Viimasel ajal on majanduspublitsistikas varju jäänud üks omal ajal populaarne vaatevinkel, Eesti majanduse seisu ja käekäigu võrdlemine teiste omal ajal riigisotsialismist startinud maadega. 1990. aastate nn majandussiirde ajal avaldati pidevalt kapitalismiehitamise eesrindlaste edetabeleid, mille alusel me siis iseennast kiita saime või lasksime, ja ka rahvusvahelise finantskriisi eelse kasvubuumi ajal ei olnud see žanr just põlatud. Mis on aga viimasel ajal toimunud ja kuidas me teiste taustal välja näeme?

Kunagi kirjutas Mati Heidmets artikli pealkirjaga „Vennad tuules“, kus võrdles omal ajal NSV Liitu kuulunud riikide käekäiku. Tegelikult polnud suurt midagi võrrelda. Tuul oli vennad laiali puhunud: kes pürgis ELi, kes tegeles kodusõja tulemuste likvideerimisega, kes oli niisama laoses, kes arendas mingit sorti kohalikku autoritaarset süsteemi, mille puhul võis paremal juhul loota teatud stabiilsusele, mitte aga erilisele majanduskasvule. Praeguseks on arenguvahe veel suurem.

Küll on Eestil mõtet võrrelda oma käekäiku nn Visegrádi nelikuga (Tšehhi, Slovakkia, Ungari ja Poola) ning kindlasti ka Läti ja Leeduga. Balti kolmik ja Visegrádi nelik peaksid olema suhteliselt hästi võrreldavad ka selle tõttu, et kõigi nende majandus toimib ELi raames ja ka ELi tugifondide toel. Heidmetsa parafraseerides võiks nende seitsme riigi kohta öelda „vennad pärituules“. Meie majandusele on ELi kuulumine olnud kindlasti ennekõike positiivne tegur.

Poolel teel paradiisi

Kui vanast süsteemist väljumise järgne majanduslangus oli üle elatud, omand erastatud ja turud kuidagi käima saadud ning ELiga liitumise kaubad maha tehtud, algasid „seitsmel vennal“ mesinädalad. Mõnel pool oli majandus küll juba varem korralikult kasvama saadud, aga vahele oli tulnud siiski mitmesuguseid takistusi: riigisisestest näiteks pangakriisid ja muud toorkapitalismi viltulaskmised, välistest Vene kriis, Aasia kriis, internetimajanduse mulli lõhkemine.

Uutele liikmesriikidele oli antud nagu miskisugune küpsuse sertifikaat, et tegemist on tõesti töötava turumajandusega, kus paigas vajalikud reeglid ja institutsioonid, kellega ka soliidsemad välisinvestorid julgevad asju ajada. Eelkõige Baltimaad olid oma elatustasemelt ELi keskmisest tasemest veel ehmatavalt kaugel maas. Aga parasjagu moes majandusteooria õpetas, et väiksemate palkade jm odavamate tootmissisendi elementidega riikidel on, juhul kui kõik süsteemid on konkurentsi seisukohalt võimalikult viljakaks disainitud, suured eelised investoreid ligi meelitada, sel teel väga kiire majanduskasv saavutada ja kaugemale jõudnud kinni püüda.

Oli liikumas ka teisi majandusteooriaid, mille järgi koosneb maailmamajandus tsentrist ja perifeeriast, kusjuures tsenter domineerib perifeeria üle, ja et ülepea rahvusvahelisse majandusse sukeldujatel veab, kui nad satuvad kuhugi tsentri ja perifeeria vahepeale, poolperifeeriasse. Halvemal juhul satutakse aga puhtalt perifeeriasse, kelle hooleks jääb teha tsentririikide ettevõtetele odavalt neile vajalikke töid. Seda pessimistlikku teooriat aga väga ei usutud.

