Soome Rahvusteatri „just filming“, lavastaja Kristian Smeds, valguskunstnik Teemu Nurmelin, videokujundaja Lennart Laberenz, helikujundaja Krisztián Vranik. Mängivad Annamária Láng ja Juhan Ulfsak. Esietendus 14. X 2016 Soome Rahvusteatris, Tallinna külalisetendused 13. – 17. XII 2016 Kanuti gildi saalis.
sel ajal kui postkommunistlik / Maskuliin ja Feminiin / tuksuvad sama tukset / melanhoolse iidkatlana tähise / põhjataeva all / töötab üks suurem kaamera / ja vanakooli / lindikettad / keerlevad tühja
Selle Kristian Smedsi luuletusega kavalehel võikski piirduda. Kõik on justkui öeldud. Ent kavalehe viide postkommunistlikele soorollidele tundub õigustamatu sõnakõlksuna ja ajab mind, postsovetti, vihale. 25 aastat pärast nõukogude vennasrahvaste bloki lagunemist on kindlasti muidki ühisnimetajaid, millega eestlase ja ungarlanna juhusuhet markeerida. Eriti poleemilisena kõlab selline silt soomlasest lavastaja huulilt: kui keegi tänini on siinses regioonis veel üldse postkommunistlik, siis see saatanan Soome. Vähemalt idapoliitikas.
Teine ehmatus tabab mind siis, kui Annamária Láng riietab end kohe etenduse algul Juhan Ulfsaki tarvis geišaks. Eestlasest ärimees või muu pintsaklipslane on mingis hotellitoas ungarlannast prostituudiga. Ühe väga tumeda intiimse mälestuse uks avaneb mu vaimusilmas raske selgusega. Olen 1990. aastate keskel teismelisena Budapestis, noorteorkestri koosseisus kontserdireisil. Eelviimasel õhtul enne naasmist on paar vanemat poissi avastanud postkommunistliku Budapesti serval ühe patupesa, tänava, mille nime ma ei mäleta, aga mille kangialustes lõi pimeduse saabudes õitsele elav ja isegi tolle aja eestimaiste standardite kohaselt karjuvalt odav seksiäri. Polnud vist ühtki puhkpilligruppi, kes viimasel kahel õhtul jäänuks seal meie orkestrist esindamata. Mäletan, et saksofonistile tegi hullult nalja, kui naised suuseksi pakkudes imiteerisid tänaval saksofonimängu.
Noorte eesti orkestrantide ja teismeliste ungari seksitöötajate kohtumine selle tänava kangialustes, aga eriti ühes konkreetses ja räpases korteris, kus tüdruku ema ja isa mulle alustuseks kohvi ja punast Marlborot pakkusid, on üks kõige tumedamaid ja haigemaid asju, mis mu elus on juhtunud.
Näitlejanna Annamária Láng on väliselt kuratlikult sarnane tollele noorele ungari seksiorjale. Võiks vabalt olla tema 20 aastat hiljem. Kuigi jah, Láng näitleb ikka palju kordi paremini. Peale näitlejate kuulub ka soomlasest lavastaja soome-ugri verevendade hulka. Üritan seda sugulasrahvaste intsesti kontseptsiooni etenduse järgsel artist talk’il välja pakkuda, aga keegi ei erutu. Olevat puhas sattumus. Juhan Ulfsak suunab veidi piinlikuks kujunenud etendusejärgse vestluse Ungari poliitilisele olukorrale ja sellele, kui olulised on rahvusvahelised projektid ungari teatrile ajal, millal sealsete omamaiste produktsioonide rahastamisotsuseid tehakse tsensori suunamisel. Ungari filmikunstis esinevat Orbáni režiimi piiranguid märksa vähem, see olevat vabam.
Ent „just filming“ ei ole antiorbanistlik, ühiskonnakriitiline lavastus. Mitte ka seksuaalpoliitiline. Kui, siis just kunstipoliitiline. Esmalt näib Smedsile käivat filmikunst räigelt närvidele. Ma ei pea silmas ainult popkorni ja koolapudeleid, millega lavaruum lagastatakse. Filmilikkuse taotlus läbib ja mingil moel ka lagastab kogu lavastust, Ulfsak ja Láng püüavad filmilikke mänguvõtteid aimates justkui taastada autentset romantilist lähedusetunnet, mis oleks midagi ehedamat kui kohmakas katse lugeda peale sünkroontõlget Bertolucci filmi „Kaitsva taeva all“ grotesksele, dekadentlikule armustseenile John Malkovichi ja ühe naisnäitleja vahel või karikeerida nõukogude armastusfilmidest õhkuvat lapsikut süütust. Lavastaja satub etendusejärgsel arutelul filminduse sarjamisega ikka päris hoogu, kuulutades teatrikultuuri ülimuslikkust Netflixi ja filmikunsti ees. Äravalituse sündroom ahistab ka moodsa teatri viljelejat.
Aga asi pole ainult filmikunstis. Smeds ei tundu uskuvat ka teatrisse, mis ei takista tal aga tegemast väärt teatrit. Pooleteisetunnise etenduse ajal hakkab igav vaid ühel hetkel, kui Ulfsak ja Láng pistavad teineteise peale pudikeeles röökima. Mingid trafaretid kärisevad sel hetkel ja lavastus justkui katkeks röökimise-öökimise pausiks. Ülejäänud lavategevus on tugevate, haaravate moodsa teatri klišeedega tepitud. Kahe huvitava näitleja jälgimise mõnu ei tapa ka lavastust alltekstina saatev teatrikunsti või üleüldse tõsiseltvõetava (elu suhtes nihestatud, tõstetud) kunsti lõppu kuulutav lavavaib. Smedsi lavastuse tugevus on just selles, et ta suudab oma pettumuse (lavastaja räägib etendusejärgse vestluse sissejuhatuseks, kuidas ta on kunstist tervikuna juba pikemat aega väsinud) vormistada ikkagi millekski vaatamis- ja jäädvustamisväärseks. Ka allakäinuna on kunst nauditav.
Nauditavusele aitab kaasa meisterlikult loodud, sundimatu, haarav atmosfäär. Ekraanile kuvatud öisest linnapildist lõikavad autotuled prožektorite abil otse lavaruumi, loovad ruumilisuse illusiooni ja valgustavad välja kahe meediumi piiriala. Muusika, valgus ja visuaalid võtavad lavastuse edenedes üha enam võimust ning hoiavad ära võõritustunde, mis sest, et lõputiitrite ajaks on näitlejate mäng juba filmivõtteplatsil toimuda võivat karikeerivas võtmes. „Üks suurem kaamera töötab kogu aeg / põhjataeva all“ või kus tahes. Päris julm võib olla, kui seda surinat ei suudeta laval või päriselus eirata, kui lähisuhet saadab miski etendatuse, esitatuse, poliitilisuse paine. Smedsi lavastus ei üritagi etendatuse painet ületada ja just seepärast see tal õnnestubki.