Aili Künstler: Äkiliselt rahvale sülle kukkunud president Kersti Kaljulaid, kellest enne ametisse valimist polnud nii mõnigi kuulnudki, tegi oma nime selle kindlal viisil käänamise nõudmisega ilmselt kõigile tuttavaks. Sellegi juhtumi puhul on põrkunud eri vaatepunktid: üldise hüve ehk stabiilse kirjakeele eest seisjate põhimõtted, riigi ja üksikisiku tahtmised jm.1 Presidendilt eeldaks küll oma nime kasutamise osas laiemat vaadet, ennekõike põhiseaduse preambuli valguses.

Peeter Päll, eesti keele instituudi peakeelekorraldaja: Nagu olen aru saanud, on konkreetse juhtumi taga perekondlik harjumus. Tõsi, paljud on miskipärast kusagilt omandanud seisukoha, et nime „ei tohi käänata“ (s.o tuleb käänata muutumatu tüvega). See põhimõtteline vaidlus on kestnud õigupoolest aastakümneid, kui mitte sajandi. Koolis loodetavasti õpetatav ilus reegel, et nimed käänduvad nagu sõnad, satub tegelike nimedega kokku põrgates sageli raskustesse ja tulemuseks on hädine kompromiss, mis ei rahulda õieti kedagi. Igapäevaelus võiksime juhinduda ka arusaamast, et reegli järgimine ei tohiks küll ühtegi nimekandjat riivata.

Toomas Kiho, Akadeemia peatoimetaja: Nimed on oluline osa identiteedist, need täidavad sisuga Eesti maa: osutavad sellele, mis on Eesti ja mida tähendab olla eestlane, niisiis eesti eneseväärikuse küsimus. Ja sellesse puutuvad nii kohanimed, isikunimed kui ka ärinimed. Isikunimed viitavad rahva eneseteadvuse tugevusele, sellele, kas rahvas väärtustab oma eripära ja kultuuri või eelistab välisel survel (ka vabal tahtel) mõne muu kultuuri mustreid. Näiteks, kas üks hõimuvend kannab nime John Smith või Must Välk, kui viidata siin Ameerika pärismaalastele. Aga kes me siin Euroopa nurgas ikka muud oleme kui üks pärismaine vana rahvas, kel muldne tarkus suus?

Künstler: Inimese õigus ise oma nime või lapse nime üle otsustada on igati loomulik, kuid selle juurde peaksid ka käima kohustused: igal kodanikul tuleks arvestada üldsuse huvidega, riigis kasutusel kirjakeele ehk riigikeele üldmõistetavuse ja kasutatavuse põhimõttega. Paistab, et ilma keeldude-käskudeta kahjuks siiski ei saa. Miks ikkagi ei tohi nimeks võtta või panna näiteks sellist nagu Eryh, aga Aivy sobib küll? Milliseid nimesid praegu panna ei lubata?

Enel Pungas, siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonna juhataja, isikunimekomisjoni esimees: Oma lastele tahetakse panna enamasti väga ilus ja normaalne nimi. Välja saab tuua ilusate eestikeelsete sõnade eesnimena kasutamise trendi, nt Lumi, Sära, Säde. Vaid üksikud soovivad erilisi, peamiselt võõrkeelseid, võõrtähti sisaldavaid nimesid. Sellisel juhul on otsustamise aluseks uuring internetis: kui leiame usaldusväärse allika, et selline nimi on kusagil maailmas inimesele pandud, siis on see vastuvõetav ka Eestis.

Päll: Nimeseaduse koostamise ajal arutleti elavalt selle üle, kuidas takistada lapsele veidrate nimede panemist. Veidrus on teatavasti subjektiivne mõiste, nimeseadus ei saa nimepanekut piirata nii, et see jääb vaid otsustaja sisetunde küsimuseks. Seega, niikaua kui nimi on eesti kirjaviisis, s.t loetakse nii, nagu kirjutatakse, suuri takistusi nimeseadus ei sea. Kui nimi on võõrkeelne (sisaldab võõrtähti või seda loetakse teisiti, kui kirjutatakse), peaks see olema mõnes välisriigis kasutusel. Nii et uusi eestikeelseid nimesid välja mõelda võib, aga uusi võõrkeelseid mitte. Võõrtähte y sisaldav Eryh ei sobi seetõttu, et pole mõnes välisriigis kasutusel, aga Aivy on.

Künstler: Täpsustage palun, millised tähed kõlbuliku ladina tähestiku alla käivad?

