Arhitektuurimuuseumis on viimaseid päevi avatud arhitekt Raine Karbi näitus, kelle loomingust on viimasel ajal erakordselt palju juttu, eeskätt seoses Sakala keskuse ja linnahalliga. 30 aastat aktiivselt tegutsenud Karp on oma suurehitistega määranud Tallinna sõlmpunkte ja osalenud ka planeeringute tegemisel. Näituse puhul kogunenud vestlusringis räägiti peamiselt Raine Karbi suurehitistest Tallinnas, kuid ka suurobjektidele linnas asukoha leidmisest, nõukogude aja ehituskorraldusest, peaarhitektide võimust ja paljust muust.  

Arhitektide liit on taotlenud riigiarhitekti institutsiooni loomist ja minister Palmaru on kinnitanud, et kultuuriministeeriumi juurde luuakse arhitektuuriamet. Arhitektid tunnevad vajadust riikliku institutsiooni järele, mis seisaks arhitektuurse kvaliteedi eest. Mõneti võib selles näha katset taasluua omaaegne ehituskomitee, mille võimu vastu omal ajal tuliselt võideldi. Kas oleme ringiga tagasi seal, kust tulime?

Arhitektuurimuuseumi olid kogunenud arhitektid, kes on oma tegevusega Tallinna arengut oluliselt mõjutanud. Dmitri Bruns oli Tallinna peaarhitekt 20 aastat, kauem kui ükski teine arhitekt, ta oli ka Raine Karbi suurehitiste kerkimise juures. Voldemar Herkel oli siis ehituskomitee aseesimees, Toomas Rein esindas vestlusringis tollaseid aktiivseid arhitekte, kuid tema on ka see, kes tegi omal ajal linnahallile ekspertiisi.

 

Karin Hallas-Murula: Kui läheksime ajas kõigepealt tagasi 1972. aastasse, kui lõppes Tallinna keskosa planeerimise konkurss, kus jagasid I ja II kohta Dmitri Bruns, Raine Karp ja Toivo Kallas. Selle planeeringuga vaadati Tallinna tulevikku ette väidetavalt 2005. aastani – tänaseni. Kuidas tunduvad tollased ideed, kui neile nüüd täna tagasi vaadata?

Raine Karp: See ei olnud nii konkreetselt 2005. aasta. Planeering vaatas abstraktselt kaugele ette. Selles oli nii meil kui ka teistel konkursist osavõtjatel objekte, mida ehk alles viiekümne aasta pärast võidi kavatseda või ka üldse mitte.

Dmitri Bruns: Seal oli üldine suund, kuidas meie arvates linna edaspidi arendada. Pisinäide: Liivalaia tänav sadamast kuni Lillekülani oli paika pandud juba enne II maailmasõda. Osa sellest realiseeriti 1970ndail Kingissepa tänava nime all, sadamani viidi see alles 1992. aastal. Realiseeriti järelikult üle viiekümne aasta.

K. H.-M.:  Kas vaatasite ka omaaegseid Konstantin Pätsi kinnitatud tänavate laienduste projekte? Kas need olid linnavalitsuses töömaterjalina kasutusel?

D. B.: Ausalt öeldes, siis neid ei näinud. Mina tutvusin nendega siis, kui kirjutasin raamatu linnaehitusest Eesti vabariigis. Need olid tänavate ruumilise mõju projektid kesklinna tänavate kohta. Valitsus andis linnale käsu need koostada. Võib-olla olid need pisut liiga jäigad. Kui vaadata Pärnu maanteed Vabaduse väljakust kuni Hariduse ja Roosikrantsi tänavani, siis need kujunesid just nende projektide järgi. Praegu võib öelda, et Pärnu maantee karniiside joon on välja peetud vahest natuke liiga jäigalt.

Ehituskomitee tegutses ka 1920ndatel ja 30ndatel: see loodi valitsuse poolt, selle esimees oli vabariigi valitsuse juht. See tähendab, et riigijuhtidel oli huvi linna väljaehitamise vastu. Tõsi, see huvi läks isegi äärmusse: Pätsu valitsus oli autoritaarne, kõigi Vabaduse väljaku ligidusse projekteeritud hoonete fassaade pidi kooskõlastama riigivanemaga isiklikult. Praegusel ajal oleks see muidugi liig, kuid tollal vaadati iga projekt mitmes distantsis läbi. Järelikult arhitekt tundis vastutust: tema projekte vaatab läbi riigivanem. Oli võimatu läbi suruda investori soovi.

