“Under”: Marie Under – Katrin Saukas, Artur Adson – Sten Zupping. R. A. A. M.
Katrin Saukas, “Under”. Lavastajad Merle Karusoo ja Raimo Pass, kunstnik Jaagup Roomet, helilooja Urmas Lattikas. Mängivad Katrin Saukas, Ago-Endrik Kerge, Raivo Trass, Sten Zupping ja Egon Nuter. Esietendus Kumu auditooriumis 20. XI.
See lavastus on ühe sügavalt armunud naise armuavaldus. Jah, minu meelest kõigepealt seda, sest üks tunne, mis kindlalt lavalt saali jõudis, oli lavastuse koostaja ja peaosalise Katrin Saukase sügav armastus Marie Underi vastu. Armunud olekus tehakse ilusaid asju, aga armumine ka ähmastab pilku ega lase tekkida distantsil. Tean seda omast käest, sest kirjutasin kunagi raamatu ajaloolisest isikust, kellesse olin kõrvuni armunud. See raamat ei saanud nii hää, kui mu armastus oleks tahtnud, ja sellesse on suhtutud väga vastakate tunnetega. Ja ma ise häbenen seda nagu ka oma kunagist suurt armumist. Ma katsun seda unustada.
Ei, “Underi” tegijatel pole vaja häbeneda ega unustada. Ja nende õigus on näha Underit just sellisena, nagu nad teda meile näitavad. Usun, et igaühel, kes imetleb Underi sõna ja armastab Underi luulet, tunneb tema kaasaega ja kaasaegseid, on oma ettekujutus Underist. Nii suure poetessi puhul on meil kõigil selleks õigus. Minul ka. Minu jaoks on Under mahedam, salapärasem, vaoshoitum ja naiselikum kui Katrin Saukase Under, ütleksin isegi, et kavalam, keerutavam. Edev. Saukase Under on temperamentne, avatud, otsekohene, hoogne, bravuurne… Edev. Las ta olla selline. Ta ju räägib neidsamu sõnu, mida Under oma kirjades ja päevikutes, suhtleb nendesamade inimestega, kellega suhtles Under, armastab neidsamu mehi, keda armastas poetess, loeb neidsamu luuletusi. Järelikult on ta Marie Under. Üks võimalikest.
Ja teda ümbritsevad inimesed – eranditult kõik mehed, keda me ju kultuuriloost ka väga hästi tunneme. Pilt Siurust – ikka Under ja need andekad mehed. Pilt Eesti Kirjanikkude Liidu algusest, mehed, mõned naised (Elo Tuglas, Anna Haava) ja ikka kõige keskel Under… (Laste ja koduperenaise liin, mida etendus ka sisaldas, selle jätan kõrvale, kui tohib.)
Mehed selles etenduses on sageli pigem sümbolid. Vilde – vanadus, tarkus, kuulsus, vana Casanova… Niisugusele Vildele (Ago-Endrik Kerge) vihjab ju see, et kuigi tema puhul on taotletud välist sarnasust, on ta kujundatud selliseks, nagu ta oli pisut enne oma surma, mis sest, et 17aastast Maried armastades (too armastus oli pigem küll ajastule omaselt epistolaarset laadi) oli Vilde ju täies elujõus mees parimates aastates.
Laikmaa (Egon Nuter) – siin on välist sarnasust vähe (filmilõikudes, kus habemega, siiski rohkem), aga see, väga hästi välja mängitud roll, on kunstniku, naistemehe, pisut kodukootud filosoofi sümbol, kelle armunud pilgust sündis “Muti”, imeline maal Marie Underist. Aga Laikmaagi lugu Mariega on pigem sõnamäng, kunstimäng, vaimline armumäng.