Päll: Võõrtähed, mis eesti sõnades ei esine, on teatavasti c, q, w, x, y, samuti diakriitikutega tähed, nt á, ç, č, đ jne. Need tähed võivad nimes olla küll, kui nimi on võõrkeelne ja esineb mõnes välisriigis. Eesti tähestiku tähed, sh sellised, mis esinevad võõrsõnades (f, š, z, ž), üldiselt probleeme ei tekita. Tõsi, kui nimi algab g, b, d-ga, siis sellised loetakse enamasti võõrkeelseks, sest ka eesti sõnades esinevad need tähed sõna alguses vaid juhul, kui need on laenatud mõnest võõrkeelest; hääldame neid ju k, p, t-na. Viimane punkt on siiski tekitanud ka vaidlusi.

Künstler: Mulle jääb arusaamatuks, miks on nii palju vaeva nähtud kõikvõimalike muu kui ladina tähestikuga keelte eestikeelse transkriptsiooni reeglitega, kui dokumentatsioonis tuleb kasutada seda kuju, mis passis. Ja Eesti passis on vist sel juhul kas inglise või prantsuse transkriptsiooni kohane (või mingi segu), põhjenduseks inimese soov. (Kahtlustan, et soovijal pole mingit aimu nt vene-eesti transkriptsiooni olemasolust – ukraina-eesti omast äkki juba on?) Siin oleks küll riigi kohustus kirjutada Eesti passi vene-eesti (või ka gruusia-eesti jne) transkriptsioonile vastav nimekuju, mida sobib loomulikult tarvitada nii riigikeelsetes dokumentides kui ka ajakirjanduses ja igal pool mujal. Passis võiks olla esitatud ka iga inimese omakeelses või päritolumaa tähestikus nimi – IT-ajastul ei tohiks see ju raske olla. Sellega kaoks ära tragikoomiline olukord: eile päästis inimese elu tallinlane Chekhov, aga koolitunnis on lapsed õppinud ja õpivad siiamaani tundma klassik Tšehhovi teoseid.

Päll: Dokumentide nimekujude loogika on pisut teistsugune kui tavatekstides. Teiste riikide kodanike nimede ladinatähelist kirjapilti Eesti riik dokumentides muuta ei saa. Kui tegu on nime andmisega, sh nime muutmisega, siis saab küll tähetabeleid rakendada ja riik pakub vaikimisi alati Eesti oma tabeleid. Isikul on ka õigus valida oma päritoluriigis kehtiv tabel, aga see on ka kõik. Nii et päris vaba valikut siin ei ole.

Künstler: Kui dokumendis on näiteks ka venekeelne nimi, peaks ju saama? Dokumentide nimekuju loogika ei jää ju miskipärast dokumentidesse.

Pungas: Perekonnanimed, välja arvatud päris uue nime võtmisel, on saadud kusagilt ja kelleltki, peamiselt esivanematelt või abikaasalt. Peresuhte tõttu on ka nime kirjapildi ühesugune kasutamine inimesele tavaliselt oluline. Näiteks kui Eesti kodanik abiellub Vene kodanikuga, kelle nimi on passis Chekhov, soovib ta kanda täpselt samasuguse kirjapildiga nime. Miks peaksime nimega tugevdatud peresuhet lõhkuma, andes Eesti kodanikule hoopis meile meeldiva nimekuju? Ettepanek kanda passi nimi iga inimese omakeelses tähestikus ei ole tõenäoliselt vastuvõetav, sest paljudele ei ole omakeelne tähestik määratav, nt kui vene nimi on saadud hoopis Leedus juudi rahvusest abikaasalt.

Künstler: Jääb siiski arusaamatuks, miks ei näe Eesti haldusorganid nimeseaduse § 5 puhul vajadust kasutada võõrkeelse nime (on ju nt venekeelne nimi ja selle inglise või prantsuse transkriptsioonile vastav nimi mõlemad võõrkeelsed) dokumenteerimisel võõrkeelsete isikunimede ümberkirjutusreegleid, mida tundub, et saaks ju vajadusel teha (s.o rakendada kõigi mitte-ladina tähestikuga nimede puhul meie transkriptsiooni, venekeelse nime puhul siis vene-eesti transkriptsiooni). Enel Pungas, mida tähendab teie ametkonna praktikas aga nime rahvus­vahelistamine?

Pungas: On inimesi, kes soovivad, kuna elavad välismaal või suhtlevad palju teiste riikidega, et nende nimi oleks välismaal vastuvõetav, ei oleks sealses keeles rumala tähendusega, ei sisaldaks tähti, mida selles keeles pole. Soovitakse ka konkreetsele riigile ja keelele vastavat võõrapärast perekonnanime. Paraku me võõrkeelseid perekonnanimesid nime muutmisel reeglina ei anna ja teises riigis elamine või seal paremini hakkamasaamine pole nimekomisjoni silmis ka nime vahetamiseks piisav põhjendus.

