivset jõudu, hirmutades ilmajäämise ja viletsusega neid, kes ei tule kaasa.

Selles ei ole midagi uut, et inimesed on otsinud kompromissi tõega ja aeg-ajalt tõest ära langenud. Enamik neist, kes tõe eitusega kaasa lähevad, eelistavad süsteemi veidi petta, mitte ilmtingimata kukutada. Valdava osa inimeste puhul võtabki esikoha mugavusest tulenev ja enamasti ajutine tõe-eitus, ent eituse faasiga rööbiti viiakse ellu uus­etableerunud ideoloogilist programmi. Hiilivalt, vahel ka suurte hüpetega, on konsensus nihkunud, kuni oleme jõudnud selleni, et vabaduse-vastutuse tandemi lahtirakendamisest tehakse ühiskondlik norm, mille vastu eksimine tõejärgsusena sildistada. Uustõde kehtestab senise erandi reeglina ega salli sellele vasturääkimist.

Nagu näeme, päris üle ega ümber ei saa tõe mõistest kuidagi, tõde on inimloomusse niivõrd sisse kirjutatud. Loobuda sõnast „tõde“ on nagu loobuda headuse mõistest. Tunnistust tõe loomulikkusest annab seegi, et enamikus keeltes ei ole sõna „tõde“ eriliselt huvitava etümoloogiaga, millestki muust tuletatav, vaid tegemist on algmõistega. Tõde võib püüda väänata, ent midagi peab tõeseks – nagu ka heaks või õigeks – pidama ning inimeste kommunikatsiooni ja koostoimimise eeldus on tõe ja tõesuse ühtmoodi mõistmine, mitte et igaühel ongi sõna otseses mõttes oma tõde. Möödarääkimise ja üksteisest valesti arusaamise märgatav kasv nagu ka süvenev polariseeritus annavad tunnistust tänasest olukorrast: enam ei ole isegi nii, et üks räägib aiast ja teine aiaaugust, vaid piltlikult näeb üks tooli, mida teine peab õunaks.

Subjektiivse tõe maailm on reaalse kõverpeegeldus. Subjekt, kes pürgis mõistmise poole, on asunud relativiseerima või suhestama tegelikkust enda järgi. Ega usk omaenda suhtelisse tõesse ja üleüldse erinevatesse tõdedesse erine palju hullumeelsusest. Eriliselt torkab see silma Nero- ja Caligula-suguste Rooma keisrite või tsaar Peeter I taoliste valitsejate puhul: pseudojumalustena ja absoluutse maise võimu valdajatena võisid nad endale lubada oma subjektiivse tahte vastuolusid, kapriise ning hullu mängimist, sest päris elu reeglite järgi toimijad hoidsid teatrit käigus. Kui aga kõik läheksid kollektiivselt hulluks ja tõde universaalselt relativiseeritaks, lakkaks maailm toimimast ja keegi ei saaks endale lubada arutuse luksust. Ometi just midagi sellist on demokraatlik ideoloogia seni reklaaminud, kõigile ja võrdselt, kuna vana kord olevat seda piiranud.

Näeme, kuidas endiselt tõele vastu seistes, ent ennast tõeseks pidav ideoloogia, mida võime vastumeelselt nimetada uustõeks, teeb, nagu pakuks nirvaanat, mainimata, et see on võimalik ainult üksikutele reaalses maailmas. Ülejäänute puhul piirdub lubatu fantaasiaga või ehk tulevikus virtuaalse reaalsuse vegetatiivse seisundiga. Küll aga puudutavad uustõe ideoloogilised tagajärjed kõiki, tähendades ühiskonna juurtetust, sootust, ajalootust ja palju muud nihilistlikku. Nii ei maksa uustõel imestada, kui kohtab oma nägemuse, paljuski sõna otseses mõttes hallutsinatsiooni kehtestamisel arusaamatust või vastuseisu, olgu lokaalpoliitikas või globaalselt.

