Kontsert „Autoriportreed. Mirjam Tally“ 17. I Kultuurikatlas. Collegium Musicale, dirigent Endrik Üksvärav, lugeja Teele Pärn.
Mirjam Tally autorikontserdiga lõppes helilooja residentuur Eesti Kontserdi juures. Elektroonilised väljendusvahendid, millel on helilooja loomingus oluline roll, olid suurema tähelepanu all ehk eelmistel kontsertidel. Selle kontserdi keskmes olid kooriteosed aastatest 2009–2016. Suuremat tähelepanu äratas üsna kontserdi lõpus kõlanud teos „Land of Tree Worshippers“ ehk „Puudekummardajate maa“, mis on kirjutatud 2015. aastal Kristiina Ehini värssidele. See oli kui kontserdi selgroog ja on ehk isegi helilooja nende aastate loomingus üks märgilisemaid teoseid.
Mirjam Tally teos „Your Shadow“ ehk „Sinu vari“ segakoorile, merekarbist tuulekelladele ja lindile ad lib. (2015) kõlas kontserdil nii eesti kui ka inglise keeles (Kristiina Ehini teksti on tõlkinud Ilmar Lehtpere). Helilooja on teose kompositsioonis lähtunud ühest kindlast helireast. Modaalset mõtlemist võib kuuldud teostes kohata päris palju. „Sinu vari“ põhineb niisiis ühel muusikalisel helireal, mis püsib terve teose vältel ja n-ö teisi helistikualasid ei hõlma. Impressioonilaadse miniatuuri harmooniline plaan ehitub üles nii, et kõik laadi helid ilmuvad järk-järgult ja seejärel varieeritakse helisid akordiliselt. Kena oli muusikaline protsess, mil helid koondusid vähehaaval sopranirühma kobarasse: see lõi imelise paralleeli tekstiga, kus on esile toodud taeva ilu. Collegium Musicale esitas teose kaunilt, kuid esitusse võiks lisada veelgi kergust ja vabadust. Dirigeerimisel ei saa vabaduse võtmisse kuigi kergekäeliselt suhtuda, aga mingisugune mängulisus tuleks ehk siiski kõne alla. See aitaks maandada ka teatava staatilise pinge, mis kontserdi algul tekkima kipub.
Teoses „En strimma hav“ segakoorile, vihmapillile ja kõlapulkadele ad lib. (2012, tekst Edith Södergran) aitas suuremat muusikalist pingestatust luua veidi muutlikum ja ebapüsivam harmooniline plaan. Kuigi eelmise teosega võrreldes oli laadiline alusplaan sama – teosed on loodud kolmeaastase vahega –, tekitasid selles vaheldust mõned n-ö juhuslikud alteratsioonid. Need aitasid teose sisemist pinget ja dramaturgiat teistmoodi juhtida. Kuigi modaalne mõtlemine on mind alati võlunud, tundub, et muusika kompositsioonis peamiselt ühe laadi horisontaalset ja vertikaalset arenguloogikat kasutades ei ole lihtne kirjutada veenvat teost. Samal ajal saab siiski päris huvitavaid lahendusi luua, kui lähtuda just sellest ja ilmselt ka teatud intervalli- ja akordikombinatsioonidest. Collegium Musicale esitas teose väga hästi ja tundus, et teosest vormiti ka esituselt midagi omanäolist.
Helilooja otsiv natuur avaldus enim teoses „Tuleta meelde armastust“ (2009/2016, versioon teosest „Call Love to Mind“), mis kõlas esimest korda eestikeelsena just sel autorikontserdil. Alles kontserdil eelviimasena kõlanud teose „Puudekummardajate maa“ (2014) ajal sain aru, et just teatud kõlamängulised elemendid, mis veel teoses „Tuleta meelde armastust“ päris hästi oma kohta või õiget nägu ei olnud leidnud, on „Puudekummardajate maas“ tehniliselt paremini õnnestunud ja ka sobivamas harmoonilises kontekstis. Tegelikult oleksin tahtnud kirjutamist alustada just sellest teosest, kuid sellest kontserdist on parem rääkida just kava järjekorras. Põhjus peitub selles, et „Puudekummardajate maa“ kõlas üsna kontserdi lõpus ja kuna tegu oli selle kontserdi kaalukaima teosega, jäid teised teosed selle järel mingis mõttes tagaplaanile. Dramaturgiline kontrast oli teoste vahel päris suur: enamik teoseid mõjus kergete miniatuuridena, „Puudekummardajate maa“ tugines aga teistsugusele arenguloogikale. Teoses raamivad soprani- ja bassirühma tertsiliinid justkui maa ja taevas staatilisemate ja vähem liikuvate ribadena seda, mis areneb nende elementide vahel. Paeluv ja inspireeriv on Ehini tekst, mille esimesed värsiread kõlavad nii: „mina olen pilvekeha / roided ranna poole / kohe mühiseb meri üle mu valgete luude / ja niiske liiv ei tule neist enam lahti“.
Helilooja kirjutab, et teoses kasutatud pärimusinstrumendid – sahinapuu ja kõrivoolik – peaksid süvendama kujutlust, et ollakse üksildases kohas avatud maastikul. Instrumendid tekitasid võimsa kõla ja kõlaruumi ning lõid teosesse süvenemiseks soodsa pinnase. See teatud mõttes eel- või avamäng teritas hästi tähelepanu ja oli hea meel tõdeda, et see tähelepanu püsis algusest lõpuni. Väga hea oli jälgida aldi- ja tenoriliini niidina hargnevat kulgemist ning suhet maa ja taevase elemendi vahel. Harmooniline plaan oli mitmekülgne, kuid ei ajanud liialt segadusse. Sai eristada vähem liikuvat plaani, mis selgelt ümbritses ja toetas sellega dialoogis liikuvamaid partiisid. Meloodiliselt tihedamaid liine kandsid ning esitasid sügava tunnetusega aldi- ja tenorirühma lauljad, kelle esitus oli veenev ning kaunis. Koor tuli dirigendiga hästi kaasa ja lauljad olid looga suurepärases kontaktis. Mulle tundus, et sellises kõlaruumis tegutsemine sobib koorile hästi: kuigi nii mõnedki momendid selles teoses olid ebamugavamad laulda kui teistes teostes, mõjus esitus võimsalt ja enesekindlalt.
Autorikontsert ei ole lihtne kontserdiformaat, kuid see on väga vajalik nii heliloojale kui ka muusikutele. Just kontserdiolukord loob helilooja, muusika ja kuulaja vahel kontakti. Ilmselt on autorikontsert ka heliloojale üks võimalus oma loomingut korrastada, summeerida ning ka dokumenteerida – kui kontsert salvestatakse.
Nüüdismuusika kontsert on ilmselt publiku mõttes väljakutse, kuid selleks ongi inimesed, kes tegelevad reklaami ja turundusega. On vaja pidevalt ja palju tööd teha, et nüüdismuusika üldse kuulajani jõuaks ja ka muusikainimesed ise kontserdieluga sammu jõuaksid pidada. Helilooja resideerimine on üks kõige orgaanilisemaid võimalusi, et tuua kokku heliloojad, muusikud, kontserdikorraldajad ja publik. Loodetavasti jätkab Eesti Kontsert head traditsiooni ja tal jätkub selleks ideid ja inspiratsiooni. Nüüdismuusika kontserdid võiksid olla paremini nähtavad ka Eesti Kontserdi reklaamis.