Voldemar Herkel: Kui oli riigipanga hoone avamine, siis oli seal ka Konstantin Päts, kes ütles: see on ilus maja ja kui katuse ka veel peale saaks, siis on veelgi ilusam. See oli tema suhtumine funktsionalistlikku arhitektuuri.

K. H.-M.: Kõik järgmised riigipanga hooned teistes linnades tulidki viilkatustega.

 

 

Tallinna planeerimisele tagasi vaadates

K. H.-M.: Tulles tagasi 1972. aasta planeeringu juurde: mis olid peamised probleemid, mida seal lahendama pidi?

D. B.: Kõige olulisem, mis, nii kahju kui see ka pole, ei olnud siis mitme arhitekti poolt vastuvõetav, oli linna lai avamine merele. Lahtise sadama loomise idee puhul öeldi meile, et oleme hulluks läinud, et seal on KGB, piirivalve jne. Sadama piirkonda planeeris Raine Karp kanali, millega oleks kõik sildumise kaid linnast eraldatud. Linn avanes merele, kuid pidi ka arvestama tollast piirivalvet.

Teine oli linna keskus: Liivalaia tänav algas sadamast ja läks ringina Põhja puiesteele. Seda poolringi niisugusena praegu ei ole. Muidugi võib vaielda, et linn on niivõrd välja venitatud – Piritalt Männikuni on 24 kilomeetrit, et need ringid ei ole niivõrd olulised kui läbi minevad magistraalid. Balti jaama praegune asukoht toob raudtee poolringina kesklinna, mis takistab linna arengut. Raine Karbi idee oli viia raudteejaam Järvevana tee kanti Tartu maanteele. Sinna oleksid saanud rongid nii Paldiskist kui ka Tapalt, ilma et nad oleksid tulnud kesklinna. Eliel Saarinenil oli ligilähedane mõte. Temal oli raudteejaam risti Järvevana teega, umbes bussijaama kohal.

K. H.-M.: Kas see idee tuligi Saarinenilt?

R. K.: Mina ei mäleta, kas see oli just minu idee. See võis tekkida arutelude käigus.

D. B.: Kindlasti oli. Ma ei olnud mõned päevad planeerimise juures ja kui ma tulin, siis sa vaatasid kahtlaselt mulle otsa, et mida peaarhitekt sellest ideest võib arvata. Ma ütlesin, et see on päris vahva idee.

Toomas Rein: See ei saanud olla Saarinenilt laenatud, sest Djomkini kirjutatud Saarineni raamat ilmus alles 1977. aastal, Saarineni planeeringut väga ei teatud.

R. K.: See on selles mõttes ju hea koht, et see on puutuja peal: ida ja lääne poolt tulevad rongid, samal ajal on see väga lähedal praegusele bussijaamale. Me panime bussijaama sisuliselt rongijaama rööbaste alla. Rongi pealt saab kohe bussi istuda. Nüüd on see idee maha mängitud, sest ala ehitatakse elamuid täis. Tookord oli see tühi koht, seal oli tselluloosivabriku puiduladu.

D. B.: Praegu hõljub ju õhus idee, et teha transpordi koondsõlm Tartu maanteele lennuvälja kanti.

Reet Varblane: See peab olema loogiline mõte, kui see ikka ja jälle üles kerkib.

T. R.: Stockholmis on ju raudtee- ja bussijaam peaaegu koos.

K. H.-M.: Kuidas olid lood linnahalli asukohaga? Olümpiamängude peale veel ju ei mõeldud.

R. K.: Linnahall oli selles planeeringus sees. Linnahallil ei olnud alguses olümpiamängudega midagi pistmist. Eesti Projekt korraldas mitmeid linnahalli puudutavaid arutelusid, valis kohta. Vaidlus oli suur.

K. H.-M.: 1974. aastal pakuti linnahallile kolme kohta: Mere puiestee pargis, Lasnamäe veerul Lauluväljaku kohal ja Kalevi spordihalli kõrval, sest alguses oli linnahalli juures domineerivam spordifunktsioon. See viimane koht – loeme protokollist 1974. aastal – tundus kõige potentsiaalsem: linn pidi nagunii sinnapoole arenema. Aga lõpuks tuli ta ikka mere äärde.

