Dokumentaalfilm „Gimme Danger“, 2016, USA, 108 min), režissöör ja stsenarist Jim Jarmusch.

Teeme kõigepealt ühe asja selgeks: me oleme kõik Stoogesi fännid. Mina olen, suurem osa mu sõpru ja enam-vähem kõigi mulle südamelähedaste bändide liikmed, nii Eestist kui mujalt maailmast. „… we both loved The Stooges. Everybody loved The Stooges,“ kirjutas Andrew Eldritch enda ja teise The Sisters Of Mercy asutajaliikme Gary Marxiga kohtumist meenutades. Hästi, kui sina ei ole Stoogesi fänn, mis siis ikka. Mõni peabki olema natuke teistmoodi. Aga kui sa tahad järgnevaga vaielda, öelda, et võib-olla Stoogesi fännidel oligi just sellist filmi tarvis, siis ma kordan: me kõik oleme Stoogesi fännid.

Kriitik Jennifer Lucy Allan teeb Jim Jarmuschi dokumentaalfilmi „Gimme Danger“ maatasa.¹ Kõik olevat selle filmi juures vale, alustades režissöörist – Allen ütleb kohe, et temale ei ole Jarmuschi filmid kunagi meeldinud – kuni sinnamaani, et dokis ei mainitud poole sõnagagi seda, kuidas Iggy laval tavatses oma munni näidata. Filmi pealkiri peaks tema sõnul olema mitte „Gimme Danger“, vaid „Gimme Safety“. Allan küsib irvitavalt, et äkki oli Jarmuschile miski muu olulisem kui Iggy munn. Äkki bassikäigud ja kitarriefektid. Aga kas ei ole siis, küsiks mina niisama retooriliselt vastu ja küllap küsiks seda ka Jarmusch. Ent üks konks siin on. Jõuame selleni.

Stoogesi ja Ramonesi produtsent Danny Fields nimetab filmis Stoogest muusika nullpunktiks, millest alates kõik hakkas toimuma. Lihtne ja ilus mõte, millega võib vaid nõus olla. Rock-muusika arengut võib pidada plahvatuste ahelaks ja Stoogesi kogupauk oli väga paljude hilisemate plahvatuste käivitajaks. Selleta ei oleks punki, ilma pungita postpunki kõigis oma avaldustes ega grunget, ilma postpungita omakorda postpungi uut tulemist … ei oleks ka paljut muud (julgen öelda, et umbes 98% muusikast, mida siinsete ridade autor on viimased 30 aastat kuulanud). Aga mida siis Stooges tegi? Ta pani muusikasse sellise loomalikkuse, ennast ja kõike ümbritsevat hävitavad tungid, ta tegi seda sellise vahetuse ja pidurdamatu loomulikkusega, nagu ei oldud varem tehtud. Ja nüüd siis küsimus: kas film, mis räägib sellest bändist, on päris adekvaatne, kui ta kõneleb neist tungidest muusikas, rääkimata hävingust, mis toimus laval ja lava taga?

Tõsi, ta siiski räägib ka neist asjadest. Filmi algus, kus ajalist järgnevust segi hakkides tuuakse vaatajani depressiivsed meenutused bändi lagunemise ajast, on mõjuv. Aga see kõik on edasi antud justkui midagi varjates. Steven Mackay meenutab, kuidas hääled publiku hulgast nõudsid, et Iggy oksendaks. Seda ta ei ütle, miks nii karjuti. Seda, et Iggy oli tuntud laval oksendaja. Ja eneseveristaja – mida filmis ka jutuks ei võeta. Ron Asheton mainib põgusalt oma kirge natsisümboolika vastu, täpsustades kärmelt, et see oli kõigest isalt saadud kogumishuvi. Muidugi ei olnud ta nats, aga seda, miks sellist eneseõigustust üldse tarvis, üksnes selle filmi põhjal välja ei tule. James Williamson meenutab ühes intervjuus,² kuidas Roni hobi käigus kirglikult kokku kraamitud kollektsioon täitis tema kodu sel määral, et plaadifirma Elektra esindajad sealt šokeerituna põgenesid.