Esialgu tundus, et õigus on optimistidel. Võrdleme seitsme venna keskmist majanduskasvu aastatel 2003–2007: Poolas 5,1%, Tšehhis 5,5%, Slovakkias 7,3%, Eestis 8,2%, Leedus 8,7% ja Lätis 9,9%. Ainsana langes ansamblist välja Ungari tagasihoidliku 3,5%ga. Läti reklaamis end Euroopa kõige kiiremini kasvava majandusega riigina, Eesti peaminister püstitas loosungi viia Eesti viie Euroopa kõige rikkama riigi hulka. Balti kolmik arenes küll mõnevõrra kiiremini ja sealsed liidrid olid sellega seoses rohkem „õisi täis“, aga tegelikult oli tegu siiski terve regiooni hoogsa kasvuralliga. Näis, et veel natuke ja ime ongi teoks saamas, endised sotsmaad on tõusmas arenenud riikide tasemele, mõni julgem majanduskommentaator lubas varsti juba rumalatele Skandinaavia sotsiaaldemokraatiast ära rikutud maadele sabatulesid näitama hakata. Euroopa majandushierarhia kujundatakse ümber!

Kitse põrgu

Kas selline majanduskasv oli jätkusuutlik? Ei olnud, aga kes hoolis. See, mis edasi juhtus, tuletas meelde omaaegset laste lauamängu, mida kutsuti rahva hulgas ka „Kitse põrguks“. Tasus mängijal vaid visata vürfliga vale number, kui tola pidi mängu peaaegu et ülemiselt realt, võidu lähedalt, kitse selga istuma pandult mööda pikka redelit uuesti alla sõitma.

Antud juhul nägi redelit pidi alla kärutamine välja järgmiselt. Läti: majanduslangus kolmel järjestikusel aastal (2008–2010), suurim kukkumisaasta oli 2009 miinus 14,3%ga. Eesti: kukkumine kahel järjestikusel aastal (2008-2009), suurim kukkumine 2009. aastal miinus 14,7%ga. Leedu: kukkumine ühel, 2009. aastal, seda 14,8%ga. Visegrádi maad pääsesid kergemalt. Ungari majandus kukkus aastatel 2009 ja 2010, neist esimesel 6,6%, Slovakkia vaid ühel, 2009. aastal, seda miinus 5,5%ga.

Omaette uus ime Wisła ääres on see, et Poola pääses, ilma et riigi majandus oleks ühelgi aastal miinusesse langenud. Mis oli selle ime taga, selle osas pole vist siiamaani lõplikule selgusele jõutud. On nimetatud mitmeid tegureid, alates nii enne majanduskriisi kui ka selle ajal aetud mõistlikust majanduspoliitikast, zloti kursiga opereerimise võimalusest (poolakad peavad kriisiolukorras jäika vahetuskurssi suureks miinuseks) ja lõpetades lihtsalt Poola siseturu suure mahuga ja ning arvuka keskklassi olemasoluga riigis.

Majanduskriis tabas kõiki maid, kuid Balti ja Visegrádi riikide (v.a Poola) majandus kukkus rohkem kui tsentririikides, kellega nad seotud olid. Kõige rängemalt kukkusid Läti ja Eesti, kes olid n-ö täispurjedega kriisi sisse sõitnud, nautinud ebatervet majanduskasvu ja kinnisvarapidu. Kardeti, kas Läti ja Eesti sellest langusest üldse välja tulevadki, ilma et ühiskond ära laguneks. Lätis algasidki kaunis tõsised rahvarahutused. Mitte kohe niivõrd märgatav, aga pikemas vaates väga oluliste tagajärgedega protsess oli tööjõu väljaränne, mis võttis massilise ulatuse just Lätis ja Leedus.

Taastumine ja uus pidurdus

Rahvusvaheliselt soovitati Lätile ja Eestile oma valuuta devalveerimist, mõlema riigi valitsus valis aga teise tee, nimelt eurole ülemineku ja tugeva kulude kärpimise peaaegu kõigis valdkondades. Palkade vähendamine, eriti erasektoris, on äärmiselt keeruline operatsioon, kuid Balti riikides see teatud määral toimis ja tõstis mõnevõrra ettevõtete konkurentsivõimet. Kuivõrd hakkas majandus uuesti kasvama eelkõige karmi kulude kokkuhoiu tõttu, kuivõrd lihtsalt eksportturgude taastumise tõttu, selle üle võib vaielda. Nii Eestis kui ka Lätis järgnesid kaks head kasvuaastat (2011 ja 2012), Leedus poolteist (2011 ja mingil määral 2012), slovakkidel aga üks (2010).

