„Barack Obama on moslem“, „Ted Cruzil on salajane Kanada pass“, „Kliimasoojenemine on hiinlaste väljamõeldis saavutamaks majanduses konkurentsieelist“, „Vaktsineerimine soodustab autismi“. Need kummalisena tunduvad väited on esitanud USA presidendiks valitud Donald Trump ja need tuuakse tihti näiteks, kui räägitakse tõejärgsusest. „Post-truth“ valiti 2016. aastal Oxfordi sõnastiku aasta sõnaks. Ka meil on viimasel ajal ilmunud mitmeid artikleid ja väljaannete erinumbreid, kus on kas otse või kaudselt seda temaatikat puudutatud.1 Selle trendisõna sobivust on ka kahtluse alla seatud, viidates eesliitega post kaasnevale konnotatsioonile, justkui oleksid tõesus ja faktipõhisus olnud varem midagi iseenesestmõistetavat ja reaalset.2 Soovimata midagi selletaolist väita, püüame heita pisut valgust faktijärgsuse fenomenile ja selle kasutusväljale.
Tõejärgsel ajal ei mõjuta avalikku arvamust niivõrd kontrollitavad teadmispõhised andmed, vaid eelkõige emotsioonid ning isiklikud assotsiatsioonid. Avalik arvamus kujundatakse retoorika vahendusel. Kuidas erineb tõejärgse retoorika eesmärk näiteks sofistide kõnekunsti eesmärkidest? Erinevus sofistide ja Sokratese vahel ei seisnenud mitte selles, et Sokrates oleks tõde ja retoorikat sünonüümidena kasutanud ning sofistid valet kuulutanud, vaid ennekõike nende kõnekunsti eesmärkides. Pisut utreerituna öeldes seadis Sokrates (Platoni suu kaudu) eesmärgiks kõnelda tõde, sofistid aga võitu silmas pidades.
Uuemate retoorikakäsitluste järgi pole aga niisugune vahetegemine enam kaugeltki iseenesestmõistetav. Itaalia filosoofi Gianni Vattimo3 järgi on tõde olemuslikult retooriline, mistõttu räägib ta epistemoloogia estetiseerumisest. See muidugi ei tähenda, et tõesena võiks käsitleda kõike. Ka tõejärgne retoorika ei tähenda ilmtingimata valetamist. Võib näiteks eristada ebatäpset või ambivalentset infot ja desinformatsiooni. Kuigi nende vahel ei ole kerge ranget eristusjoont tõmmata, osutab esimene infole, mida iseloomustab ähmasus ja ebamäärasus, mis avab soodsad võimalused mitmeti mõistmiseks ja meelevaldseteks järeldusteks. Desinformatsioon seevastu ei pea ambivalentne olema, kuid on kavatsuslikult eksitav või teadlikult ebatäielik. Desinformatsiooni levitajail ei pea tingimata olema pahatahtlikke kavatsusi, vaid nad võivad juhinduda näiteks soovist konflikte vältida, kuid tegu on siiski teadlikult valetamise või eksitamisega.
Esmapilgul võib tunduda, et faktijärgne retoorika liigitub propaganda alla, mille eesmärk on suunata auditoorium toimima vastavalt propagandisti huvidele. Eriti õnnestunud on mõjutamine siis, kui kuulaja arvab, et toimib nii just iseenese huve silmas pidades. Ometi torkab silma üks oluline erinevus.4 Faktijärgne retoorika ei levi ilmtingimata propagandistide kavatsusliku tegevuse tulemusena ja me ei eelda klassikaliste propagandateooriate kiiluvees, et edukaks propagandaks on vaja suletud ja tsenseeritud kommunikatsiooniruumi. Siit jõuame ühismeediasuhtluse kui tõejärgsele diskursusele vajaliku konteksti juurde.
Ühismeedia ja tõejärgne retoorika
Kontrollimata faktide ja libauudiste levikut on tublisti soodustanud ühismeedia muutumine peamiseks infokanaliks ning nn viraalne kommunikatsioon. Oxfordi sõnaraamatus on defineeritud viral kui pildi, video või infokillu järsk laialdane interneti kaudu kasutajalt kasutajale levimise viis.5 Tegemist ei ole ilmtingimata võrgukultuuri juurde kuuluva fenomeniga, mitmete ammu tuntud žanride puhul, nagu anekdoodid, muinasjutud, kuulujutud jms, saame rääkida samast nähtusest. Küll aga on ühismeedia pakutav võimalus mugavalt ja kiirelt võrdlemisi suure auditooriumini jõuda ning sõnumite kopeeritavus ja modifitseeritavus toonud kaasa uue suulisuse ajastu, kus prevaleerib hajus või kollektiivne autorsus ning teksti esitaja vahetu suhtlemine auditooriumiga.
