Mark Raidpere.
Kaader videost “10 meest”.
2003.
Ajal, kui Eesti õigustöötajad vaevad vahejuhtumeid vanglaskandaalis, kus kinnipeetavad vangla juhtkonna heakskiidul mitmeid hüvesid nautisid (näiteks Eesti Ekspress 7. IX), toimub Eesti ühel esinduslikumal näitusepinnal kuraatorinäitus, mis räägib risti vastupidisest protsessist, kuidas vanglasüsteem kinnipeetavaid “naudib”. Ajal, kui kunst, ilu ega koloriit ei puutu sageli üldse asja ja asjatundjad heidavad kunstinäituste korraldajale ette tihedamat tööd näituse pressiteate koostamisel kui kunstiteoste komplekteerimisel (vt Postimees 31. X), naaseb tegijate-nägijate intellektuaalne rusikaraskus nappideks tähemärkideks lahjenenuna lõpuks ikkagi turvalistele kunstilehekülgedele (vt Eesti Päevaleht 20. X), kus toodetakse vaid virtuaalsust, sõnavahtu – ühesõnaga kultuuri, pelgalt kultuuri ja ei midagi reaalsemat. Ajal, kui mitte ainult konsumeristlikele huvidele allutatud päevalehtede peatoimetajad vaid ka akadeemikutest kunstiõppejõud ja kunstiüliõpilased kunstikriitikale kui tühiselt muljetavale ajakirjandusžanrile üleriigilises kultuurilehes kadu kuulutavad (vt Sirp 27. X), saab vahetevahel ikka mõni kunstinäitus ajendiks, et tellida mõnelt diplomeeritud kunstiajaloolaselt kunstiarvustus. Just nagu oleks olulist vahet, kas kunstinäitusel eksponeeritavat filmi hindab kunsti- või filmikriitik, õpilane, keeletoimetaja, majandusteadlane või prokurör. Aga vist ikkagi on vahet, sest mida arvaksid näitusest “Kuritöö ja karistus” näiteks need kriminaaluurijate rüppe sattunud vanglaametnikud Murru vanglast? Ütleksid nad kohe, et kuraatori globaalse haardega jutt sellest, kuidas “vanglasüsteemist on saamas neoliberaalne kapitalistlik tööstus”, paneb kohalikus kontekstis vaid kaarega üle peade?
Ent “Kuritöö ja karistus” ongi ennekõike järjekordne rahvusvaheline näitus, mis koondab lõdva elegantsiga peamiselt Euroopast kokku kogutud tegevkunstnike vangla- või kuritegevuseteemalisi projekte, ja säärases žanris töötab väljapanek korralikult. Enamik kunstnikke või tandemeid on renomeega, st hea ja ohutu valik. Ka löövate märksõnade põhine pealkiri, mis maailma kirjandusklassikat tsiteerib, on globaalse päevapoliitika tasandil enam-vähem aktuaalne: CIA salavanglate väidetav olemasolu Euroopa riikides oli möödunud aasta lõpupoole õhtumaade meedias üks põhiteemasid, samuti on Guantánamo lahe sõjaväebaasist ja Abu Ghraibi (vahepeal justkui suletud, siis jälle avatud) vanglast Bagdadis saanud lausa iseseisvad sümbolkujundid rollimängus, kus Ühendriigid on maailmapolitsei ja nn islamifašism on kõige kurja juur. Islami kestvat kriminaliseerimist läänes ükski projekt siin näitusel otsesõnu ei lahka, kuid alltekstina on seegi tasand kohal. Kogu välja pandud kunst on kriitiline, poliitiline, aktiivne, võtab seisukoha jne.
Logisevaid ühenduslülisid näeb siiski ka. Kuraatori lugemust demonstreeriva näitusekontseptiga, s.t sõnalise lisandiga haakuvad otseselt vaid Oliver Ressleri ja Martin Krenni düstoopilised vanglaskeemid (automaatselt meenuvad millegipärast Ledoux ja Boullée ja nende “ratsionaalne” neoklassitsism) ja Ashley Hunti raiuv eravanglate kriitika. Just need visandid räägivad rahapõhisest kontrollühiskonnast, kus neoliberaalsete majandusmudelite abil nii ruulitakse kui õõnestatakse harjumuspärast ühiskonnakorraldust. Erakapitali sissevool mõnda traditsiooniliselt riigi monopolina käsitatavasse ettevõtmisse (olgu selleks siis vanglasüsteem, energiatööstus, raudteevõrgustik vmt) kurnab varem või hiljem välja süsteemi tugistruktuurid ja asendab need uue, aktsionäridele lojaalse kehandiga. Varem või hiljem tekib mingi huvide konflikt: mis on poliitiliselt n-ö aateline, ei ole enamasti kasulik, ja kui just kohus teisiti ei otsusta, võidab alati majanduslik kalkulatsioon. Seega tõmbavad protsessi kritiseerijad tähelepanu küsitavustele, mis on demokraatia puhul elementaarsed. Kunstnikud käituvad tänuväärses uuriva ajakirjanduse võtmes.