Tuglas (Raivo Trass) – ei taotletagi välist sarnasust Tuglasega, ei musti lokke (ega ka halle mitte, nagu vanal Tuglasel). Ja suhe Marie Underiga sõnaliselt kirglik, kindlasti kirglikum sõnades kui elus, sugulashingedele rahuldust ja ärevust pakkuv, lähedalseisjaile muret ja kiivust tekitav.
Hacker – varjukuju, keda “päriselt” lavale ei lastagi, arvan siiski, et ülekohtuselt, oli ta ju Underi esimene armastus ja tütarde isa, küllap oleks temast saanud põnevama sümboli, kui lihtsalt vari.
Gailit, Visnapuu, Triik, Tassa, Semper – kõik vilksatamas ekraanilt, filmilindilt, hästi tehtud film, võte, mis lavastuse väärtust tublisti tõstab, rõhutades samas nendegi meeste mööduvat, rohkem või vähem olulist, aga siiski pigem taustarolli Underi elus.
Ja lõpuks mees, kes on poetessi kõrval peaaegu algusest peaaegu lõpuni (Adson suri enne Underit) ja tänu kelle hoolitsusele, imetlusele, jumaldamisele üldse võib rääkida Underist kui “Eesti esimesest professionaalsest luuletajast”. Ustav paaž, mees, kes isegi oma mälestustes ja päevikutes kõneleb oma abikaasast, elukaaslasest, sõbratarist kui printsessist, kui Tema Majesteedist, kartes teda isegi eesnime pidi nimetada (!), kasutades pigem eufemisme, aukartlikku “meie poetess” vms. “Sänna trubaduur” Adson (Sten Zupping) on ka laval Marie Underi kõrval peaaegu algusest lõpuni. Ja tema on püütud kujundada võimalikult “päris” Adsoni sarnaseks. Ning mõned katked Adsoni luulest, mida Zupping loeb, toovad meelde, et tegemist oli väga andeka poeediga, tahaks rohkemgi neid värsse kuulda, Underit hetkekski tagaplaanile suruda… Ei, see pole etteheide lavastajatele, see mu oma vaikne soov.
Kõige kandvam on muidugi Katrin Saukase Marie Underi roll, terve pika etenduse on näitlejanna laval. Aga nagu juba alguses öeldud sai, tegemist on kõrvuni armunuga – Saukasele pole raske ei pikk tekst ega väsitav füüsiline pingutus. Saukase respekt oma tegelase ees on suur, kohati ehk liigagi suur… Ja rõõm sellest rollist nakatav.
Etenduse muljeid mõni päev hiljem, n-ö laagerdununa vaimusilma ette lastes meenub alguse virvarr, dünaamilisus, ülalt alla sajavad lilled ja revolutsioonivärvides kangad, Underi pikk helesinine sall, kord isegi turbanina Paaži pea ümber keeratud. Meenub Saukase Under, uljas ja tormakas, otsekui pisut pealiskaudne välisilma ja samas väga süvitsi minev oma luule suhtes. Ja eriti mõjukad stseenid Laikmaaga (braavo, Nuter, hästi mängitud!).
Aga viimase vaatuse alguses selgub, et kaks eelmist olid siiski pigem sissejuhatuseks, alles nüüd kõnnib mööda lava see “päris” Under – näitlejanna ja poetess on nüüd üheküpsused, ühepikkused, võrdse elukogemusega. Siin on Saukas kõige usutavam. Kolmas vaatus annab seetõttu paraku ka valusalt märku sellest, et lavastuse proportsioonid on paigast ära. Algus kipub venima, lõpp läheb paratamatult tormamiseks.
Oleksin ülekohune, kui jätaksin aga mainimata selle, mida oli meeldiv täheldada – see mõnu, mida trupi liikmed üksteisest ja oma koosmängust tundsid. See on lavastuse õnnestumise eeldus ja tõestus. Ja kiidusõnu pälvib Sten Zuppingu Adson, aga ka näiteks Taavi Teplenkovi Semper, kes ju vaid ekraanilt läbi vilksatab.