Esimene seos, mis mõlema raamatuga tutvunud lugejale pähe turgatab, on süžee algtõuge – nimelt rajavad nii Čapek kui Baturin oma ideede edasiandmiseks ookeanipõhja humanoidse tsivilisatsiooni. Vahe on küll selles, et Baturini teoses saame vee-elanikega põgusalt tutvuda alles pärast nende hävitamist, seejärel hajuvad nad olematusse. Čapek aga teeb oma antiutoopias salamandritest, kelle inimkond esialgu halastamatult orjastab, kaasaegse tsivilisatsiooni hävitajad ning uue maailmakorra loojad. Mõlemat kirjanikku iseloomustab hävitav iroonia inimese mõistlikkuse ja “jätkusuutlikkuse” üle. Baturini romaanis näeme liustike sulamist ja kuiva maa pidevat vähenemist, Čapeki salamandrid lasevad suurema osa maismaast lihtsalt õhku. Nii või teisiti tõmmatakse meile vesi peale.

Selliseid süžeelisi sarnasusi arvesse võttes võib uskuda, et Baturin on Čapeki teosega tuttav. Ent märksa rabavamad seosed, mis kahe teose vahel valitsevad, on… numeroloogilist laadi. Esimest korda 1936. aastal (täpselt 70 aastat enne “Sõnajalga kivis”) raamatuna ilmunud “Sõda salamandritega” (e.k Karel Čapek, Valitud teosed, ERK, Tallinn 1956) jäi Čapeki viimaseks romaaniks, mis oli rahvusvahelisest poliitilisest olukorrast selgelt mõjutatud. Kahe aasta pärast okupeerisid natsid Tšehhoslovakkia, naljahambast kirjanik keeldus Prahast põgenemast ning näljutas end protesti märgiks surnuks. Äärmiselt huvitav on aga märkida, et 1936. aastal sündis lisaks Čapeki viimasele raamatule ka keegi Nikolai Baturin, kellest hiljem sai meremees, kütt ja kirjanik.

Kui numeroloogilisest avastusest joobnud kriitik “Sõnajala” uuesti kätte haarab ja sealt oma teooria toetamiseks uusi viiteid otsima hakkab, ei pea ta pettuma. Juhus või mitte, ent Baturini tahtel meenub kohe pärast “tuumaholokausti” läbiviimist kaptenleitnant Serge Stajanovićile (kes ennast seejärel vist ära tapab, ent vist ikkagi ellu jääb) tema esmasündinud pojale kaela riputatud number – 1963. See on juba kurat teab mis ja intelligentne lugeja viskab kultuurilehe vastikusega nurka.

Käesoleva kirjatüki autorit jääb aga vaevama mõte – mis siis, kui Baturin ikkagi ei ole Čapeki raamatut lugenud? Kui nii, siis on kõik need seosed üksnes kriitiku peas sündinud. Või on Saatuse enda kuri käsi need Baturini eest tema raamatusse kirjutanud? Hirmuäratav väljavaade, kui arvestada, et Teise ilmasõja avapaugu 70. aastapäevani on jäänud üksnes kolm aastat. Palvetame niisiis, et “Sõnajalg kivis” ei jää Baturini viimaseks romaaniks – see oleks juba tõepoolest kahtlane lugu.