Kasvab nende hulk, kes enam ei nõustu või ei ole kunagi nõustunud uusetableeritud ideoloogiaga ning selle illusiooni ülalhoidmisega, mh ise tulu saamata. Rahulolematute seas kohtame nii tõe kui ka uustõe harude esindajaid, s.t mitte iga uustõe peavoolule vastuastuja ei seisa loogiliselt järjepideva tõe eest. Igatahes on uustõde sunnitud astuma peidetud faasist avalikku. Uustõe võrdsuse, vaba tahte, neutraalsuse ja universaalsuse illusoorsuse purunedes ei jää üle muud kui tunnistada ideoloogilist programmilisust ja püüelda legitiimsuse poole tõeoreooli abil – sildistades vastased rumalateks, ohtlikeks või poliitiliselt ebakorrektseiks, eristamata tõelist ignorantsust ja valesid tõest. Ent uustõe kaitsmine läheb aina raskemaks, sest tõest rääkides ei saa loogiliselt tõde eitada ja paljastuvad vead kogu argumentatsiooni ülesehituses. Kreekakeelne „tõde“ ehk „aletheia“ tähendab mittevarjatut, aga uustõde ei omanda ilmsiks tulles tõesust, vaid tõde paljastab vale. Seetõttu üritab vale ennast kehtestada autoriteedi positsioonilt, mida usalduse kahanedes jääb aina vähemaks, jättes auctoritas’e asemel järgmiseks valikuks palja autoritaarsuse.

Ideoloogiline vastasseis ja konkurents on mh viinud libauudiste ja selleteemaliste arutelude tulvani. Ainult osa võitlusest käib tõe ja uustõe vahel; paljuski ründavad üksteist uustõe erinevad harud ehk kogeme skismat uustõe leeris.

Oludes, kus iga üksikfakti ise kontrollida ei saa, ilmneb veelgi rohkem usalduse tähtsus, millega, muide, on seotud nt ingliskeelse sõna „truth“ etümoloogia. Kuidas on aga võimalik usaldada neid, kes üks päev räägivad, et tõde ei ole olemas, kõik on lubatud ja igaüks on vaba ise otsustama, ent seejärel kasvatavad subjektiivset loetelu keelatust? Nii ei maksa imestada, et oleme jõudnud paljuski paranoilise ühiskonnani, kus suur hulk usaldamatusest ja teadmatusest igaks juhuks kõiges ametlikus kahtleb ja vandenõuks peab, mh ka päriselt liba­uudiseid ja -teooriaid uskudes.

Üleüldises kakofoonias on siiski võimalik orienteeruda, kui ei lähtuta pelgalt esitatud faktidest, olgu need tõesed või mitte, vaid sellest, millist maailmavaadet esindab üks või teine sõnumitooja – faktide (või ka libafaktide) abil soovib nende esitaja igal juhul veenda auditooriumi mingis maailmavaates või väärtussüsteemis. Neutraalset meediat ei ole olemas ja see on iseenesest igati normaalne: uudiste edastamine tähendab paratamatult valikut, milliseid fakte jagada ja millist lugu rääkida. Ja kunagi ei ole võimalik kõiki fakte esitada ega hõlmata, rääkimata nende iseseisvast verifitseerimisest. Seega peaks igaüks tegema endale selgeks, mida konkreetse uudislooga soovitakse öelda, millist moraali looga pakutakse ja kas see on loogiliselt järjepidev tõenarratiiv või mitte. Vastus sellele küsimusele on isegi palju olulisem kui see, kas esitatud fakt on tõene või mitte (valestimõistmise vältimiseks olgu siinkohal öeldud, et ka faktitõesus on kindlasti äärmiselt oluline ja valetamine ei ole õigustatud).

Lõpuks seisame valiku ees, mis on täiesti vaba ja individuaalne ning mida keegi ei saa ära võtta ega millest suuremat vabadust meile pakkuda: kas järgida tõde (isegi kui see võib näida raske ja vahel tüütu, olemata alati sama, milline on meie oma subjektiivne hetketahe) või eelistada suhtelise pseudotõe maailma? Kas valida tervemõistuslikkus ja objektiivne tõde ehk ainus tõeline vabaduse ja heaolu garant või programm, mis lõpuks ei jäta kellelegi algselt välja reklaamitud tema oma tõde, vaid kus pääseb ennast kehtestama tugevama õiguse alusel ja kõik allutatakse mingile düstoopilisele uustõele? Maapealne elu ei ole ideaalne, ent ühiskonna, maailmavaate, riigikorra, ka indiviidi tõesust hinnatagu selle järgi, kas ta pürgib – kõigist oma vigadest ja puudustest hoolimata – endast kõrgema poole või üritab utoopilistesse lubadustesse looritatuna kehtestada subjektiivse tahte türanniat.

Autor väljendab isiklikke seisukohti.

1 Psalm 11 : 2 – diminutae sunt veritates a filiis hominum.

2 Vt Seraphim Rose, Nihilism. Saint Herman Press, 2009, lk 13.