Käimine on meie argielu lahutamatu osa, see on sama oluline kui hingamine või söömine, sellest oleneb tervis ja elukvaliteet. Käimine on seotud inimese kõige proosalisema igapäevategevusega: postkastist ajalehe toomine, prügi väljaviimine, kodust autosse ja autost kontorisse kõndimine.
Tallinna jalakäijasõbralikkuse uurimiseks läksin Uue Maailma asumist (mööda Koidu tänavat) Pelgulinna (Kolde pst algusse). Kui autojuht võtab selle teekonna läbimise aluseks optimaalseima marsruudi (selle koostab enamasti mõni navigeerimisrakendus), siis liikleb ta laiematel tänavatel, kus lubatud kiirus on enamasti 50 km/h (+–10 km/h). Sihtpunkti jõudmiseks kasutab autojuht tõenäoliselt marsruuti Tehnika – Endla – Tulika – Sõle tänav. Autojuhi teekonnavalikus ei mängi ilmselt rolli tänavaruumi inimmõõtmelisus või esteetika, pigem ikka pragmaatilisus ja kiirus. Autojuht võtab oma autot kui privaatset ruumi, kuid ei arvesta sellega, et viibib samal ajal ka avalikus ruumis.
Jalakäija näeb aga tänavaruumi mõnevõrra sotsiaalsemalt ja vahetumalt, sest liigub aeglaselt, on tähelepanelik ja kogeb rohkem nüansse: autoliikluse tihedus, müra ja heitgaaside hulk, tänavaruumi inimmõõtmelisus, arhitektuur ja linnaloodus. Nende kriteeriumide põhjal valitud teekond Uuest Maailmast Pelgulinna on hoopis teistsugune. Jalakäija teekond on selline: Koidu – Rohu – Härjapea – Õle – Kolde puiestee. Sellesse lõiku jäävad ka intensiivse autoliiklusega magistraalid nagu Suur-Ameerika ja mõnikümmend meetrit eemal Endla tänav. Need magistraalid läbivad linna ida-lääne suunaliselt, aga kui tahta kesklinnas liikuda põhja-lõuna suunal, siis jäävad nimetatud tänavad varem või hiljem liiklejale ette. Koidu tänava vöötraja valgusfoori tsükkel üle Suur-Ameerika on jalakäijatele alati muserdavalt mõjunud. Kui autodel lubatakse liikuda üks minut ja 13 sekundit kuni viis minutit 42 sekundit (kahe mõõtmise tulemusel) järjest, siis jalakäijatele põleb liikumist lubav valgus vaid 10–13 sekundit. Selles kohas astuvad eakamaid inimesi tihti alles autoteele, kui roheline tuli juba vilkuma hakkab. See kinnitab, et fooritsüklid on programmeerinud masinad, kes inimgeograafide soovitustega arvestanud ei ole.
Suur-Ameerika tänava vöötraja ületanu jõuab kohe järgmise, taas kehva ja katkendliku Endla tänava ülekäiguni, mille keskel on jalakäijatele lausa kaks väikest saart. Ka siin tekib küsimus: kas tõesti pole jalakäijate ülekäigukohti võimalik paremini planeerida, kujundada ja ehitada? Üks võimalus on lisada Tõnismäe poole reguleerimata ületuskoht ja lisada autotee keskele pikem saar. Ühe parandusena saaks rajada 20 meetrit Tõnismäe poole olemasolevale vöötrajale lisaks reguleerimata ületuskoha ja autotee keskele ühe pikema saare.
Liiklemisest laiema pildi andmiseks kaasan praegusesse analüüsi ka Liivalaia Tatari tänava ja Endla tänava ülekäigu Kristiine keskuse bensiinijaama ees. Liivalaia tänav on jalakäija seisukohast niikuinii Tallinna kõige ebameeldivam tänav, see on autoliiklusele mõlemas suunas kolmerajaline, ülekäigu kohal jääb sõiduridade vahele saar. Eespool mainitud ristmiku ületamine on kõike muud kui meeldiv. Valgusfooris põleb jalakäijatele roheline tuli 23–30 sekundit (kahe mõõtmise tulemus), autodele 48–59 sekundit. Valgusfoor ei luba jalakäijat ühe hoobiga üle Liivalaia tänava, vaid suunab inimesed tee keskel asuvale ühe meetri laiusele ohupiireteta saarele, kus tuleb pea minut aega lubavat foorituld oodata. Jalakäija on seal metafoorses mõttes alasti, abitu ja kaitsetu sõiduki vääratuste või manööverdusvea ees. Lisaks loomulikult heitgaasid,* müra ja tolm. Sellise keskkonna puhul ei saa me inimkesksest linnaruumist üldse rääkida.
Kristiine kaubanduskeskuse esise vöötraja valgusfoori tsükkel on Liivalaiaga võrreldes pisut erinev. Tööpäeva tipptunnil põleb autodele roheline tuli korraga 58 sekundit kuni üks minut 11 sekundit (kahe mõõtmise tulemus), jalakäijatele kaheksa kuni 13 sekundit. Ka seal on keset autoteed saar, kus jalakäijad alandlikult oma aega oodata saavad.
Olen rääkinud paljude kesklinnas jalgsi liikuvate inimestega ja nendest vestlustest on selgunud, et kesklinna avalikku ruumi ei peeta ei jalakäijasõbralikuks ega esteetiliseks. Lihtsam, mugavam ja ennast säästvam on sõita autoga.
* Maksimaalne tunni- ja ööpäevakeskmine vääveldioksiidi kontsentratsioon Tallinna kesklinnas 2014. aastal oli vastavalt 53,5 μg/m3 (22. V) ja 9,5 μg/m3 (13. I). Välisõhu kvaliteedi seire 2014 – Eesti keskkonnauuringute keskus, Tallinn 2015.