 

 

Linnahalli projekteerimisest 

 

R. K.: Linnahalli algprogrammis oli 6000 pealtvaatajaga hokisaal.

D. B.: Kui meie oma planeeringut tegime (1971 – 72), siis ei kutsunud linnahalli koht esile mitte mingit diskussiooni. See pidi olema mere ääres. Mul tuli hirmsasti võidelda linnaisadega, sest kõrval oli raudbetoonitehas, teisel pool oli laevaremonditöökoda. Linnaisad ütlesid, et enne on vaja kõik need lammutada, maa-ala vabastada ja siis alles saab tulla sinna sellise ehitisega. Ma ütlesin, et kui ootame senikaua, kui see maa-ala vabaneb, siis ei tule seda iialgi. Ronime selle püha ehitisega sinna ja sellest saab aegsütikuga pomm, mis sunnib seda maa-ala vabastama. Linnahalli paremat suunda tuli pisut muuta, et ei puutuks
kokku raudbetoonitehasega.

R. K.: Üks nurk jäi seetõttu ehitamata.

D. B.: Milline rõõm oli mul nüüd viibida linnahalli katusel, vaadata paremale ja vasakule, kus kõik on tühi.

R. K.: Raudteetrassi asemele on linnahalli ette nüüd projekteeritud maantee ja ikka on suur tee linnahallil ees, nagu omal ajal raudtee. Linnavalitsus tellis minult eelmisel esmaspäeval eskiisi, kuidas muuta linnahalli konverentsikeskuseks. Uurisin seda ümbruskonda, et kuidas linnahalli juurde pääseb. See tee oli mulle küllalt ebamugav üllatus: sama asi, mis oli omal ajal peale sunnitud, et suuname inimesed kohe treppidest üles tõusma.

D. B.: See sundlahendus, mis oli seotud estakaadiga üle raudtee, andis linnahalli sisule tohutult palju juurde, sest sa jõudsid linnahalli teisele korrusele, tulid garderoobi ning su ees avanes amfiteater nagu muistse Kreeka teater. Raine Karp sai võimaluse seintest loobuda, sest hoone läbimõõt ühest külgseinast teise on 160 meetrit, ühest garderoobist nägi teise garderoobi seina ja kogu saali. See oli suur pluss, et see sundis Karpi viima külaliskonda kohe teisele korrusele.

K. H.-M.: Kas linnahall tuli selline, nagu oli mõeldud?

R. K.: Seda on raske öelda. Eks ka see kandis kiirustamise jälgi. Suur estakaad sundis mind tõstma rahva üles, kuid teisest küljest kiskus hoone proportsioonist välja. Üritasime estakaadi alla toppida ka hokisaali, et spordimehed jääksid rahule, sest algul oli kohustus hoki põhisaali tuua.

T. R.: Dmitri Bruns tellis minult ekspertiisi. Mulle see hall tohutult meeldis: see on meeletu maht ja see oli keskkonnatundlikult ära mahutatud. Seal on Rannavärava haljastus jm, mida tuli ka arvestada. Tihti on nii, et kõigepealt on vestibüül, siis saal. Kuid selles kohas ei saanud lava eraldi olla, sellest tuli minna mööda, et siis tagasi tulla. Vestibüül tuli külastajatele mere poole avada.

Tavaline ekspertiisi taks oli 25 rubla, Brunsile mu ekspertiis niivõrd meeldis, et pani mulle kahekordse honorari.

D. B.: Estakaadi pikkus ja toestik selle all tehti nii, et sinna mahtus hokiväljak koos tribüünidega. Esialgu läks linnahall käiku ilma jäähallita. Siis ütlesime, et need mõõtmed sobivad täitsa juhuslikult jäähallile, katuski on juba olemas. Et selle tegemine sinna nõuab vaid natuke lisaraha. Me teadsime seda algusest peale, kuid mängisime sellist mängu. Sportlased ütlesid, et see maksab ju nii vähe, teeme ära.