Künstler: Ärinimede panekul paistab n-ö hea tava veel vähem maksvat kui isikunimede puhul. Äriseadustiku piirangutest ei paista abi olevat.

Kiho: Isiku- ja eriti kohanimed ning nende struktuur määravad ära püsikindla, s.o kultuuri aluspinna, ärinimed kujundavad aga linnakeskkonna, kus liigume (ja kus liigub raha), ning see hakkab lõpuks mõjutama ka kultuurilisi valikuid. Seetõttu on oluline, kas kaubakeskus nimetatakse Solaris Keskuseks või valitakse mõni vähem peen või vähemalt eesti keelele iseloomulik omastavat käänet sisaldav nimi, s.o Solarise Keskus.

Siret Oppi, Tartu maakohtu registriosakonna nimekorraldaja: Äriseadustikuga on keelatud ärinimel heade kommetega vastuollu minna. See täpsemalt sõnastamata-piiritlemata nimevaliku kitsendus peaks toimima n-ö moraalse mõõduandjana ning nii on seda ka rakendatud, s.t nime tähenduse suhtes: sündsus- jm tundeid riivavad sõnad ja väljendid ärinimeks ei sobi. Kui nimeandja sisupoolt ignoreerib, saab registripidaja kombekohasusele apelleerida. Ärinimede keelelis-vormiline, enim korrastamist ja normi vajav külg ei ole kahjuks kombelisuspiiranguga ohjeldatav.

Päll: Äriseadustiku piirangud ei puuduta keelt peaaegu üldse. Seepärast tekkis meil nimeseminaril mõte sõnastada keelelised nõuded ärinimede hea tava kujul, ent jääb muidugi kaheldavaks, kui suur jõud neil praktikas on.

Künstler: Kas ei peaks ka algustäheortograafia selguse huvides paigas olema?

Oppi: Tõepoolest, ka see keeletava, et nimi kirjutatakse suure algustähega, võiks ju siiski reeglina kinnitamist leida. Isiku- ja kohanimede puhul me ehk ei tunnistaks (veel) läbivalt väiketähelist, suur- ja väiketähte mitte eristavat kirjaviisi, kuid ärinimedes on see leitud sobivat. Kuigi, arvutikeele nõudel on näiteks elektronposti aadressid kujul eesnimi. perenimi tõstutundetud, neis ei eristata suur- ja väiketähti, ärinimi oma ametlikul kujul on aga suuresti läbimas nn tõstutundetuse faasi.

Künstler: Millal hakkasite märkama, et veebikeel avaldab ilmselgelt ärinimele mõju?

Oppi: Esimesed mõjuilmingud jäävad aastate taha: peaaegu kohe, kui kodulehtede tegemine algas, sooviti ka ärinime vormistada www-alguse ja .ee- või .com-lõpuga. Õhin vaibus peagi, kuid on saanud uue hoo viimastel aastatel. Nüüd matkitakse veebiaadresside stiili juba mitmekesisemalt: mainitud läbiv väiketäht, normaalolekus lahku kirjutatavate sõnade liitmine jms eelkõige nimede vormistuses avalduv lubab kasutada ärinime kadudeta internetiaadressina (ja vastupidi).

Kiho: Asi pole ju tegelikult muus kui kasumis, ja ühe matsinimega pole rikkus kerge tulema. Olgu see matsinimi siis isiku-, äri- või kohanimi.

Künstler: Isikunimede puhul põhjustab ajalooline pärand (erikeelsed või teiste keelte mõjutustega nimekujud ja kirjaviisid) võrdlemisi suurt segadust, olgu kirjapildis või häälduses (Tibbo, Steiner jne), kuid kohanimed ise on lausa ajalooallikas. Nende muutmise või ka ennistamisega kaob igal juhul ka jupp ajalugu.

Kiho: Nagu teame, võivad kohanimed kesta kultuurist ja rahvast kauemgi, mõelgem kas või taas indiaanlastele ja indiaani kohanimedele USAs. Identiteedi seisukohalt on oluline, kas kinnisvaraarendaja otsustab metsatagusele uusrajoonile nime valides efektse Oxford Parki või mõne n-ö matsliku kõlaga põlise nime, nt Laane kasuks.

Künstler: Peeter Päll, mida huvitavat avastasite hiljaaegu ilmunud „Eesti kohanimeraamatu“ nimeartikleid tehes?