Iggy kõneleb meile sellest, kuidas tal kord kokaiini tehes pilt virvendas nagu rikkis telekas. Kuidas ta pidas end nii kõvaks meheks, et võis minna võõraste naiste juurde ja küsida neilt numbrit. Ja sellest, kuidas plaadifirma ta ühel hetkel vallandas, kuna ta häbistavat neid. Miks, ta ei ütle. Ta ei räägi selles filmis, kuidas ühel perioodil Stoogesi ajaloos olid asjad nii hullud, et teised bändimehed otsisid uut lauljat, sest Iggy kadus igal õhtul peale esinemist ja järgmine kord nähti teda alles enne uut kontserti, kui järjekordne groupie silmini pilves laulja esinemispaika talutas. Iggy auks tuleb siiski öelda, et ega ta ennast filmis paremaks ürita rääkida. Heroiinisõltuvus ja muude ainete sisse ajamise tagajärjel läbi põlenud närvisüsteem käivad möödaminnes jutust läbi. Aga ehk oleks pilt olnud ruumilisem, kui sõna oleks saanud veel keegi, võib-olla koguni keegi neist paljudest, kes bändi tol ajal vihkasid? Ma saan aru, Jarmusch pole mitte üksnes Stoogesi fänn ja Iggy sõber, ta armastab muusikat üldse, muusika on talle midagi väga tähtsat – see pole saladuseks kellelegi, kes Jarmuschi loomingut tunnevad. Reeglina on see andnud ta filmidele võimsama mõõtme juurde. Nüüd jääb aga mulje, et ta on samal põhjusel tahtnud oma kangelasi hoida ja õigustada ning parkinud oma filmi kuhugi vaiksele metsateele, selmet põrutada otse suurlinna öösse.

Jarmuschi armastusest muusika vastu tulenevad samas ka „Gimme Dangeri“ parimad küljed. Ma soovitaksin seda filmi vaadata tingimata kinos, kuulda, kuidas kõlavad üle saali James Williamsoni kitarr „Search and Destroy’s“ ja – vähemasti mulle üks mõjuvamaid elu jooksul kuuldud helijuppe üldse – „I Wanna Be Your Dogi“ intro. Ma ei oskagi öelda, kas tänada filmi tegijat, kes on õigetel helidel lasknud kõlada õigetes kohtades, või nentida, et need lood mõjuksid igas olukorras lummavalt. Režissööri pühendumust unikaalsete vanade kaadrite otsimisel ja leidmisel tuleb aga igal juhul kiita. Stoogest ei peetud oma parimail päevil kommertslikult paljulubavaks projektiks ja mis tol ajal filmimata jäi, seda tagantjärele enam kuidagi autentselt üles ei võta.

Sarnaselt õppefilmide meistritele on Jarmusch illustreerinud jutustatud lugusid multifilmilõikudega. Siinkohal jään küll kurja Quietuse kriitikuga ühele meelele. Natuke liiga nunnud on need multikad. Võib-olla oligi see taotlus, et mitte teemat ülearu tõsiselt näidata. Aga kui juba nalja teha, oleks Iggy järgi joonistatud tegelaskuju võinud olla ka hoopis üle vindi keeratud, verise rinnaga ja alati pükstest välja rippuva noksiga kaak … Mis häiris aga veel rohkem kui animeeritud kaadrite turvaline nunnusus, oli üldine põhimõte kõike öeldut visuaalselt markeerida. Illustreerida jutust läbi käinud väljendit „eksistentsiaalne lõhe“ pildilise lahendusega on ikka liig mis liig.

Ent veel meeldivatest momentidest. Ma ei tea, kas on tõesed Iggy selgitused, millisest lastesaatest on mõjutatud tema laulutekstide kirjutamise põhimõtteline hoiak; kust sai ta mõtte laval palja ülakehaga laiata ja kuidas sündis maailma esimene stage dive, aga see ei olegi probleem. Nende lugude nimel tasub kinno minna. Nii nagu ei ole mõtet näpuga järge ajada, mis Mihkel Raua „Mustas poris“ tõele vastas või millise huvitava nurga alt John Lydon esimesel Rock Summeril kahel pool lava Vene tanke nägi.