Ajutiselt said Balti riikidest, eriti Lätist ja Eestist, omamoodi postripoisid: neid kiideti ja toodi eeskujuks, et on küll võimalik kulud karmilt kokku tõmmata, mis need lõunaeurooplased jt virisevad. Languses olnud majandus reageerib saleduskuurile nii hästi, et viskub kohe uuesti üles. Siis aga selgus, et kriisi afterparty sai läbi ning jätkusuutlikku majanduskasvu siiski ei järgnenud. Kiitmisega tuli vaiksemaks võtta.

Eesti tuleb, selg ees, vastu

Leedu majanduses viimasel ajal toimunut on mõnel pool hakatud käsitlema juba peaaegu omaette fenomenina, eelkõige just Eestile SKT per capita arvestuses peaaegu järele jõudmist. Tõsi, seda juhul, kui korrutame SKT läbi ostuvõime indeksiga. Nominaalset SKTd per capita hinnates, s.t hinnataseme erinevust mitte arvesse võttes on vahe suurem. On ka arvatud, et fenomeni taga on Leedu rahvaarvu tuntav vähenemine: kui need capita’d emigreeruvad, siis jaguneb ju kogutoodang, niikaua kui seda veel on, väiksema arvu inimeste peale ja näitaja tuleb suurem.

Eesti oli aga oma Balti riikide majandusliidri positsioonilt teistele, selg ees, vastu tulnud. Esiteks kaotas Eesti kriisi ajal oma kogutoodangus rohkem kui Leedu. Aastatel 2010–2012 oli Eestis kasv suurem, situatsioon aga pöördus 2013. aastast. Leedu Eestile järelejõudmise oluline põhjus on Eesti majanduskasvu sumbumine. Leedu mudel on Eesti omaga võrreldes isegi parempoolsem, kuigi pole oma mitmete tunnusjoonte poolest just väga atraktiivne vist ka parempoolsete vaadetega inimeste silmis.

Maksutase maksude osakaalu järgi SKTs on Leedus peaaegu et kogu endise sotsialismijärgse maailma madalaim (27-28%), vaid Rumeenias on see kriipsuvõrra veel madalam. Majanduskasv tuleb Leedus Eestiga võrreldes palju väiksemate palkade pealt, mis ei paista just väga jätkusuutliku poliitikana. Tööpuudus, ehkki vähenev, on siiski kaunis suur, kusjuures, nii nagu meilgi, ei jätku tööjõudu. Euroopa Komisjon on avaldanud survet Leedule, muide ka Lätile, et vähendataks väiksema sissetulekuga elanikkonna rühmade maksustamist. Välisinvesteerijad riigist eriti ei huvitu, üldine investeerimisaktiivsus on küll suurenenud, aga, nn järeletõmbamismajanduse tarvis siiski veel mitte küllaldane. Leedus on rohkem kui Eestis nn traditsioonilist masinaehitust, palju sõltub sellest, kuidas need ettevõtted suudavad eksporditurule jõuda ja seal kanda kinnitada.

Läti sai majanduskriisis kolme Balti riigi seas enim rappida, SKT ja elatustase on seal kõige kehvemas seisus. Euroopa Komisjon heidab Lätile ette, et elanikkonna tervisenäitajad on seal ELi viletsaimad. Probleeme on mitmesuguste kriisiajast pärit võlgnevustega. Seejuures on majanduskasvu näitajad 2013. aastast saadik Eesti omadest üldiselt paremad, 3%-line majanduskasv ei ole lätlastele pilvetagune unistus. Palju on tegeldud ekspordi ümbersuunamisega Vene turgudelt mujale, ka ELi kaugematele turgudele ja ka ELi-välistele turgudele, näiteks on suudetud müüa masinaid ja seadmeid Araabia Ühendemiraatidesse. Arendatakse majandussuhteid Hiinaga.