Ühismeedia infokülluses on tavaline, et hetkel, mil potentsiaalne valeuudis tabatakse ning avalikult eksitavaks kuulutatakse, on see juba viirusena levinud ning genereerinud rohkelt kõikvõimalikke tuletisi. Ajal, mil infokultuuri oluliseks parameetriks on saanud sõnumite vahetu levik ning auditooriumini jõudmise kiirus, on info mõtestamine ja selle usaldusväärsuse kontrollimine üha raskem ning ressursimahukas. Seejuures on oluline, et enamasti ei levitata oma sõprade ja pooltuttavate võrgustikus kahtlase väärtusega uudiseid pahatahtlikkusest või kavatsusega eksitada. Tihti mängivad rolli meelelahutuslikud aspektid ja ühtekuulumise markeerimine. Peter Pomerantsev: „Kõik, mis loeb, on et vale oleks klikitav, ja selle määrab, kuipalju vale toidab inimeste juba olemasolevaid eelarvamusi.“6
Ühismeedia arvamuskliimat iseloomustab sageli kõlakambri efekt ehk omasuguste vestluspartneritega suheldes kinnistuvad ja võimenduvad eelarvamused ning samad seisukohad,7 neid kahtluse alla seadvasse infosse suhtutakse aga kui ebaolulisse või umbusku tekitavasse kumusse. Opositsioonilisi vaateid käsitletakse selektiivselt ning enamasti hernehirmutise loomise strateegiat kasutades. Kahtlemata on see nii olnud igasuguse kommunikatsiooni puhul, ent ühismeedia võimaldab n-ö soovimatud hääled teadlikult välja sorteerida, samuti teevad siin suure töö ära algoritmid, mis kasutaja infotarbimise otsinguloo järgi talle tõenäoliselt meeldivat sisu juurde suunavad.8 Kõlakambrisuhtlus annab motivatsiooni ja kindlustunde edasisteks interaktsioonideks, kuna „õigel“ viisil konstrueeritud teated tagavad positiivse tagasisideahela, mis kinnitab ühtlasi juba kujunenud identiteeti.
Tõde on siiski tähtis
Ometi oleks ennatlik arvata, et inimesi enam üldse tõde ei huvita. Pigem on küsimus selles, millised on need uued tõe ja fakti ilmnemise tingimused? Esimese ja ehk olulisima tunnusena võib välja tuua peavoolule vastandumise, olgu selleks siis meedia, poliitikud vms. Uuringu „Mina. Maailm. Meedia“ kohaselt on Eestis viimase tosina aastaga selgelt välja joonistunud kasutajatüüp, kelle infodieet koosneb eelkõige ühismeediast ning väga vähesel määral veebilehtedest ja -portaalidest. Ilmselt suunab tema meediakasutust eelkõige suhtlus- ja meelelahutusmotiiv ning ta huvi arutluste vastu on võrdlemisi leige.
Ühismeedia ajastul ei seostu uudised enam ilmtingimata ajakirjandusliku tööga.9 On ilmnenud suundumus, mida Ameerika folklorist Robert Glenn Howard on nimetanud vernakulaarse autoriteedi esiletõusuks. N-ö rahvasuu autoriteet avaldub ennekõike siis, kui indiviid usaldab mingit väidet just seetõttu, et seda pole esitanud institutsionaalne autoriteet, olgu viimaseks kirik, ajakirjanduse korporatsioon vms.10 Kuna arvatakse, et peavool ning eliit on olemuslikult valelikud ja seisavad üksnes oma kildkondlike huvide eest, siis annab juba sellele vastandumine teatava robinhoodliku romantilise oreooli ning funktsioneerib tõesuse garantiina. Meenutagem Brexiti liidri Michael Gove’i väiteid, et inimestel on ekspertiisidest ja ekspertidest kõrini.
Väga tihti leiame n-ö tõestusena osutusi ajaloolistele sündmustele, millega paralleele tõmmates tehakse oraakellikke ennustusi tulevaste aegade kohta. Sellega haakub ka juhtunule vandenõuteooriate najal alternatiivse seletuse andmine. Brian L Keeley11 on osutanud, et vandenõuteoreetiku põhilised tööriistad on ebaselged või eksitavad andmed. Oluline on, et nende andmete taga nähakse teatud jõude, olgu selleks suurkorporatsioonid, valitsev poliitiline klikk, mõni rahvus või usugrupp, kelle tahtliku tegevuse tulemusena ebaõiglust ja korralagedust tajutakse. Vandenõuteooria varustab sündmuse põhjuslikkuse tasandiga, mis on eriti tõhus ja peibutav tänapäeva kiire infotarbimise ja andmete ülekülluse juures.
Kui Vene propagandakanali RT juhtidel Dmitri Kisseljovil ja Margarita Simonianil paluti seletada toimetuse põhimõtteid, mis teevad võimalikuks vandenõuteooriate esitamise tõestuspõhiste uuringutega samaväärsena, vastasid nad, et kuna ranges mõttes pole objektiivseid uudiseid olemas, siis on vandenõuteoreetilised põhjendused üks alternatiivne seletusskeem maailma mõistmiseks.12 Seejuures ei ole niisuguseid pseudoteaduslikke lähenemisi võimalik kummutada, sest kõik ilmselged faktid, mis räägivad vandenõudele vastu, pareeritakse lihtsate vastuväidetega: „Teil ei ole juurdepääsu salajastele materjalidele“ või „NAD just seda tahavadki, et te niimoodi mõtlete“.