Üks asi veel. On pealkirjastki selge, et see film on The Stoogesi lugu. Kuigi reklaamitakse seda kui Iggy Popi ja The Stoogesi lugu, olekski palju oodata, et vähem kui kahte tundi mahuks ära ka Iggy soolokarjäär ja kõik muu, mis tema elus juhtus vahepealseil aastail või hiljem. Mõistus ütleb, et on igati korrektne kui sündmuste jutustamine katkeb seal, kus Stooges läks laiali ja jätkub sündmustega, mis viisid bändi taasühinemiseni, aga ometi jäi sisse tunne, et midagi oleks nagu puudu. Iggy ja Bowie Berliini-periood; Debbie Harry, Steve Jones, Andy McCoy ja paljud teised, kes Iggy eluloofilmile oleks värve lisanud; paraku ka Iggy aastatepikkune võitlus sõltuvusega, mis kahjuks siiski ei lõppenud tuttava apteekri abiga – kõik see filmis käsitlemata osa Iggy Popi elust tundub huvitavam kui Stoogesi reunion. Ehk oleks saanud ka vaid Stoogesi teemasse jäädes seda vältida? Kuna bändi loo õiges järjekorras edasiandmine filmi tegijatel alguse poole kinnisideeks ei olnud, oleks võib-olla viimasel paarikümnel minutil ära vajuvat pinget saanud samasugust lõikamise ja kleepimise võtet kasutades ära hoida. Sest kõigele vaatamata ei olnud see film tervikuna sugugi igav.

Eks ma olen varemgi näinud dokfilme rock-bändidest: Rolling Stonesist, kus Mick Jagger ja Keith Richards meenutavad mineviku vormis tormilisi narkoaastaid, et lõpukaadrites enesekindla olekuga lavale marssida; The Cultist, kus Ian Astbury räägib omal ajal segi pekstud hotellitubadest, istudes nagu vend Vahindra, budistlik rahu hinges, ja muud säärast. Ka Jarmuschi tehtud Stoogesi-filmis mõjub Rock and Roll Hall of Fame’i galaõhtu stseen papitükkidelt elutarkusi maha lugeva Iggyga nagu happy end, lunastus aastatepikkuse virelemise ja kannatuste eest. Mis mind selle kõige juures häirib? Sellised lood on üles ehitatud pigem Disney stuudio filmide publiku ootustele kui rock-kultuuri olemusest lähtuvalt. Rolling Stones, The Cult ja kindlasti mitte The Stooges ei läheks meile karvavõrdki korda, kui nad oleksid algusest peale elanud tervislikku elu, harmooniliselt mediteerinud ja sillerdanud galadel. Ja siin oleks Jarmuschilt, kes pani Iggyle „Dead Manis“ naiseriided selga, oodanud midagi muud kui tavalise muusikadoki autorilt.

Paradoksaalselt oli pärast filmi esimest vaatamist minu meelest üks mõjusamaid kaadreid aga just loiuvõitu lõpuosast – foto triiksärgi ja lipsuga Jim Williamsonist. Mis selles fotos nii rabavat oli, peab igaüks ise vaatama minema. Ütlen vaid nii palju, et pildil ei olnud üksnes Stoogesi kitarrist, kes on kirjutanud loo „Search and Destroy“, vaid ka mees, kellest veel pärast seda fotojäädvustust sai taas The Stoogesi liige.

Lõpetuseks. „Gimme Danger“ on Jarmuschi armastuskiri The Stoogesile, seda on ta ka ise öelnud. Ja õigupoolest ei ole kellegi teise asi kobiseda, kuidas kirjutada oma armastatule kirja. Me kõik oleme Stoogesi fännid, ei ole mina rohkem kui Jarmusch.

1 Jennifer Lucy Allan. Not Right: Stooges Doc Gimme Danger Reviewed – The Quietus, 9. XII 2016.

2 The Stooges: James Williamson Interview – Clash Magazine, 30. III 2010.