Naljakas nimi Nossik sobis talle täpipealt. Liigutava nosuninaga, väike, poisikesehäälega, juuksetukk laubale tikkumas. Samas peitub ta näos miski vastuolu, näiteks see lõualohk, mis tavaliselt ju intiimselt iseloomulik südametemurdjaile ja mis on naisi hullutavalt omal kohal meesiluduste Vassili Lanovoi või Pavel Kadotšnikovi puhul. Nossiku lõual on see õnar täiesti ülearune. Ja lõbus nimi Nossik oli tegelikult ka üksnes tuletis, Valeri isa oli verelt poolakas Nosek, kes Ukrainasse elama asudes võttis nimele venelikuma vormi.

Suguseltsis polnud varem keegi näitlejaks tükkinud, seepärast arvasid mamma-papa, et poiss on teatrisse kippudes libastumas. Aga kui Lihhatšovi-nimelise tehase teatristuudio juht Sergei Štein kinnitas, et poisis istub lavaanne, siis hakkasid vanemad Valeri püüdlusi toetama. Teatritudengina abiellus Valera äkki kaasõppija Lia Ahedžakovaga. Tagantjärele näib see ühendus üllatav, sest nüüdseks on Ahedžakova kuulus kõrvalosade diiva, režissöör Rjazanovi lemmik, eksootilise nihestusega iludus, aga Nossik jäi elu lõpuni Nossikuks.

Esiotsa mängis Valeri noorsooteatris jänkusid, pioneere, oravaid ja eeslikesi. Kui Lia ka samasse teatrisse maandus, siis etendasid nad pioneere ja eesleid koos. Seejärel pääses Valeri kinno, “Operatsioon “Õ”…” filigraanne pisiroll tegi ta paugupealt kuulsamaks, kui enamikul suurosade täitjail kunagi saada õnnestub. Rolle sadas robinal, kõik episoodilised. Kõrvaltegelaste mängimine ei tähendanud Nossiku puhul enam algajalikkust või ebaõnne, vaid ampluaad.

Loomulikult jooksis rappa ta abielu Liaga, sest Nossik ei saanud olla Ahedžakova tüüp, praegu ei meenuta Lia oma esimest abielu üheski intervjuus. Ent lohuke Nossiku lõual polnud siiski päris juhuslik, peagi sukeldus ta uude abiellu, sedapuhku näitlejanna Maria Sternikovaga. Marial oli juba kolmeaastane tütar Katja, peagi produtseeris ühiselu Nossikuga poja Aleksandri.

Pisirollide ohtrus pihustas Nossiku elu, Valeri oli pidevas lennus. Kui ta vahel koju perekonna manu trehvas, tuututas peagi all juba mõni auto, et kihutada näitlejaga televisiooni, teatrisse, raadiosse, filmivõtetele, estraadile, kohtumisele nõukogude soldatitega. Töösõltuvus ruineeris Nossiku keha, väikerollid hakkisid ta vaimu ja mees kiindus üha enam alkoholi.

Teine abielu kestis kümmekond aastat, siis ei talunud naine enam ta joomist ja Nossik kolis ema korterisse. Neljakümnene mees ema hoole all, selles oli midagi nukrat. Naised ei võtnud teda enam tõsiselt. Teatris hüüti teda heasoovliku irooniaga Päiksekeseks, tajuti ta kaitsetust, siirust, abivalmidust. Nossik kiindus aina enam väikesesse inimesse, abitusse olendisse. Oma maja trepikotta sisenedes surus ta alati tervituseks kõigi kätt, kes seal olema juhtusid, olgu nad klatšimoorid, joodikud, noorukid kitarriga. Kord nägi ta kõnnitee serval lalisemas mutikest, kes oli kaotanud mälu. Nossik talutas ta enda juurde koju ja käskis emal võõrast hullukest toita ja magama sättida. Alles hommikul kutsus ta miilitsa appi.

Siis suri ema ja Nossiku üksindusest sai ta elu pärisosa. Jäi ainult töö. 1987. aastal tegi ta kaasa tõsise osaga filmis “Šura ja Armuleivaküpsetaja”. See roll on minu meelest ta näitlemise monument. Aga tervis kiskus viletsaks. Hingeldus, väsimus, peavalud. Mees tegi otsustava sammu, jättis joomise. Aga alati ei tule see kasuks. Nossik tüsenes, nägu tõmbus roosaks ja rasvus. Ta lasi suhu panna korralikud võltshambad ja muutus ka ise võõraks, kunstlikuks. Ühel hommikul ei ilmunud ta proovile. Korteriuks oli seest lukus. Pritsimehed tungisid läbi akna sisse. Nossik lamas lahtiriietunult voodis, ümberringi paberilehed teatritekstiga. See oli Valeri Nossiku viimne armuase, kus lemmitavaks polnud naine, vaid töö.

Matuste aegu valitses kalmistul karm pakane. Matjate seas oli veel kaks Nossikust näitlejat. Valeri oli sugukonnas küll esimene, ent peagi järgnesid talle filmilinale ta noorem vend ja poeg Aleksandr. Viimane on praegu tuntud ekraaniiludus. Lõualohukesega. Talle on see kui loodud.