See oli aeg, kus Eesti polnud veel iseseisev ning hümni väärikuse pärast muretseda tundus õigupoolest enneaegne.

Mida peame ütlema nüüd, arvestades eesti keele ja Eesti riikluse määratut arengut vahepealse 90 aasta jooksul?

Kuidas me saame oma jalgpalli rahvusmeeskonnalt oodata võitu isegi kodus Makedoonia või Iisraeli üle, kui see peab vähemalt mõttes enne mängu kuulama öökimaajavaid mõttetusi nagu “Ei leia mina iial teal see suure laia ilma peal” – ja etiketi kohaselt isegi kaasa laulma (õnneks seda küll eriti ei tehta)?

Kuidas me saame nõuda, et meie noored ei läheks esimesel võimalusel välismaale tööle ja elama, kui neile algklassidest peale on kõige pühama kodumaa-armastuse pähe sisendatud taolist jama nagu “sind tänan mina alati ja jään sul truuiks surmani”?

Aavik kirjutab esimese salmi kohta üldiselt: “Mõtte labasust lisab siin veel stiililine labasus labaste riimide ja paiksõnadga “tääl”, “ka”. Järgnevast ta üksikasjalikku juttu ei tee, piirdudes hinnanguga: “Labased ja igavad on ka Jannseni kaks viimast salmi, sest et üleüldiseid paiku labaste, üleüldiste lausetega ja labaste, vähe ilmekate -ma, -sa, -ta riimidega korrutatakse…”.   

See, mis oli juba Esimese maailmasõja ajal Eesti haritlase meelest labane ja igav, peaks tänaseks olema ammu unustatud, üksnes maiuspalaks kurioosiumihuvilisele. Tegelikult ei häbeneta seda saasta aga isegi riigikantselei koduleheküljele üles panna. 

Ainus hele laik selles sopahunnikus on  rida “Su üle Jumal valvaku” – ehkki ainult suhteliselt. Me teame, et Jannsen oli ametilt pastor, niisiis oli tal igati mõistetav motiiv oma tsunfti toodet (ehkki olematut)  ka luuletusega reklaamida. Tänapäeval, kui on üldiselt teada, et Jumal on üsna armetu tegelane, kelle suurimaks saavutuseks on ateistide akende puruksloopimine, mõjub see rida küll kentsakalt, kuid on vähemalt kerge meelelahutuslik kõrvalehüpe muust armetust ja pingutatud soigumisest. Kui meil on nii palju laule ja luuletusi päkapikkudest ja jõuluvanast, miks siis mitte Jumalast?

Samas näiteks: “Sind Jõuluvana valvaku” poleks sisuliselt raasugi halvem, rütmilt tundub aga paremgi.

Sõnade autorile J. W. Jannsenile pole mingit põhjust etteheiteid teha. Tema kirjutas oma variandi mitte riigihümniks, vaid selleks, et mats mõisatallis peksasaamise ja kõrtsis lakkumise asemel oma vaba aega vähe mõistlikumalt sisustaks. Raudtee oli veel tundmatu ja ajalehte käis heal juhul üks kogu küla peale. Mehed kooris laulma ja pilli mängima panna oli sellistes tingimustes igati mõistlik ja progressiivne idee. Muidugi tuli viisid laenata ja eesti keele tollase arengutaseme ning lauljate silmaringi tõttu ei saanudki midagi paremat välja  pakkuda kui “Sa oled mind ju sünnitand ja üles kasvatand” (mis on vist kõige lapsikum ja naeruväärsem vale, mis meie luules kirja pandud). See oli ajutine arenguraskus. Oli ju alles adraseadmise aeg, sügavkünd kultuuripõllul läks lahti aastakümneid hiljem.

Tänapäeval, kus me oleme maailma rahvaste pere täieõiguslik liige, Inglismaa usaldatav partner ning käime ise Iraagis ja Afganistanis jonnakaid alaminimesi karistamas, on selline tekst masendav anakronism.

Kõige hullem on täielik üldrahvalik ükskõiksus, mis valitseb praeguse hümni sõnade ümber. Ega ma isegi tulnud selle teema peale iseseisvalt, vaid kõigepealt Lavakunstikooli XXII lennu diplomietendust “Keeleuuenduse lõpmatu kurv” vaadates ning hiljem selles kasutatud Aaviku teksti üle lugedes. Igapäevaelus suhtun ma hümni sõnadesse umbes samamoodi, nagu mööduksin võõrast haisvast peldikust. Kirtsutan võib-olla hetkeks natuke nina, aga juba minuti pärast on kõik unustatud (mis see minu asi on?).