Päll: Huvitavat on muidugi palju, aga mind üllatas seegi, et kui tavaliselt räägime ajaloolistest nimedest, siis sõnaraamatus on väga palju neidki, mille ajalugu saab mõõta vähem kui saja aastaga. Meie maastikupilt on XX sajandil palju muutunud ja koos sellega nimed. Ning vahel on mõni vanana tunduv nimi tegelikult ürikutest kunstlikult taaselustatud, nt Kiia, Põdrala või Varbola. Meie praegust kohanimistut on üsna palju ümber kujundatud.

Künstler: Ees seisab uus suur segadus. Kuidas puutuvad haldusreformi kohanimed? Linna mõiste on selle reformiga seoses lihtinimese mõistusele justkui liiga segaseks läinud …

Päll: Eelkõige teeb muret linna(de) ja valla/valdade ühinemine linna nimetuse alla, mispuhul linn haldusüksusena (kus esinevad ka külad) ja linn asustusüksusena (linnaline tuumik) hakkavad tähistama eri maa-alasid. See on ka aadressisüsteemi seisukohalt väga eksitav.

Künstler: Kas esitatud kohaliik ja halduskuuluvus tuleb kohanimeraamatus nüüd ümber teha? Ja mis neist linnadest saab?

Päll: Raamatut keegi ümber tegema ei hakka, aga veebiversiooni puhul ootame reformi tulemused ära ja uuendame andmeid. Mis puutub linnadesse, mis hõlmavad teisi linnu, siis minu arvates tuleb lihtsalt üks suur segadus. Ja ärgu öeldagu, et selle eest ei ole hoiatatud.

Künstler: Enel Pungas, küsisite oma nimeseminari ettekandes: „Kas isiku nimi on tema või riigi asi?“ Minule Eesti riigi kodanikuna tundub, et igasuguste nimede eesti kirjakeele reeglite kohaselt esitamise ja kasutamise puhul on tegemist ennekõike eestikeelse kultuuriruumi tugevdamise ja avaliku huviga, siinse rahva elujõu ja -võimaluse kindlustamisega oma riigikeele kaudu.

Pungas: Õige, isikute nimede muutmise lubamisel või keelamisel peame kultuuriruumi alati meeles. Eestis on aga nii Eesti riigi kui ka eesti keele kultuuriruum, s.t et meil elab palju mitte-eestlasi või eestlasi, kelle peresidemed ei seondu ainult eestlastega, mistõttu ei saa me täielikult takistada inimestel võõrapäraste nimede võtmist. Olukorras, kus maailm on lahti, ei räägi me sageli enam vene nimedest ja nende ümberkirjutamisest, vaid ka paljude teiste rahvuste nimedest, ning neil isikutel peab olema võimalus kanda nime oma rahvusliku tava järgi. Küll aga püüab nimekomisjon võimalikult palju inimestele soovitada nende rahvuspäraseid nimesid. Ning positiivsena saab välja tuua trendi, kus päris paljud vene nime kandvad inimesed soovivad Eestis paremini hakkamasaamiseks nime eestistada.

Künstler: Miks nad peaksid seda tegema? Vene ja mis tahes muu kui ladina tähestikuga keelega seonduvad nimed ju vaid rikastavad meie kultuuriruumi, oluline on vaid see, et nende kirjapilt oleks igal pool eesti kirjakeele stabiilsuse ja selge asjaajamise huvides meie transkriptsioonitabelite kohane.

Pungas: Jah, ei pea, aga paraku on nii, et vene- või üldse võõrapärase nimega seotakse rahvus, ettekujutus eesti keele vähesest oskusest, mis viib ka piiranguteni, sh töölesaamisel. Mitmed Eestis sündinud ja terve elu siin elanud, kes on õppinud ära eesti keele ja sooritanud kodakondsuseksami, tunnevad rohkem sidet eestlaste ja Eestiga kui oma rahvusriigiga. Miks mitte anda sellistele inimestele ka eestipärane nimi?

Künstler: Tammsaare muuseumi direktor ja Postimehe kolumnist Maarja Vaino ütleb oma eesti keele taandatusele osutavas artiklis: „Meie praegune keeleseadus soodustab avalikus ruumis kaks- ja mitmekeelsust“.2 Ta kutsub üles keeleseadust muutma. Kas keeleseaduse muutmine on lahendus? Või on vaja muuta ennekõike äriseadustikku?