Sotsiaalteadlaste uurimisväli
Umberto Eco on öelnud, et „semiootika on distsipliin uurimaks kõike, mida saab kasutada valetamiseks“.13 Ta lisab: „Kui miskit ei saa kasutada selleks, et valetada, siis ei saa seda kasutada ka selleks, et tõtt rääkida – õigupoolest ei saa siis üldse „midagi öelda“.“ Vastupidi paljudele ennustustele suudeti retoorikaga, mis kohati ei varjagi oma väidete paradoksaalsust, valijaskond mobiliseerida. Erilist kasu pole siinpuhul ka uuringutest, mille alusel on selgunud, et üle 70 protsendi Trumpi väidetest on kas enamjaolt valed, valed või ebatäpsed ja järeldusena naeruväärsed.14 Samuti ei muuda kujunenud poliitilisi jõujooni Nigel Farage’i referendumijärgne ülestunnistus, et kampaania üks olulisemaid loosungeid „Anname need 350 naela, mille EL igal nädalal võtab, oma tervishoiule“ oli viga (õigemini vale).
Nii teadlaste kui ka infotehnoloogiafirmade huviorbiiti on kerkinud tõejärgse retoorika vohamist ennetavate meetmete rakendamine. Google on avalikult seadnud eesmärgiks välja töötada libauudiste avastamise programm. Juba praegu on olemas faktikontrollimise agentuurid. Äsja teatas Facebook, et lõi uue rakenduse, et saaks tuvastada eksitava või valeinfo. Kasutajad saavad sellest ise märku anda, samuti on tööle võetud n-ö faktikontrollimise teenust pakkuvad firmad.15 Valetamine nagu tõerääkiminegi on alati kultuurispetsiifiline, samamoodi ka iroonia ja nali. Tõejärgse retoorika kultuurispetsiifiliste mallide uurimisest võiks kujuneda üks sildu, mis ühendab sotsiaal- ja humanitaarteadlaste töö IT-valdkonna uuringutega.
1 Vt Sirp 25. XI 2016, Vikerkaar 2016, nr 10-11.
2 http://www.versobooks.com/blogs/3013-carlo-ginzburg-and-the-trails-of-microhistory, https://theconversation.com/echo-chamber-what-echo-chamber-69293
3 Gianni Vattimo, Aesthetics and the End of Epistemology. Rmt: The Reasons of Art: Artworks and the Transformation of Philosophy. Ottawa University Press, 1985, lk 287–294.
4 Vt nt Frederic Barlett, Political propaganda. Cambridge University Press, 1940; Walter Lippmann, The public philosopy. Mentor, New York 1955.
5 http://www.oxforddictionaries.com/definition/english/virality
6 Peter Pomerantsev, Me elame post-faktimaailmas. http://arvamus.postimees.ee/v2/3787211/peter-pomerantsev-huevastitosiasi-me-elame-post-fakti-maailmas
7 Vt nt Max Grömping, Echo chambers: Partisan Facebook groups during the 2014 Thai Election. – Asia Pacific Media Educator 2014, nr 24 (1), lk 39–59; Magdalena Wojcieszak, ‘Don’t talk to me’: Effects of ideologically homogeneous online groups and politically dissimilar offline ties on extremism. – New Media & Society 2010, nr 12 (4), lk 637–655.
8 Vt nt Tarleton Gillespie, The relevance of algorithms. Rmt: T. Gillespie; P. Boczkowski, K. Foot (toim), Media technologies: Essays on communication, materiality, and society. MIT Press, Cambridge 2014, lk 167–194; Derek O’Callaghan, Derek Greene, Maura Conway, Joe Carthy, Padraig Cunningham, Down the (White) Rabbit Hole: The Extreme Right and Online Recommender Systems. – Social Science Computer Review 2015, nr 3 (4), lk 459–478.
9 Peeter Vihalemm, Ragne Kõuts-Klemm, Meediakasutuse muutumine: internetiajastu saabumine. Rmt: P. Vihalemm, M. Lauristin, V. Kalmus, T. Vihalemm, M. Keller (toim), Eesti ühiskond kiirenevas ajas: Eesti elaviku muutumine 2002–2014 uuringu „Mina. Maailm. Meedia“ tulemuste põhjal (x). Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu (ilmumas 2017).
10 Robert Glenn Howard, Digital Jesus: The Making of a New Christian Fundamentalist Community on the Internet. New York University Press, New York 2011.
11 Brian L Keeley, Of conspiracy theories. – The Journal of Philosophy 1999, nr 3, lk 117.
12 Peter Pomerantsev.
13 Umberto Eco, A Theory of Semiotics. Indiana University Press, Bloomington 1976, lk 7.
14 Mattew Jordan, In a post-truth election, clicks trump facts.
https://theconversation.com/in-a-post-truth-election-clicks-trump-facts-67274
Võrdluse mõttes olgu öeldud, et Hillary Clintonil oli see näitaja 26%.
15 http://www.bbc.com/news/world-us-canada-38336212
