Juri Lotmani ja Jelena Pogosjani „Suurilma lõunasöögid“ on mõneti tavatu, üllatav raamat. Suuremas osas koosneb see Peterburis elanud Durnovo aadliperekonna 1857. ja 1858. aasta lõunasöökide menüüst, millele on lisatud põhjalikud kommentaarid ning ulatuslikud väljavõtted tollastest ajalehtedest ning perekonna päevikutest ja kirjadest. Menüüd juhatab sisse põhjalik esseelaadne kirjutis, kus põimuvad lõunastamise ja roogade kultuuriloolist tähtsust rõhutavad ilmekad näited ning gastronoomia ajalugu.
Lotmani ja Pogosjani eesmärk on olnud originaalne ja keeruline: taasluua sõna vahendusel kulinaarsete šedöövrite maailm, tõestada, et lõunastamine ei ole pelgalt söömine, vaid peen kultuuriilming. Ei piirduta ainult toidu ja selle valmistamisega, olulised on siinjuures lauakombed, söögitoa interjöör kuni laudlinani välja, menüü koostamine, lõunasöögile kutsumine, jutud ja omavaheline läbisaamine lõunalauas. Kõik see kokku moodustab hoolikalt ritualiseeritud tegevuse, igapäevaelu kunstiliigi – teatri, kus ei puudu esteetika, lavastajad, esitajad, vaatajad ega isegi oma gastronoomia-filosoofia. Söömine on otsekui võti, millega avada uks XIX sajandi vene aadelkonna argimaailma, et võrrelda seda Euroopa kultuuri, seal liikvel olnud moetrendidega ning tabada ka tähenduslikke muutusi aadlike mentaliteedis.
Põnevaid teemapüstitusi on raamatus hulgaliselt: söömine kui argireaalsuse kunstiline mõtestamine, surma sümboolne antitees ja maiste rõõmude väljendus, rahvusliku toidu kontseptsioon jne. Nagu ka Lotmani „Vestlustes vene kultuuriloost“ on iga väite taga rikkalikult põnevaid näiteid, nii et lugeja reisib Vana-Rooma keisripaleest Louis XIV ajastu pidusöögile, et leida end seejärel laua taga koos Katariina II, Puškini või Lev Tolstoi „Anna Karenina“ tegelastega. Raamatu analüüsiv osa on näljasele kultuurigurmaanile nagu hurmav roog, sest kasvatab vaid isu ega suuda seda kustutada: teksti on pillatud rohkelt huviäratavaid mõtteid ja tähelepanekuid ning nii mõnegi puhul tekib kange soov selle kohta juurde lugeda.
Hoopis teistsugune on „Suurilma lõunasöökide“ ülejäänud osa, kus Lotmani ja Pogosjani roll on piirdunud ainult tekstide valimise ja kommenteerimisega. Roogade kirjeldused on küll harivad ja võivad köita nii mõnegi kokakunsti harrastaja meeli, kuid tegelased ise – jõukad Durnovod, eeskätt pereisa Pavel Dmitrijevitš ja tema poeg Pjotr – jätavad lugeja suhteliselt külmaks. Noor aadlik korraldab oma perekonna Peterburi-pesas uhkeid lõunasööke valitud sõpruskonnale (lausa ehmatav, kui palju nad sõid, kusjuures Lotman nimetab Durnovode lõunaid suhtelisest mõõdukateks), mõtleb karjääri, kasulikult abiellumise ja luksusasjade soetamise peale. Isa elab enamasti Pariisis, mängib börsil, peab armukesi ja naudib Mozarti muusika asemel kergemeelseid vodeville. Durnovode reiside- ja muljeterohkele elule vastab ka nende lõunasöökide menüü, kus kohtuvad Vene, Prantsuse, Inglise ja teiste maade köök. On teada, et menüü koostas kokk, kuid viimase lihvi andsid ja otsused tegid alati peremehed ise, nii et söökide valik osutub ainulaadseks aadliperekonna visiitkaardiks. Ajaloolise dokumendina ütleb see nii mõndagi nende silmaringi, majandusliku jõukuse, valikute moekuse, patriotismi või huvi kohta kõige välismaise vastu.
Menüüde kõrvutamine toona maailmas toimunuga loob aga kummalise efekti. Mitme käiguga lõunasöögi range järjekord – konsomee pliinidega, kala-rasstegai’d, laanepüü-chipolata, kohikukepraad, spargel krutoonidega, macédoine’i tarretis – mõjub pealtnäha kõigutamatu, ajas kivistununa. Sellele vastandub drastiliselt kiire ja muutuv elu koduseintest väljaspool: sipoide ülestõus Indias, ärevus ja erimeelsused orjanduse pärast USA osariikides, keiser Napoleon III mõrvakatse Pariisis ja konfliktid Tšetšeenias. Kõnekad katkendid ajalehtedest annavad monotoonsele roogade ülestähendusele elava, pidevalt vahetuva raami. Arvatavasti tundsid ühe laua ümber kogunenud inimesed nii hirmu nende uudiste ees kui ka huvi nende vastu, arutasid neid ja vaidlesid omavahel. Sissejuhatuses lubatud söögimaailma ja ajaloosündmuste kultuurilooline lõimumine pole paraku siiski aset leidnud. Selle asemel näeb teravat vastasseisu: kumb jääb peale?