Päll: Minu meelest on kohanimeseaduses ja nimeseaduses leitud enam-vähem mõistlik tasakaal ühiskonna ootuste ja üksikisiku vabaduste vahel, nii et seal ma midagi ei muudaks. Äriseadustiku puhul on paraku see takistus, et meil tahetakse äri alustamist ja tegemist igati soodustada, nii et kõikvõimalikud bürokraatlikud takistused – nende hulka loetaks ilmselt ka keelsuse ja keelelise korrektsuse nõuded – tõrjutakse juba algusest peale tagasi. Ärinimede valdkond on paratamatult veel rahvusvahelisem kui isiku- ja kohanimede oma ja seda reguleerida keerulisem. Pean tunnistama, et ka isiku- ja kohanimede puhul tekib nimeeksperdil vahel küsimusi, kas mõnda asja ei saaks veelgi lihtsustada. Arutamisainest jätkub.

Pungas: Isikunimede süsteem ei vaja selle parandamiseks keeleseaduse muutmist. Isikunimedega seondub pidev konflikt: inimene ja riik on vastandunud. Kui palju peab või võib riik nime valikusse sekkuda? Enamik inimesi on veendunud, et nende nimi on nende ja ainult nende asi, mistõttu riigi soovitused või keelud on inimestele sageli üllatus. Ka üksikutes kohtulugudes, mis meil on olnud, on ka kohus asunud pigem inimese kui riigi (nimekomisjoni, siseministeeriumi) poolele, sest inimene on protsessis nõrgem pool. Seega ei näe ma praegu inimese veel suurema piiramise võimalust.

Oppi: Usun, et kui uus hea ärikeeletava ja äriseadustik annab võimaluse ettevõtjaile keeleliselt õigemat-paremat nimekuju soovitada-pakkuda, leitakse ka moodus, et praegune kiirkorras äri registrisse saamine ei kannataks ajaliselt kuigivõrd palju ka lisanduva keelelise vaheetapi korral. Näiteks nimede käänamisest on aga võõrdutud juba nii pikalt, et tagasipöördumine võib sõjakaks kujuneda.

Künstler: Nimeseminari korraldas valitsust nõustama kutsutud Eesti keelenõukogu. Millised on järeldused ja suunised?

Birute Klaas-Lang, Eesti keelenõukogu esimees: Koha- ja isikunimede puhul on riigi sekkumine enam-vähem optimaalne, kuigi õigusaktid vajavad kohati täpsustamist. Haldusreformiga seoses peame oluliseks ajalooliste kohanimede säilitamist uute vallanimedena, terminite mitmetähenduslikkust seoses linna(de) ja valla/valdade ühinemisega linna nimetuse alla soovitame kindlasti vältida. Isikunimedega seonduvalt toetab keelenõukogu kavandatavat nimeseaduse uuendamist ja soovib, et keelelisi aspekte kaalutaks põhjalikult ja võimaluse korral defineeritaks seaduses, mida ühe või teise nõude all mõeldakse, nt mida tähendab „eesti keelekasutusele mittevastav kirjapilt või hääldus“. Nimeseaduse üks eesmärke võiks olla, et riigi dokumentides on igal isikul üks ja seesama nimekuju.

Suurim kitsaskoht on ärinimede keelelised aspektid, kuna neid pole riik seni täpsemalt reguleerinud. Ärinimesid on käsitletud põhiliselt äriseadustikus, kus keelelised nõuded on peaaegu olematud, kuigi ärinimedel on suur mõju meie avalikule ruumile, sest registreeritud ärinimesid kasutatakse tänavapildis suurtel siltidel ja reklaamis. Valdavalt võõrkeelne avalik ruum muudab ka arusaama riigi keelehoiakutest. Äriseadustiku § 12 lg 2 ütleb, et ärinimi ei või olla vastuolus heade kommetega. Üks lahendusi võõrkeelestuva ja vahel grammatiliseltki vigase ärinimepruugi tõrjumisel on see, kui heade kommete järgimine tähendaks ühtlasi ärinime hea tava defineerimist, millega antaks põhilised keelelised soovitused ärinimede moodustamiseks. Keelenõukogu on selles töös valmis kaasa lööma.

1    Vt http://keeleabi.eki.ee/ ja kuula „Vikerhommiku“ intervjuud Peeter Pälliga,http://vikerraadio.err.ee/v/vikerhommik/rubriigid/vikerhommikintervjuud/loigud/d27959cb-837e-411f-a525-8cb75df16b9d/intervjuud-920-peeter-pall-eesti-perekonnanimede-kaanamine

2    Vt artiklit mõtteportaalis Huige, http://huikajad.blogspot.com.ee/2016/09/maarja-vaino-glance-at-language-act.html