T. R.: Mulle meeldib linnahalli vorm, see on ajatu, ei vanane kunagi. Ja ka materjalid on Tallinnale nii omased: dolomiit, haljastatud nõlvad. Suurte spordiehitiste juures on insenerikonstruktsioonid väga tähtsad, see on seal hästi lahendatud. Just lame katus. Sõrestikku ei saa üles ajada, tuleb tasapinnaliselt teha. Selle tegi Ago Kuddu.

D. B.: Ta tegi briljantse töö. Kaks üle peasaali minevat tala kaaluvad 250 tonni. Kui neid tõsteti, siis jooksis pool linna kokku vaatama.

R. K.: Montaaž ei olnud nii briljantne, aga jumal päästis need ehitajad.

V. H.: Mul on meeles, mida üleliidulise arhitektide liidu mehed linnahallist arvasid. Arhitektide liidu sekretär Vladlen Krassilnikov tõusis püsti ja ütles: “Ma nägin seda dvorets kulturõ’t. Mitte ühtegi sammast, mitte ühtegi pilastrit, ei marmorit, ei graniiti, kõik on tehtud põllukividest ja murumätastest. Ja sisse käivad nad lava kaudu. Ja kui ma siis lava kaudu sisse läksin ja nägin, et kogu see saal oli avatud merevaatele …” Siis ta tõstis käed püsti ja kiitis pool tundi järjest. Me istusime Mart Pordiga kolmandas reas ja kui ta alguses rääkis, mis seal kõik puudu oli, siis saal vaatas meie poole, kus need hullud eestlased on, ja me tõmbasime küüru. Kuid pärast, kui ta kiitis, et ei ole sellist hoonet veel näinud, oli meil hea olla küll.

T. R.: See on arhitektuur, mille puhul mõte maksab. Ja see on suurepärane.

D. B.: See on ju kesklinna ja mere sild. Sa võid füüsiliselt kõndida üle katuse alla mere äärde. See on punkt üks. Kui vaatad Piritalt, siis seda ei näe: see ei häiri vanalinna. See on punkt kaks.

R. K.: Lavatorni oleks võinud lavatehnoloogia huvides isegi kõrgema teha.

T. R.: Tavalist torni poleks ju ikkagi ära mahutatud?

R. K.: Ooperiteatri torni poleks mahtunud, aga oma kuus-seitse meetrit oleks võinud rohkem olla küll.

D. B.: Ka linnabastionid on mätastatud, linnahallist kasvab sama vorm välja.

V. H.: Kõik suuremad projektid ja maketid tuli ju Moskvas kooskõlastada. See makett oli kolm meetrit pikk. Vedasime selle siis arhitektuurikomitee saali. Esimees oli Fomin. Ta ütles, et eestlased on jonnakad, teevad omamoodi, kuid et ta usaldab oma esimest asetäitjat Reškovi. Ekspert, blond kopsakas naine, kes kirjutas ekspertiisi, ütles, et ikka kahtlane, kas see on ikka kultuuripalee. Lahingut oli palju, kuid kõik lõppes kiiresti ja edukalt.

R. K.: See isegi tasandas teed edaspidiseks. Kui ma rahvusraamatukogu pärast Moskvas käisin, siis kirjutas üks pisike juudi poiss spetsiaalsest projekteerimisinstituudist leheküljetäie jora, et see projekt ei kõlba. Kuid siis keegi ütles, et see on sellesama linnahalli arhitekti tehtud ja et ta sai riikliku preemia – siis oli kõik korras.

K. H.-M.: Milline on linnahalli tulevik? Mis sellega teha annab?

R. K.: Ma pean kuu ajaga ettepanekud tegema. Aselinnapea ütles, et nad ei taha samasse ämbrisse astuda nagu kultuuriministeerium Sakala keskusega, et tehakse võistlus selliste tingimustega, mis pärast toob kokku ainult pudru. Nad andsid mulle programmi, mille konverentsi eriteadlased on välja mõelnud. Et see jääb suureks laevakonverentsikeskuseks. Ja et säiliks ka kontserdifunktsioon.

R. V.: Miks linnahalli kõikvõimalikud omanikud ei saanud seda majandatud? Kas see oli nii halvasti  ehitatud või milles oli asi?

