Selleks valdkonnaks on kõrgharidus ning põlualusteks – liberaalsed professorid. Väidetavalt olla Ameerika kolledžite teaduslikest töötajatest tervelt 80% demokraadid, liberaalid, sotsialistid või suisa parteipiletiga kommunistid. Sellelt argumendilt on republikaanid jõudnud järelduseni, et Ameerika ülikoolides ei tegeleta mitte hariduse andmise, vaid punase propagandaga. Sellega tuleb mõistagi asuda ägedasse võitlusse, ikka vabaduse ja terrorismivastase sõja nimel. Et ülikoolihariduse osaks ongi olla teatud määral vastuolus riiklike dogmadega nende pimesi teenimise asemel – see tähendab neoliberaalsetes süsteemides nagu USA pigem kaldumist poliitiliselt vasakule –, seda selline retoorika muidugi tunnistada ei saa.

Selle asemel püütakse läbi suruda uusi, professorite ebapatriootilist lõugadelaiutamist ohjeldavaid seadusi. Pole ime, kui sellist kampaaniat toetab ka lihtne ameeriklane: neist 70% arvates on ülikooli peamine ülesanne pakkuda praktilist tööalast väljaõpet, mitte kriitilise mõtlemise oskust; 60% laseks lahti radikaalsete poliitiliste vaadetega õppejõud ja 50% arvab, et suur osa akadeemilistest uurimustest on tänaste ühiskondlike vajaduste seisukohalt ebaolulised (Saitta, Dean J. Higher education and the dangerous professor: Challenges for anthropology. – Anthropology Today 2006, 22/4, lk 1 – 3). Nii ongi paljude ülikooli astuvate noorte ameeriklaste silmis akadeemilise hariduse ühiskonnakriitilisem teaduslik suund ajaraisk. See hoiak sobib hästi republikaanidele-konservatiividele, keda ärritavad kõige rohkem just sotsiaalteadlased ja humanitaarid: neid on patriotismi nimel eriti raske veenda hülgama inimkäitumise, riiklike otsuste ja avaliku arvamuse analüütilist ja kriitilist vaatlemist ning panna selle asemel riigitruid loosungeid hõikuma.  

Selliste ebamugavate siseopositsiooni esindajate taltsutamiseks on mitmeid võimalusi. Üheks ekstravagantsemaks võib pidada üleskutset siduda üliõpilaskond rahaliste ahvatluste abil teatud riiklike struktuuridega: viimastel aastatel on hakatud hoogsalt propageerima sotsiaalteaduste tudengite värbamist riiklikesse salateenistustesse (Price, David. The CIA’s Campus spies. – Counterpunch 2005, 12/1, lk 1 – 5). Lisaks salajaste stipendiumidega seotud ja seeläbi hõlpsasti kompromiteeritavate ning lojaalsete töötajate koolitamisele heidab see praktika tumeda varju seni eeldatavalt sõltumatute erialade esindajate neutraalsusele.

Probleemile leidub aga lihtsamaidki lahendusi, mida võime näha ka Eestis praktiseeritavat. Esiteks, elimineerida füüsiliselt ühiskonnakriitiline kasvulava. Tartu ülikoolis näiteks on konkurentsi tõstmise nime all plaanitava struktuurireformi käigus arvatavasti kadumas sotsiaalteaduskond, üksus, mis puudus oma kahtlaste huvide pärast ka nõukogude ajal. Kui meenutame Ene Ergma hiljutisi avaldusi, tundub, et sel on tänagi poliitiliselt arvestatav toetus. Teiseks lahenduseks on üldine kõrghariduse devalveerimine. See on Eesti tingimustes alles algusjärgus, ent lati langemine nii ülikoolis kui keskhariduses on juba tunda ja paistab meid tüürivat kutsehariduse tasemel teaduskraadideni. Puudulikult või “projektipõhiselt” haritud uue, madalate kvaliteedinõuete järgi valmistatud “teadlaspõlvkonna” lavaleastumine garanteeriks tulevastele poliitikutele võimalikult kriitikavaba tegutsemisõiguse – ahvatlev väljavaade paljudele poliitilise eliidi esindajatele nii Eestis kui ookeani taga.

Betoonplokkide taha peidetav külaline ning tema ja ta rahva tänane positsioon maailmas võiks aga mõjuda hoopis hoiatava eeskujuna. Nii poliitikuile kui rahvale tuleks kasuks siinse viienda kolonni ja selle kasvulava hoidmine ja arendamine – ning õppejõududele ja üliõpilastele mõjuks hästi, kui nad kultiveeriks kõrgeid nõudmisi hariduses ja osaleks aktiivselt sotsiaal- ja humanitaarerialade tähenduse selgitamisel ühiskonna tervise seisukohalt.