Vaid korra, arvatavasti 1929. aasta 30. novembril Pariisis, kohtus Eisenstein Joyce’iga, ja nagu on kinnitanud Marie Seton, kõnelesid mehed just võimalustest “Ulysses” filmiks teha. Ehkki Joyce oli toona juba enam-vähem pime, tahtnud ta kirglikult linalt püüda katkeid filmidest “Soomuslaev Potjomkin” ja “Oktoober”.
Eisenstein nimetas hiljem nende kohtumist viirastuslikuks. Tuba, kus trehvati, olnud sedavõrd hämar, et mõlemad liikusid kui varjud. Joyce paistis režissöörile justnagu eestvaateta, sedavõrd mõjuv oli ta profiil. Kirjanik liigutas kummalise kobavusega käsi ja puudutas Eisensteini palitut. Alles siis tabas too, kui hädine on Joyce’i nägemine, kui habras silmside ümbritseva maailmaga.
Just toona, kahekümnendate lõpul, kolmekümnendate hakatuses, oli Eisenstein erilises vaimustuses Joyce’i loomearsenalist, sisemonoloogist jm. Ta kirjutas: ““Ulysses” on kahtlemata kinematograafia jaoks kõige huvitavam Lääne nähtus”. Oma intellektuaalse filmi kontseptsioonile leidis ta toetust suuresti Joyce’i loomingust. USAs ihkas ta sisemonoloogi kasutada Dreiseri “Ameerika tragöödia” linastamisel, ent kuna filmi ihutud sotsiaalsus ehmatas jänkidest produtsente, jäi film tegemata.
Eisenstein oli kindel, et sisemonoloogil on kunstilise võttena filmis sootuks võimsamaid võimalusi kui kirjanduses. Joyce pidi inimese siseilma avamiseks kirjanduslikud ressursid ammendama, kaugemale proosas minna ei anna, kuid montaaživõimalusi vallates võib teha eksperimente ilma filmikunsti hävitamata. Kohtumisel oli Joyce tundnud suurt huvi Eisensteini “sisemise filmimonoloogi” vastu.
Muide, Eisenstein olla arutlenud Staliniga Marxi “Kapitali” ekraniseerimist just Joyce’i stilistikas, kuid Juht arvanud, et “see ei kuulu meie ülesannete sekka”. Eisenstein ihkas avardada Joyce’i “kodanlikku individualismi”. Joyce võttis ju ükshaaval ühe tegelase hingeelu ja asetas selle halastamatu sisemonoloogilise mikroskoobi alla. Ent nõukogude filmikunstnikul tulnuks Eisensteini arvates uurida sama detailsusega Punase väljaku maiparaadil marssiva massi hingemaad. Režissööri iha asetada sotsialistlik inimmurd sisemonoloogilise ja kineastilise montaaži suurendusaparaadi alla ajas kommunistlikele bürokraatidele judinad peale, sest nõnda võinuks jõuda valguskiir nõukogude inimese tegeliku teadvuse ja alateadvuse salakambreisse ja avastada seal jahmatava konterbandi.
Pole kahtlust, et Eisensteini ahvatlesid Joyce’i loome puhul ka erootilised elemendid. Nõukogude filmikunsti suur eksperimentaator oli sugueluliselt teatavasti salapärane figuur, lademes on säilinud tema pornograafilisi joonistusi, uurijad on täheldanud ta siseheitlusi homoseksuaalse kaldega, väidetavalt formaalseid abielusuhteid jne. Joyce’i “Ulysses” pakub tollase aja kohta talumatult seksuaalseid ja homolikke episoode. Amoraalsuse pärast ilmus 1921. aastal valminud “Ulysses” Inglismaal alles 1936, ka siis mitte täielikult. USAs oli lugu ilmunud kolm aastat varem. Enne seda hävitasid tolliametnikud piiril aplalt kõik sisseimbuvad eksemplarid.
Eisenstein üritas teadlikult oma filmikunsti lähendada teadusele, kus kõik on kavandatud ja planeeritud, ometi ei tähendanud see instinktidest loobumist. Tema teadused olid matemaatika ja bioloogia. Ja nende süntees. Tema filmid ei sorinud alateadvuses, vaid haiges teadvuses. Selle näiteks sobivad nii “Ivan Groznõi” oma patoloogilise peategelase ja hullumeelse atmosfääriga kui ka varasemad geomeetrilised proletaarlasfilmid “Potjomkin” või “Oktoober”, kus haigeks teadvuseks on revolutsiooniline teadvus.
Müüdi montaaži kõikvõimsusest lõhkus lõplikult režissöör Aleksandr Sokurov aastal 2002, mil ta väntas üle ilma laineid löönud filmi “Vene laegas”, mis koosnes ühestainsast, poolteist tundi kestnud kaadrist. Ei mingit montaažilauda ega teritatud kääre. Ja filmi tegevus kulges Ermitaažis, sealsamas, kus kunagi möllas ka Eisenstein, vändates “Oktoobrit”. Sokurov astus otsustavasse poleemikasse vene kunagise avangardi ja nende lõikekinoga. Kaudselt küllap ka Joyce’iga.