R. K.: Ma pole ka sellest aru saanud, mida jutud tema ebafunktsionaalsusest tähendavad. Et seal ei saa kontserte korraldada? Võib-olla on suur osa lavastustest tehtud lihtsalt tavalisele lavale, nagu primitiivsele kinosaalile. Linnahallis nõuaks lavastamine rohkem tööd. Teine, suurem põhjus on, et seal pole lavaalust lavatehnika jaoks. Pole päris kindel, kui hästi valgustus välja ehitati. Ehituse probleemid olid kohe päris alguses: vesi tuli läbi katuse, see on absurdne, aga elektrikud kinnitasid juhtmeid läbi valmis katusekatte. Või teine juhus, kui kiviladujad, kes dolomiitseina tegid, vaatasid, et katus tuleb liiga suure kaarega ja raiusid selle kirvega läbi. Siis oli kivi mõnusam laduda.

V. H.: Kui linnahall esitati riikliku preemia määramiseks, siis käisin Moskva linna peaarhitekti Posohhiniga seal sees. Üks üleliidulise ehituskomitee sekretäridest osutas ehituskvaliteedile, kuid Posohhin ütles, et ega me ehituskvaliteeti ei hinda, me hindame arhitektuuri.

 

 

Arhitekti kujunemisest

V. H.: Mina tahaksin kõnelda Raine Karbist kui isikust. Raine Karp õppis kaks aastat TPIs. Tema, Jüri Jaama ja Peep Jänes tulid kolmandalt kursuselt kunstiinstituuti, sest seal tehti arhitektuuriosakond. Nemad on kaks aastat saanud inseneriõpetust. Mul oli õnn ja au olla Raine Karbi diplomitöö juhendaja: teda ei olnud praktiliselt vaja juhendada, sest ta oli juba siis tugevam arhitekt kui meie arhitektkond kokku. Ta oli Kommunaalprojektis Toivo Kallase juures mitu aastat töötanud ja tegi ilusaid maju. Karp sai diplomitöö teemaks Suur-Õismäe hoonestamise. Talle anti ette, kui palju peab sinna elanikke mahutama. Mäletan projekteerimise käiku: Raine ei kulutanud rohkem maad kui Klooga teest algava Ehitajate tee ja Paldiski maantee vaheline sirge osa. Ta pani sinna kogu programmi tornmajadega – 30korruseliste majadega, mille eest praegu nii võideldakse. Tema loogika on nii tugev, et selle vastu ei saa: autod liikusid maapinnal, inimesed olid toodud kõrgemale, tegemist oli kahekorruselise magistraaliga. Silla pealt sai igasse majja. Mu ainus etteheide oli, et lükka maju natuke harvemale, et päi
ke paistaks ka teise nurka. Karp vastas, et päike paistab küllalt sisse. Minu tuttavad Soome kolleegid kinkisid mulle grafosi (rapidograafi). See on sulg, millel on tušipulk järel. Ise ma olin tollal juba suur bürokraat ja andsid need Rainele. Ta ütles, et ükski juhendaja poleks saanud teda rohkem aidata kui mina. Ta diplomitöö on niivõrd ratsionaalne. Tollal oli kombeks teha seitse kuni kümme suurt planšetti, tema pani oma töö kolmele. Ta oskas hinnata nii linna territooriumi kui paberipinda.

 

 

Karbi paehoonete ruumimõjust ja tallinlikkusest

D. B.: Praegu on akuutne kaitsta Raine Karbi suuri objekte linnahalli ja Sakala keskust, mis moodustavad koos rahvusraamatukoguga tugeva kolmiku. Need ehitised on sugulased, väljendavad tema joont. Keegi teine ei tuleks sellise arhitektuuri peale. Linnahall oli ootamatu. Raamatukogu korrespondeerub Kaarli kirikuga, ta on ligilähedasest materjalist tehtud. Võib-olla on natuke pompoosne, kuid kui lähed vestibüüli, siis lööb pisut hingegi kinni.

T. R.: See on uhke ruumielamus.

D. B.: Ruumitunnetus on Raine Karbi kõige suurem pluss. Ka see, et kõik kolm suurt objekti on ühest materjalist, on Tallinna jaoks väga oluline. Kui rääkida Sakala keskusest, siis see on tallinlik ehitis. Ma nägin, mis asemele tuleb. Kui tuleks midagi paremat, siis ma tõstaksin käed üles. Aga paremat ei tule. Seda hoonet tuleb säilitada ja hoida, mitte ainult Karbi pärast, vaid et tema loomingus on ajastu ja tallinlik hõng nii sees. Keegi tahtis lõõpida ja ristis selle Karla katedraaliks. Kui mõelda sügavamalt, siis katedraaliks, mitte kastiks või käkiks.