Kuidas on aga taastunud Visegrádi maad? Kriisilangust vältida suutnud Poolas saadi 2011. aastal korralik 5%ne majanduskasv, seejärel aga kukkus see aastatel 2012-2013 madalamale tasemele. 2014. aastal õnnestus uuesti majandus käima lükata: 3,5% kanti majanduskasv, kahjuks küll enamasti saadud sisenõudluse toel, on ELi lontis majanduse taustal juba kõva sõna. Probleeme on olnud makromajandusliku tasakaaluga, ka välisvõlg on kaunis suur. Ehkki jooksevkonto miinus on vähenenud, teeb Euroopa Komisjon hoiatavat häält: ei usaldata Poola valitsuse eelarvepoliitikat ja populistlikuks kiskuvaid avalikke investeeringuid. Üldiselt on lähiaastate majandusperspektiiv siiski positiivne.

Tšehhis elati majanduslanguse tippaastad üle küll suhteliselt kergelt, kuid jäädi pärast seda kudema. 2012. ja 2013. aastal oli sealne majanduskasv uuesti miinuses. Tšehhi oli tugevalt sees rahvusvahelistes väärtusloomeahelates, seda ka kõrgtehnoloogilistes harudes (autotööstus). Tänu krooni kursi nõrgenemisele õnnestus seal positsioonid säilitada. 2015. ja 2016. aastal õnnestus taastada mõneprotsendiline kasv. Tšehhi majandus on teiste Visegrádi neliku riikidega võrreldes siiski omaette kategooria: tugevam kõrgtehnoloogiaga seotud komponent, ülejäänud nelikust suuremad palgad. Tšehhis on kõikidest endistest postsotsialistlikest maadest kõige suurem SKT per capita näitaja (varasem liider Sloveenia on nüüdseks tagurpidikäiku teinud), juba kriisieelsest perioodist moodustab see üle 80% ELi keskmisest. Tõusma see protsent esialgu ei tüki, aga ega teised siin ülevaates käsitletud riigid Tšehhit liidripositsioonilt tõrjuda ka ei ähvarda.

Slovakkia majanduse pikalt kestnud tõusule lõi rahvusvaheline majanduskriis kaane peale. Viimane korralik, 5% kanti ulatuv majanduskasv saadi kätte 2010. aastal. Ungari majandusel tundub juba kriisieelsest ajast saadik tõsine kotermann sees olevat. Optimism on kadunud, investeeringud kipuvad vähenema. Võimalik, et põhjuseks on konkurentmaadega võrreldes küllalt kõrge maksutase, aga ilmselt on ka muid tegureid. Palk on seal üllatuslikult vaid Läti ja Leedu tasemel, vaata et allpoolgi.

Kriis tõi suurema kukkumise üksnes 2009. aastal, aga jäi pikalt venima. 2014. aastast saadik on majanduskasv siiski natuke kiirenenud ja viimasel ajal on tegemist 3% kanti kasvuga, ka eksport on väikse hoo sisse saanud. Kaua aega üle 10% ulatunud tööpuudus on nüüdseks vähenenud. Euroopa Komisjon on olnud pikalt mures Ungari majanduse tasakaalustamatuse pärast (miinuses eelarve, suur riigivõlg jms), kuid on viimasel ajal avaldanud Ungari valitsusele siiski mokaotsast kiitust disbalansi vähendamise pärast.

Kokkuvõtteks. Midagi väga ilusat ei paista kummastki riikide grupist: kus on pärast majanduskriisi eksportturgude taasavanemisega seostunud majanduskasv viimastel aastatel pidurdunud, kus on see küll uuesti hoogustunud, aga seda suhteliselt vähe ja pärast pikka kannatamist. Kui kriisieelsel perioodil peeti siin kirjeldatud riikide puhul korralikuks majanduskasvuks üle 6% või 7% tõusu, siis nüüd on juba 3% kuni 3,5% väga hea tulemus. Visegrádi maadel tundub minevat natuke paremini kui Balti kolmikul, aga vahe pole suur. Suuresti on selles süüdi muidugi Euroopa majanduse üldseis, aga mitte ainult. Ka Kesk-ja Ida-Euroopa riigid ise pole suutnud piisavalt oma taset tõsta ja end turul kehtestada.

Kas poolperifeeria püsiasukaks?

