Tiit Aleksejev, Valge kuningriik. Varrak, 2006. 198 lk.
Betti Alveri debüüdiauhind on kõige olulisem tähelepanuavaldus, mis meil noore (või, noh, alustava) autori töö tunnustamiseks olemas. Kui vaadelda, kuidas auhinda viimase kümmekonna aasta jooksul antud, tuleb rahul olla: valitseb tasakaal, auhinnatud on nii luuletajaid (nt Varblane, Kruusa) kui prosaiste (nt Heinsaar, Kunnas), aga ka tekstieksperimentaatoreid (Erkki Luuk, raamatu “Jaak Rand ja teisi jutte” autorite kollektiivi).
Aasta 2006 jääb mulle meelde kui luuledebüütide tulva aasta, ma ei mäleta, et viimaste aastate jooksul, ka 1990ndate lõpu entusiasmis, oleks sedavõrd palju noori luuletajaid siginud. Eks oma osa ole muutunud ajal: kui tollal oli luuletamine veel midagi marginaalset, siis praegu võiks noori kirjandusinimesi lausa kirjeldada subkultuurina, see on omalaadne vaimsusele pürgiv alternatiivne eluviis tarbimisühiskonnas: ma loen ja kirjutan, olen kirjaoskaja. Oma roll on siin kindlasti mängida nii 1990ndate rühmituste ning üksikute huntide järellainetusel, nende mõjul, kui ka Värskel Rõhul, mis on kujunenud üsna adekvaatseks noorima kirjanduse foorumiks ning tõmmanud kaasa uue, suure seltskonna literaate.
Selle taustal tuleb muidugi ära mainida, et suurem jagu noist paarikümnest luuledebütandist, kelle tekste sel aastal lugenud olen, võinuks rahumeeli veel veidi oodata ja lihvida. Mõnigi andekas autor saanuks aasta-paari pärast välja tulla sisukama ja väljapeetuma kogumikuga. Kui Betti Alveri auhinnast juttu teha, siis oleks võinud ehk kaaluda Maarja Kangrot, Andra Teedet või Kaupo Meielit, kolme täiesti erinevat autorit, kel igaühel oma nõrkused ja tugevused.
Aga, tõepoolest, selles luuletulvas olnuks ehk raske midagi eelistada, žürii tegi arvatavasti parima otsuse, mis võimalik: tervitas uut mõjuvat proosakirjanikku, sest ega proosadebüüte, eriti veel sisukaid, aastast 2006 eriti võtta pole.
Ma ei ole Aleksejevi raamatut märganud menukite hulgas ja raamatupoodide edetabeleis. Kui see sinna ka jõudis, siis vist lühikeseks ajaks. Sellest on kahju, sest põhjusmõtteliselt on tegu täiesti Henno või Kenderi või Õnnepalu väärilise jutustajaga, kel anne rääkida ka mittemillestki põnevalt. Teemagi võiks ju laiemat lugejaskonda huvitada: eesti luurajate sekeldused Euroopas ning sündmustele eellooks vormuvad mälestused Afganistani sõjast, mis on tänini me ühiskonnas valus teema.
Muidugi, näib, et too põnevus Aleksejevit ennast nii väga ei huvita, tema fookus on kuskil mujal. Põnevuse endaga on kohati sama häda nagu Kenderi lugudes: see näib olevat sisse või juurde kirjutatud, et lugejale nagu miskit kommi pakkuda; et oleks luurajaid, pisukest pinget ja ärevust, ohutunnet, relvi, lõpuks mõrvgi. Too punutis põhjustabki Aleksejevi romaani õnnetu lõpu: õnnetu ses mõttes, et see valmistab mõnevõrra pettumuse, ei lahenda tegelikult loo kulgemises midagi, kujutab endast poolikut ja isegi ebausutavat, ebaloogilist lahendust.
See miski, see kude, mis Aleksejevi raamatu loob, ei ole siis sedavõrd sündmustik (kuigi mängu eeldused, diplomaatilise ja luurevõrgu punumine Pariisis, on head), mis iseenesest kulgeb enamasti ülima aegluse, isegi letargilisusega, nagu üht Eesti luurelugu ette kujutakski, mitte jamesbondlikult. Aleksejevi relv, ta mõjujõud on stiil, see nõiarohi, mille keemilise koostisega kirjandusteadlased end painata armastavad.
Üldiselt realistliku loo koest paistab võluvalt välja detailimaania, kirg haarata ja kirjeldada, tarvitada objekte, mis kuuluvad mingisse spetsiifilisemasse valdkonda. Näiteks Pariisi ülesehitus ja lõpmatu tänavate-baaride võrgustik, mille jälgi võiks lausa kaardil ajada. Lisaks veel veinisordid, muud alkohoolsed joogid, road. Ning Afganistani sõjast kõnelevas osas raamatu keskel ka sõjandusterminid, relvad, sõdurite släng. Kui see nüüd põimida pigem lihtsust taotleva jutustuslaadiga ning inimliku, kergelt jälgitava dialoogiga, saab kokku üsna hõrgu pala.
Kaks tänavu ilmunud tähelepanuväärsemat romaani (ütleme, et nõustun arvustajatega, kes on Aleksejevi loo kohta öelnud, et päris romaani mõõtu see veel välja ei anna; ehk oleks siinkohal tõesti paslik kasutada vana head, aga ununema kippuvat määratlust “jutustus”) – Kausi “Tema” ja Baturini “Sõnajalg kivis” – annavad Aleksejevi kõrval vaadelduna tegelikult kätte ühe eesti moodsa proosa trendi: neis kõigis esineb raamat raamatus. Baturinil ja Aleksejevil objekti ja sümbolina, Kausil kujunebki romaan peategelase päevikust, mida ta kirjutama on asunud. Baturin ja Aleksejev aga saavad mõlemad oma loole pealkirja tekstis esinevast müstilisest raamatust. Ning see on ka üks koht, mis paneb mind mõlema puhul õlgu kehitama. Aleksejevi tegelase Reinu bibliofiilsed teadmised, ta huvi vanade raamatute esmatrükkide vastu kuulub ka ehk tema jutustusstiili detailimaania alla, aga lõppkokkuvõttes ei paku traktaat “Valge kuningriik” meile mingit suurejoonelist dekodeerimislahendust ega ole ka omaette tekstina jälgimiseks välja pandud. Pigem võib seda võtta kui loogikaviga, umbes nagu Eco “Roosi nimes” vend Baskerville’i puhul, kelle mõttekäikude tulemused osutuvad lõpuks küll õigeks, lahendusele viivaks, aga kogu arutluskäik, loogika ise, on vale… kuigi raudkindel. Kas Aleksejev siin sellele viitab või mängib mingit oma mõttemängu, seda on kriitikul juba raske öelda.