Selleks korraks on krunt („Aga krunt – see on terve maailm!“) jagatud ja uus valitsus oma ametivande andnud. Pöördeliste sündmuste ajal (iseasi, kui vasakule see pööre tegelikult oligi) lennutati meedias kõrvaltvaatajatele puru silma ajamise eesmärgil hulgaliselt süüdistuste liivapomme ja murti vastastikku niisama piike (õnneks jäädi siiski tsiviliseeritult sõnavehkluse juurde ja neimahimust kuumaks köetud käega juhitud relvad ei kriimustanudki kedagi). Harilik poliitiline maadlus, mis muud.

Tõsi, János Boka, „Pál-tänava poiste“ krundikaitsjate ninamehe noomitusest, et kahekesi ühe vastu ei minda – kuigi kambakesi madistada on lubatud –, lõpuni kinni pidada ei suudetud, aga mis sa ikka teed: poisid jäävad ju poisteks, eks ole. Ferenc Molnári peagi saja kümne aastast noorteromaani meenutas meie äsjane valitsusevahetus päris palju: oli vastasseisu, reetmist, luureretki ja lipuvarastamisi. Mida aga polnud … selleni jõuame.

Meilgi läksid poisikeseliku sõjakisa saatel vastamisi krundi senised haldajad, isamaa au ja väärikuse eest seisjad ehk reformikad ning sissetungijad teiselt poolt jõge, punasärgid-keskerakondlased, kelle ridades rohkem kui üks Geréb Dezső – varem õilsate hulka kuulunud poolevahetaja, reetur (jah, teie, sotsid ja IRL!). Krundikaitsjad jutlustasid kõigile, kes kuulata tahtsid või kogemata kuuldeulatusse sattusid, et nüüd on lõpp käes ja tagasiteed enam pole, et see pole midagi vähemat kui märtrisurm, mida neilt oodatakse. Õnneks ei hakanud Taavi Rõivas äreval hetkel János Boka eeskujul end ise kaptenist kindraliks ülendama, aga ega ta suutnud ka oma poisse-tüdrukuid ühiseks rindeks koondada (Boka: „Kui keegi on tülis, leppigu kohe ära.“ – Poisid: „Selge, ära leppida!“), vaid andis uhkes üksinduses alla – riigikogu ees, umbusaldajatele trotsivalt silma vaadates (jäägu siis vähemalt žestki, kui pärandit pole).

Krundiihalejate käilakuju Feri Átsi reinkarnatsioon Jüri Rattana jäi samal ajal poolikuks – uus peaminister küll, aga kas ka valitsusjuht? Pigem kostus lahinguväljal leitnantide Jevgeni Ossinovski ja Margus Tsahkna rusikatega vastu rinda tagumise kume kaja kui kapten Ratta sõjahüüd. Tõsi, ka Áts hoidus kiitlemisest ja uisapäisa tegutsemisest, eelistades vastasseisu lahendada aumeestena (jah, lubatud olgu vaid liivapommid, odadega vehklemine ja harilik maadlus, nõustub ta agaralt Bokaga). Nii keeldub Feri Áts ka talle reeturi Geréb Dezső kandikul ette kantud võimalusest krundivalvur sigarettide ja rahaga lihtsalt ära osta ja asi nii, võitlusesse astumata lahendada. Nagu ka … Ei, Ratas mitte: suurendame tulumaksuvaba miinimumi, tõstame õpetajate palga 120%ni Eesti keskmisest palgast, jätame ära majutusasutuste käibemaksu ning diislikütuse aktsiisi tõusu jne, saab iga krundivalvur / vabariigi kodanik koalitsioonileppest lugeda. Ja suitsudki ei lähe kallimaks, kuigi, jah, alkoholi ja kõrge suhkrusisaldusega jookide eest tuleb edaspidi rohkem maksta.

Ju Ratas teab, kust neile lubadustele eelarvest kate leitakse (või küsib oma leitnantidelt, nemad vahest ikka teavad), on paslik esimesel sajal rahupäeval uskuda. Nagu sedagi, et meie krundiga ei lähe nii, nagu „Pál-tänava poistes“, et ühel hetkel krunti enam polegi ja selle asemele ehitatakse suur maja – kes ehitab, ei ütle Molnárgi.

„Homme … homme on kriis … Jah, homme,“ kordab endale mees poja haigevoodi kõrval. Just see korduvalt ujutatud poiss on seekordse valitsusvahetuse romaanis justkui puudu – aga mis oleks „Pál-tänava poisid“ Ernő Nemecsekita! Selle ainsa reameheta, kelle nimi liigagi tihti ja kergekäeliselt väikeste tähtedega musta raamatusse kirjutatakse , kuigi just tema on see, kes julgeb minna ööpimeduses varastatud lippu tagasi tooma, veendes nii ka vastasleeri juhti Feri Átsit oma vapruses. Pretendente jagub muidugi omajagu, neist esimesena on ilmselt käsi püsti julgelt umbusaldajate ette sammunud Rõival, aga sealsamas küünitab väljavalituks saamise poole ka vaid kaks ja pool kuud lähetuses olla saanud välisminister („Kaotajad murdsid valitsuse!“).

Aga ei, Nemecsek ei saa olla poliitik, kes nutab taga vaid tagasilööki oma karjääriteel. Ega ka poliitik, kes lubab krundivalvureile palju aga jaksab, teadmata, kas tal üldse raha on. Kes ta siis on?