Ka šimpansi röökimine pole ju midagi kunstiväärtuslikku, aga ta teeb seda vähemalt hingega. Ja hingega võtsid neid sõnu ka meie esivanemad, ajal kui Väägvere pasunakoor vankritega esimesel üldlaulupeol käis. Aga kui inimesed oma eduka ja kultuurse riigi hümni sõnu šimpansi tasemel hoiavad, on lugu halb. Rahvustunne on nõrk, nagu sama Aavik samal aastal kirjutas. 

Sellel, miks pärast Johannes Aavikut hümni sõnadega midagi otsustavat ette pole võetud, on vähemalt üks tõsine ajalooline argument. 1944. aasta järel olid pagulaste jaoks erakordselt kallid kõik kaotatud kodumaaga seotud sümbolid. Eriti lipp, vapp ja hümn olid pühadusteks, nende identiteedi vastu astumine oleks niigi suure vaevaga säilitatavat de iure suveräänsust veel rohkem murendanud. Veel vähem oli põhjust keelatud ja maha salatud regaali revideerimisele mõelda kodu-eestlastel. (Huvitaval kombel olid hümni sõnad vist isegi kommunistide meelest liiga mannetud, et nende üle omakohut mõista. Erinevalt “kolmest kutsikast” ja “vihatud sinimustvalgest”, mida maniakaalse laimusopaga üle pritsiti.)

Pärast 1991. aastat on hümni kohta küll aeg-ajalt päris selgepilgulist ja ausat kriitikat kuulda olnud. Aga see on lähtunud liiga radikaalsest lähetepunktist: asendada mitte ainult sõnad, vaid kogu hümn (näiteks Gustav Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm”).  

Käesolev jutt aga on suunatud ainult hümni sõnade pihta. Mis viisi puutub, siis juba sümbolväärtusega fakt, et see on meil Soomega ühine, peaks olema kindel argument selle säilitamise poolt.  

Kuivõrd olen oma, Aavikust inspireeritud hümnivariandi juba välja pakkunud (“Hymniuuendose kurv”, Areen 8. VI 2006), pole mul isiklikult enam midagi katseliselt tõestada. Samas pole see tekst ju lõplikkusele pretendeeriv variant, vaid huvitav katse. Praegusest paremad hümni sõnad oskaks kirjutada ilmselt iga eesti luuletaja, välja arvatud Marko Pomerants.

Üks puudus, mida Aavik Eesti hümnile ette heitis, oli muuseas lühidus – kolm salmi soomlaste kuue vastu. Praeguse soperdise puhul on see muidugi hea omadus. Aga tulevikus ei peaks see kriteeriumiks olema.

Nii või teisiti: praegune, juba 1915. aastaks ajale jalgu jäänud tekstikäkk vajab viivitamatut väljavahetamist. Tänased täiskasvanud on selle kuulamisest küll juba piisavalt nüristatud, et uus ja parem rahvushümni tekst nende patriotismi märkimisväärselt suurendada võiks. Seda enam peaks meile aga korda minema kasvava põlvkonna saatus. Mis mõtet on propageerida ja riiklikult toetada sündimuse kasvu Eestis, kui neist lastest saab hiljem oma kodumaa suhtes vaid piinlikkust või üleolekutunnet tundev kontingent? Pole see hümn nii tühiasi midagi, nagu mõni pragmaatik võib-olla mõtleb. Üksikisiku seisukohalt ehk ongi. Aga kui tervet rahvast sunnitakse tões ja vaimus ütlema ja mõtlema: “sind võtku rohkest õnnista, mis iial ette võtad sa…”, pole see sugugi tähtsusetu. Kui keegi ametliku püha puhul riigilipu asemel põrandakaltsu vardasse tõmbab, saab teda seaduslikult karistada. Eespool tsiteeritud sõnu võib aga koguni võidupüha paraadil julgesti laulda, ilma et seadusesilm asjasse puutuks. Kuigi esteetilisest seisukohast pole nimetatud aktidel erilist vahet.

Olen seisukohal, et hümniuuendus ei peaks muutuma üldrahvalikuks ettevõtteks. Piisaks täiesti luuletajate omavahelisest koordineeritud tööst. Ka Eesti lipp ei sündinud mitte üldrahvaliku mõttetalgu, vaid grupi hulljulgete üliõpilaste aktsiooni tulemusena. Samas oleks referendum teemal “Kas te soovite hümni sõnade muutmist?” sellegipoolest väga huvitav. Olen kindel, et üsna suur protsent eestlaskonnast on oma arengus jäänudki aega, kui mõis hirmu ja armu jagas ning kubjas kepiga tööle sundis. Neil pole praeguse Jannseni variandi vastu muidugi kõige vähematki.