Peame hoidma oma ajastu väljapaistvaid ehitisi. Milles seisneb ajaloolise linna suurem väärtus? See, et ajaloolised kihid eksisteerivad sõbralikult koos. See maja sobib oma kohale. Tõsi, sinna võib teha juurdeehitisi. Raine Karp tegi ka ise ühe piki punast joont, et lõpetada Armani poolt 1947. aastal mõeldud kultuurikeskus. Seda ma pooldan, kuid see, et punast joont hakkab täitma klaaskast, on nii linnavalitsuse kui kultuuriministeeriumi suurim barbaarsus. Kui linn tahtis demokraatiat näidata, siis tehti Harju tänava haljasala kohta rahvaküsitlus. Ka Sakala kohta peaks seda tegema. Postimehes kirjutas Kalev Kallo, et väike jõuk on lammutamise vastu. See on jama. Kui teha rahvahääletus, ma võtan mürki selle peale, absoluutne enamus tallinlasi toetab selle säilitamist.

T. R.: Tegemist on keset linna magusas kohas seisva kapitaalse hoonega, tuntud arhitekti tähtteosega. Elu läheb edasi, nõudmised muutuvad, tuleb juurdeehitisi teha. On ju elementaarne, et projekt tellitakse samalt inimeselt. Miks üldse konkurss, kui arhitekt on  siinsamas?

R. K.: Liiga palju sõimatakse arendajaid: need on lihtsad noored ärimehed, kes ei tea arhitektuurist ega linnaehitusest ega konkursside korraldamisest mitte midagi. See pole nende probleem, nende asi on raha teha. Mina viskan kivi selle poole peale, kes annab välja sellised projekteerimistingimused ja kes projekteerib vastavalt nendele tingimustele. Kes käskis arhitektidel Kadriorgu, kus tramm tagasi keerab, väikese Lasnamäe projekteerida? Alati võib keelduda, tööd on küllalt. Kui siis ahned arhitektid teevad projekti valmis, kes käsib siis linnaarhitektil seda kooskõlastada?

 

 

Linnaarhitekti positsioonist ja võimust

R. V.: Kas meie linnarhitektil on võimu, et projekt keelata?

R. K.: Omal ajal, kui Dmitri Bruns ei tahtnud midagi kooskõlastada, siis see ka läbi ei läinud. Ma ei tea, kas viimase viieteistkümne aasta jooksul ametis olnud linnaarhitektid on võimelised või kas neile võimaldatakse oma ametit õieti pidada.

K. H.-M.: Mulle küll tundus, et Ike Volkov üritas Sakala projekti tagasi lükata niikaua, kuni jätkus formaalseid põhjusi. Tal ei olnud enam abiks arhitektuurinõukogu, see on laiali saadetud. Projekti staadiumis ei olegi avalikustamise nõuet, mis tähendab, et keegi õieti ei teagi, mis seal on. Ike Volkov kirjutas, et selliste printsiipide järgi tehakse Ameerikas kommertskeskusi: enne konverentsisaali jõudmist tuleb läbida poodide tsoon. Kui aga peaarhitekt ütleb, et arhitektuur on kehv, siis öeldakse talle, see on teie subjektiivne arvamus, mis kedagi ei huvita. Kui sedasama ütleks arhitektuurinõukogu, siis nii väita ei saaks, sest laua ümber on palju erialainimesi. Arhitektuurinõukogu saatis Sakala keskuse projekti kolmel korral tagasi ja siis ei kutsutud nõukogu enam lihtsalt kokku (2005).

R. K.: Esimene Sakala konkurss oli kombineeritud: kolm tükki kutsuti, kaasa arvatud mind, ülejäänud osas oli avalik. 

K. H.-M.: Žürii valis kolm võrdset välja. Teises etapis valis juba arendaja ruutmeetrite järgi. Pill läks lõhki, sest arendaja hakkas kohe äripindu juurde nõudma, millega konkursi võitnud Arhitektuuriagentuur ei olnud nõus. Siis toodigi sisse Inglise arhitektuuribüroo.