Kui lehitseda aasta algupoolel Maailma Majandusfoorumi välja antud analüütilist ülevaateraamatut „The Global Competitiveness Report 2016-2017“, võime uurida eri maade makromajanduspoliitika kohta antud hinnanguid ja õnnitleda Eestit, kes on saanud oma makromajandusliku seisundi eest kaardistatud riikide hulga vägagi silmapaistva 12. koha. Üldises konkurentsivõime pingereas on Eesti 30. kohal, millega ta edestab napilt Tšehhi Vabariiki. Aga kõigil siin vaadeldud riikidel peale Poola on muide makromajandusliku seisundi indeks parem kui konkurentsivõime üldindeks.

Mitmed rahvusvahelised institutsioonid on meie regiooni riike kiitnud asjatundliku ja distsiplineeritud makromajanduspoliitika eest, aga nad millegipärast ei arva, et siitpoolt Euroopa servast majandusarengu tiigreid kasvamas oleks. Makromajandusliku tasakaalu rikkumisest hoidumine on tõlgendatav teatud mõttes hügieenitegurina. Maailmas on kindlasti palju maid, kes pole sellest aru saanud või seda ei suuda, aga enamik riike, keda peetakse potentsiaalseteks esiletõusjateks ja teiste kinnipüüdjateks nii meie piirkonnas kui ka näiteks Aasias, teab ja praeguseks juba ka järgib neid põhimõtteid, mõni natuke paremini, mõni kehvemini.

Teine n-ö hügieenitegur on institutsioonide kvaliteet. Siia alla võib mahutada kümneid asju: oluline on, et omandiõigus toimiks, et korruptsiooni ja onupojapoliitikat oleks võimalikult vähe, et kohtud oleksid sõltumatud ja asjatundlikud, et ettevõtluses osalevat inimest ei piinataks lõpmatu bürokraatiaga, et majanduselus ja ühiskonnas üldse saaksid inimesed üksteist usaldada. Institutsioonide kvaliteedi indeks on meie seitsmest venna hulgas ainsana konkurentsivõime indeksist parem Eestis, aga see varieerub vaadeldavate riikide osas kaunis palju, rohkem kui makromajanduslikku seisundit kirjeldav indeks. Nõrgaks on hinnatud institutsioonide kvaliteet Ungaris ja Slovakkias. Siit võib leida ühe põhjuse, miks neil majanduses just hästi ei lähe.

Kui oletada, et makromajandusliku tasakaalu hoidmisega pole suuri probleeme ja institutsioonid toimivad riigis normaalselt, s.t mõlemad hügieenitegurid on olemas, ja kui oletada veel, et meil jätkub töötahtelisi ja piisavalt haritud inimesi ning kättesaadavad eksporditurud ei ole pidevalt seisakus või languses, kas siis võib seda riiki varsti tervitada nn tsentrimajanduste klubis, kus tehtav töö toob ühiskonnale kaasa ka kobeda kasu? Õige vastus kõlab, et sellest ei piisa. Tsentrimajandus on lihtsalt teistsugune majandus ja niisama lihtsalt, Adam Smithi nähtamatu käe abil, me nende tasemele ei jõua. Tsentrimajanduse konkurentsieelis ei seisne millegi tootmises suures ja stabiilses mahus ja väikese tootmiskuluga, pigem tähendab see võimet oma toodangut ja teenuseid kiirelt varieerida, tulla pidevalt välja uute toodete, tehnoloogiate ja muude nippidega ning, mis põhiline, suuta hoida rahvusvahelises väärtusloomeahelas enda käes neid funktsioone, mis tegelikult korralikku raha teenivad (finantseerimine, tehnoloogiline areng, disain, turundus). Riikide konkurentsivõime hindamisel mõõdetakse eelduste taset eelnimetatuga hakkama saada kahe indeksiga: need on innovatsioonivõimekuse indeks ja majandustegevuse keerukuse indeks. Viimane on eesti keeles suupärasemalt ristitud ka äritegevuse sisukuse indeksiks.

ELi uued liikmesriigid on saanud liidult küllalt palju finantstuge, et suurendada ettevõtete innovaatilisust, arendada uusi tooteid ja tehnoloogiaid, parandada koostööd ettevõtete ja ülikoolide vahel jne.