Ent muu eksponeeritu? Näituse teoste paketti üldistavalt seedides ütleb kõhutunne, et majandusvabadus(t)e (ülem)võimu kriitika asemel vohavad siin pigem tööd, kus “kurjategija” peamine “kuritegu”, mida süsteem talle süüks paneb, on tema identiteet kui selline. Mitte siis niivõrd kellegi konkreetne tegu ei lajata lääneliku ühiskonna võimudiskursuste suunast inimese elutegevusele kriminaalset pitserit, vaid kuritööks saab selle inimese paljas olemasolu: tema päritolu, mis dikteerib tema sotsiaalse trajektoori, tema “kuritegelik” enesepilt, mis on väljakutsuvalt programmeeritud ümbritsevat trotsima “viimse veretilgani”, tema pea et vabatahtlik soov olla too igavene allasurutu, rõhutu jne. Portreteeritav kurjategija siinses kontekstis võib olla näiteks illegaalne immigrant araabia maadest (Laura Waddington), kaasaegne kunstnik, liiklushuligaan (Danh Vo), äärelinna paneelelamute lastetoaga tätoveeritud tough guy (Mark Raidpere), lihtsalt keegi lumpeni seast (Alejandro Vidal) või mõni surmamõistetu (Bigert & Bergström)… Ja ei ole mõtet ajada asja segaseks, sest need oleksid tegelased, kes on langetanud mingi aprioorse valiku just enda jaoks. Nad on mõistnud, et neil on eesmärke, mille realiseerumist nad oma elus ilmselt ei näe, ja ainuüksi see tõdemus tingib nende tulevase tegudekaardi. Seega see “karistusmasin”, millest näitus justkui räägib, ei ole osalt muud kui “kurjategijate” endi poolt tahtlikult tulevikku projitseeritav segment süsteemis, kus on harjutud tundma ennast “ebakodusena”. Täpsemini, see karistusmasin on üks väheseid reaalseid lõpptulemeid, millega tasub arvestada. Vangla on kaasaegses ühiskonnas teatavale kontingendile justkui kristlikus abielutõotuses kirjeldatav seksuaalpartner, kellega tuleb olla koos “nii heas kui halvas” ja “kuni surm teid lahutab”.
Ajastuomases ateistlikus kapitalimaailmas ei ole enam säilinud moraalset süüd kui mingi teo tagajärge, küll aga on sellegipoolest alles vastav karistusaparatuur euroopalikku riigikorraldusse kuuluvate kinnipidamisasutuste näol. Surmanuhtlusest loobumine koos ikka veel hingitsevate humanismi põhimõtetega tingivadki pea globaalses skaalas vajaduse kinnipidamiskohtade jätkuvaks uuendamiseks, sealjuures näib erasektori kaasamine finantskoormuse leevendamiseks vältimatu ratsukäiguna. Selles malepartiis on suur kulu hoida suuri inimmasse samaaegselt karistavas isolatsioonis ja võimaldada neile ühtlasi kasvatuslikke ehk kinnipeetavaid väidetavalt parandavaid elamistingimusi. Ja selle eest, et normanbates’idele, lapsepilastajatele ja end kapmaailma metropolides õhku lasknud ususisside tabatud käsilastele tulevikuvanglates tanksaapaga iga päev näkku ei taotaks, hoolitsevad juba valitsusvälised inimõigusorganisatsioonid, ÜRO ja globaalmeedia – indiviidi inimväärika eksistentsi peagarandid. Mis valemiga riik kui vangla initsieerija ja traditsiooniline ülalpidaja selle karistusmasina igapäevatoimingud täpselt kinni maksab, on sama tulemuslik arutlusobjekt kui stampküsimus, kuidas saab kunst maailma muuta. Kui üldse, siis eks ikka erakapitali abiga, mis on samuti huvitatud selle kalli lõbu, riigi ülalpidamisest. Omamoodi foucault’lik naljakoht on muidugi see, et näiteks USAs vanglate privatiseerimise alternatiive propageerivad aktivistid komistavad tihtilugu sama reha otsa, mis neid häiris: kisendades “Vähem vanglaid! Rohkem koole!” asendatakse loosungite tasandil üks administratiivne karistus- ja kasvatusmasin lihtsalt teisega. Ent loogiliselt järgmine küsimus, mis saab “töödeldud” getokasvandikust või kolmanda põlve immigrandist just pärast mis tahes “koolituspraktikat”, jääb ikkagi vastamata.
Vihje justiitsministeeriumi vanglate osakonnale: tehke oma personalile üks hariv väljasõit Tallinna piires ja lukustage riigiametnikud
mõneks tunniks kunstihoone näitusesaalidesse. Parima komandeeringuaruande kirjutanu võiks saada näiteks eluaegse garantii, et teda ei saadeta tulevikus ametiredelil allapoole – “juhtima” mõnda vanglat, mida juba juhitakse.