Tekstina on võitja söögitoaväline elu, millest on lihtsalt põnevam lugeda. Suursugused ja pisidetailideni läbi mõeldud Durnovo lõunasöögid olid kestnud aadlivõimu kehastusena aastaid. Raamat lõpeb aga Pavel Dmitrijevitš Durnovo paljuütleva päevikusissekandega: „Räägitakse, et Eestimaal, Reveli ümbruses, olid rahutused ning kasutati relvastatud jõudu: talupojad tahtsid maad hõivata. See on samm rahva vabastamise ja aadliseisuse huku poole“.
„Suurilma lõunasöögid“ on intrigeeriv ja inspireeriv lugemine neile, keda huvitab XIX sajandi kultuurilugu ja Venemaa ajalugu. Lotmani analüüsiv stiil on nii selge ja konkreetne, et ka teemakauge lugeja leiab siit kindlasti midagi huvitavat, näiteks suure hulga tänapäeval tundmatuid toite ja õpetusi nende valmistamiseks. Kahjuks puuduvad eestikeelses väljaandes ajastu hõngu edasi andvad illustratsioonid, mille poolest on rikas venekeelne trükk.* Raamat on küll mõneti ebaühtlane ja katkendlik, aga see, et ajaloolise menüükogumiku kommenteeritud väljaanne on lausa väike monograafia, tõestab uurimisteema viljakust. „Suurilma lõunasöögid“ nõuab ka lugejalt aktiivset panust: innukat kulinaarset kujutlusvõimet, armastust kõnekate detailide vastu, valmisolekut katsetamiseks – nii mõttes kui ka soovi korral köögis. Maitseelamus on tagatud.
* Юрий Лотман, Елена Погосян, Великосветские обеды. Пушкинский фонд, 1996.
Autor
Boris Veizenen on õppinud Tartu ülikoolis maailmakirjandust. Sirbis on ta arvustanud vene keelest tõlgitud ja eestivene autorite teoseid ning kirjandusteoreetilisi raamatuid. Vabal ajal jalutab ta Elva metsas või mängib lauamänge.
Missugustest 2016. aastal loetud raamatuist said eredaima elamuse?
Tänavuste bestsellerite asemel, mille pealkirjad nagunii säravad Rahva Raamatu või Apollo reklaamides, juhin tähelepanu hoopis muule. Lugesin läbi (üle) nii mõnegi vene teose, mida eesti keeles ei ole. Nende tõlgete puudumine on kahetsusväärne, sest kõik kolm isikupärast autorit, keda mainin, on peened ja läbinägelikud stiilimeistrid, osavad psühholoogilise proosa loojad.
Ljudmila Petruševskaja jutud ja jutustused võivad tihtipeale tunduda küünilisena oma äärmuslikus, kohati eemaletõukavas realismis, mis ei jäta valgustamata kõige sopasematki hingesoppi. Tema tegelastele on raske kaasa tunda ja näib võimatu neid armastada, kuid pärast vahutavat roosamannat ja paatost on Petruševskaja külma, täpset, lausa kirurgilist proosat lugeda kahtlemata kosutav.
Tatjana Tolstaja jutustused on südamlik hümn eelmisele põlvkonnale, omaaegsele ühiskonnas marginaalsele intelligentsile, kes ei pälvinud armastust, mõistmist ega lohutust. Kahjuks tajutakse nende inimeste puudumist alles siis, kui on juba liiga hilja. Tolstaja mõtestab nn väikeste inimeste tragöödiat justkui paralleeluniversumist pärinevas sõnavoos. See pole aga vähendanud tema iroonilisust ega halvanud võimet kirjeldada sündmusi ühtaegu argiselt sünges ja maagiliselt poeetilises registris.
Ja viimaks armeenia päritolu Vene kirjaniku Mariam Petrosjani romaan „Maja, kus …“ („Дом, в котором …“). Petrosjani romaanis erilastekodus elavatest orbudest ja invaliididest leiab nii maagilise realismi tunnuseid kui ka mitmekihilist psühholoogiat. See on erakordselt usutuv lugu peredest ja ühiskonnast välja tõrjutud noorte elust, kus ei puudu hirm, vägivald ja veri, kuid mis on olemuselt üllatavalt puhas ja helge.
Nende autorite teoseid loodan ühel päeval näha ka eesti keeles ning ehk neid arvustadagi.