Tulemused pole ikkagi ühesugused. Vaatlusaluste riikide hulgas eristub kaks gruppi: esimesse, suurema innovatsioonipotentsiaaliga gruppi kuuluvad Eesti ja Tšehhi, teise Läti, Poola, Slovakkia ja Ungari, Leedu jääb oma näitajatelt enam-vähem kahe grupi vahepeale. Refereeritud indeksid on Eesti seisukohalt kaunis positiivsed. Õnnetuseks ei too korralik innovatsioonivõimekuse indeks kellelegi veel automaatselt edu.

Selleks et innovatsioonivõimekus hakkaks raha sisse tooma, peab firmal olema võimalik haakuda teatud tüüpi spetsiifiliselt välja arendatud ärikeskkonnaga, seal soodsalt positsioneeruda ja seda oma kontrolli all hoida. Selle keskkonna elementide seisu (sobivate allhankijate olemasolu kodumaal, ettevõtete klasterdumine, ettevõtete asumine väärtusketi väärtuslikumates osades, konkurentsieeliste eripära, millele mängitakse, kontroll rahvusvaheliste turustuskanalite üle ja muu) mõõdabki business sophistication index (BSI), mida on eesti keelde üksjagu keeruline tõlkida.

Ainsana siin vaadeldud riikide seas on enam-vähem rahuldava BSI välja teeninud Tšehhi. Teisel kohal on selle indeksi järgi Leedu. Teistel tuleb aga veel väga tugevalt pingutada, et parandada firmade positsiooni rahvusvahelises väärtusloomeahelas. Pärast majanduskriisi on ELi uute liikmesriikide võimalused tõusta lähiajal tugevate nn tsentrimajanduse maade hulka pigem halvenenud. Sealne majandus on kindlasti edasi arenenud, kuid ei ole märgata varasemaga võrreldavat majanduskasvu ega suudetud märgatavalt parandada oma firmade positsiooni rahvusvahelistes väärtusloomevõrgustikes. Kesk- ja Ida-Euroopat võib üldjoontes iseloomustada kui majanduslikku poolperifeeriat, mis on tihedalt seotud arenenuma majandusega Euroopa riikidega, kuid kelle firmasid võrdväärsel tasemel juba tõeliselt tulusates ettevõtmistes osalema ei võeta.

Kui siiski prognoosida, milline analüüsi all olnud riikidest võiks oma majandusega tõusta ettenähtavas tulevikus arenenud majandusega maade hulka, siis tuleks, kui kombineerida traditsioonilised majandusnäitajad arengupotentsiaali näitajatega, pakkuda kandidaadina nr 1 välja Tšehhi ja tema järel Eesti. Teatud šansse võib olla ka Poolal ja Leedul. Poola majandustulemused on küllalt head, aga ettevalmistused keerukamale innovatsioonipõhisele majandusele üleminekuks ei jäta just veenvat muljet. Leedul on mõningaid eeldusi viimase osas, kuid odavale tööjõule panustamise poliitika ei tundu sellega hästi haakuvat.

	2011	2012	2013	2014	2015
Tšehhi	15 600	15 400	15 000	14 900	15 800
Eesti	12 500	13 500	14 300	15 000	15 400
Slovakkia	13 100	13 400	13 700	14 000	14 500
Leedu	10 300	11 200	11 800	12 500	12 900
Läti	9800	10 800	11 300	11 800	12 300
Poola	9900	10 100	10 300	10 700	11 200
Ungari	10 100	10 000	10 300	10 600	11 100
EL (28 liikmesriiki)	26 100	26 600	26 700	27 600	28 900
Taani	44 500	45 500	46 100	47 000	47 800
Soome	36 500	36 900	37 400	37 600	38 200
Saksamaa	33 700	34 300	35 000	36 100	37 100
Itaalia	27 300	26 700	26 500	26 700	27 000
Sloveenia	18 000	17 500	17 400	18 100	18 700
Kreeka	18 600	17 300	16 500	16 300	16 200
Horvaatia	10 400	10 300	10 200	10 200	10 400
Rumeenia	6600	6700	7200	7600	8100
Bulgaaria	5600	5700	5800	5900	6300

Sisemajanduse koguprodukt turuhindades. Eurostat