R. K.: Mina ei pääsenud ka kolme hulka. Võitnud projekt oli minu meelest üks pudru ja kapsas. Agentuuri noored arhitektid ei saanud selle suure hoone logistikaga hakkama.

K. H.-M.: Pärast asja umbejooksmist pakuti projekti tegemist mitmele arhitektuuribüroole. Raivo Puusepp oli minu teada vähemalt kolmas, kellele ettepanek tehti. Arhitektide liit hakkas juba siis nõudma, et tuleb uus konkurss teha.

R. K.: Siis tegi arendaja ka mulle ettepaneku. Ma loobusin: poolteist aastat oli möödas, tähtaeg oli silme ees. Ma olen ühe mehe büroo ja mul oli suusahüppetorn pooleli. Ma õieti ei tea, kui tõsiselt arendaja seda mõtleski.

 

 

Mida teha Sakalaga? 

R. V.: Milline võiks praegu olla ideaalne lahendus?

T. R.: Ideaalne lahendus on, kui Raine Karp teeb ise uue projekti.

R. K.: Ärimehed ütlevad, et see, mis Sakala keskusse mahuks, pole neile kasulik.

R. V.: Kui suuri ruume sinna tahetakse? Kinosid ju Tallinnas jagub: ei ole vaja ju nutta selle üle, et pole kohta, kus väärtfilme näidata. Viru keskus, olgu milline see siis on, rahuldab kesklinna poeskäimise vajaduse.

K. H.-M.: Sakala keskus on ehitatud administratiivhooneks ühe suure ja mõnede väikeste saalidega. See on suurepärane konverentsikeskus.  

R. K.: Üks inglise lord, kes oli Koonderakonna sõber, tahtis hakata Tallinnas konverentsikeskust arendama. Tema tahtis parkimisplatsile teha viie tärni hotelli, milles oleks ka üks suur konverentside lõpupidude saal. Praegused Sakala saalid oleksid selle hotelli tiiva all. Tegin talle eskiisid. Mahtus hästi sellele platsile, ei läinud Estonia teatri nina alla. Mu algses projektis oli tühja koha peale ette nähtud kaks suurt konverentsisaali. Kui nad hakkasid teist järku projekteerima, siis selgus, et raha pole ja nii jäigi.

K. H.-M.: Konkursi tingimus oli, et Sakala keskus jääb alles. 2006. aasta alguseks poldud 2003. aasta konkursi tulemusi ellu viidud. Selle lepingu oleks pidanud lõpetama. Selle asemel aga minister hoopis pikendas lepingut ja andis õiguse lammutada. See on tõeliselt suur kingitus. Kui 2006. aastal oleks selline tühi kesklinna krunt müüki pandud, oleks riigile sadu miljoneid saadud (projekteerijate maja müüdi 440 miljoniga).

R. K.: … ja selle raha eest võiks hakata ehitama uut ooperiteatrit.

R. V.: Terve talupojamõistus võiks leida, et korralikku hoonet pole vaja lõhkuda.

K. H.-M.: Lammutusprojektis on karm lause: “Tellija ettepanekul on valitud purustus-lammutusmeetod, mis on ajaliselt mitmeid kordi kiiremini teostatav, kui hoone demontaaž.” Paekivi puruks ja Väo karjääri. Isegi taaskasutamist ei nähta ette. Räägitakse säästvast arengust ja tehakse selliseid otsuseid.

 

 

Järelsõna

Arhitektuurimuuseumi saalides olid tuled kustutatud ja näitused ammu suletud, kuid vestlusring ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Olime rääkinud järjest kuus tundi, kuid osa teemadeni me õieti ei jõudnudki. Arhitekti kutsumus on olnud alati parimat luua ja
nii oli see ka nõukogude ajal. Survet, mis siis oli, ei saa võrreldagi sellega, mis on nüüd: raha võim on nõukogude võimust kümneid kordi hullem, ütles Raine Karp jutu sees. See on ilus lõpulause, aga ka ilus algus järgmisele vestlusringile. Eri põlvkondade arhitektidel on üksteisele väga palju öelda.

 

Vestlusringi juhtis Karin Hallas-Murula,

üles kirjutanud Reet Varblane