Pärnu Endla „Mitte praegu, kallis!“, autorid Ray Cooney ja John Chapman, tõlkija Hannes Villemson, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, kunstnik Liina Unt, valguskunstnik Karmen Tellisaar. Mängivad Tambet Seling, Kati Ong, Kersti Kreismann, Juta Ild, Märt Avandi, Jaan Rekkor, Indrek Taalmaa, Carita Vaikjärv, Saara Nüganen, Kleer Maibaum-Vihmar ja Ott Raidmets. Esietendus 22. X Endla teatri suures saalis.
Oli aasta 1993, kui Vanemuises jõudis lavale esimene Ray Cooney farss eesti teatris: „Oi, Johnny!“ („Run for Your Wife“), lavastaja Kuno Otsus, peaosas Rain Simmul. Tollest menulavastusest alates on Cooney-farsist kujunenud siinsel teatrimaastikul suisa erimõiste. Ma pole kokku lugenud, mitu Cooney näidendit ligi veerand sajandi jooksul lavalaudadele on jõudnud, aga neid pole vähe. Praegugi püsib Endla mängukavas „Topeltelu“, Vanemuises „Minu järel, seltsimees!“, Eesti Draamateatris saab „Rahauputus“ kevadel 15aastaseks. Pole vahet, kumb Cooney on autor, isa Ray või poeg Michael, või on tekst kirjutatud kahasse Chapmaniga – farss jääb farsiks, uksed usteks, valed valedeks.
Ingomar Vihmar on juba mõnda aega kandnud kaasas ideed lavastada padukomöödia tõsimeelsemas helistikus. „Mitte praegu, kallis!“ on plakatil sildistatud tragikomöödiaks ja saatesõnas mainib lavastaja Vihmar: „Kavatsus on sellele näidendile läheneda nii, nagu Tšehhovi või Ibseni omadele.“ See toob meelde Jüri Krjukovi lause 1994. aasta intervjuust: „Tšehhovit mängides läbi kukkuda pole häbiväärne, häbi on halvasti mängida mingis lihtsakoelises komöödias …“. Huvitav, kas näitlejad mõtlevad tänapäeval samamoodi?!
Ega taotluses etendada komöödiat tõsiselt ole midagi uut, see peaks olema iga lavastaja pealisülesanne. Mida siiramalt on tegelased omadega puntras, seda naljakam. Cooney-farss ennast Chaplini mõõtu valusaks tragikomöödiaks naljalt painutada ei lase, aga üritada on ikka õilis. Iseküsimus, mis saab farsist viiekümnenda etenduse paiku: kas näitetrupp lustib nagu jaksab, laseb end rutiinil lohistada või suudab hoida lähteülesannet?
„Mitte praegu, kallis!“ on sujuv, aja- ja kohaühtsust järgiv farss. Avaremargis on nenditud: „Näidendi tegevus toimub järjest kolme tunni jooksul elegantses ja privaatses karusnahasalongis Bodley, Bodley ja Crouch Londoni West Endis hoone neljandal korrusel. Firma on eksklusiivne ja laitmatu reputatsiooniga.“ Liina Undi kolme ukse ja ühe suure aknaga kujundus ei panusta glamuurile, pigem ökonoomsusele. Kasukad ja kostüümid on kaunid.
Vihmari lavaversioonis on näidendi vohavat teksti tublisti kärbitud, mis on tulnud aiva kasuks. Farss kulgeb tempokalt. Lavastaja on lisanud paar nihkelist sürpriisi, neid võinuks olla enamgi. Leidlikult lahendatud lauatelefonihelinad sobituvad kenasti luiskamise süsteemi. Finaalist kujuneb omaette atraktsioon.
Rollide puhul torkab silma kerge sooline ebavõrdsus: meestegelased on kirjutatud ja sellest lähtuvalt ka mängitud värvikamalt, mitmekihilisemalt. Naiste osaks on süstemaatiline kasukate kandmine ja laoruumi peitupugemine. Kuivõrd kasuka all on mõnegi jabura situatsiooni tõttu minimaalselt riideid, meenub just naisrolle jälgides Juhan Viidingu luulerida „näitleja on inimliku häbi ettekandja laval“, mis ei tähenda automaatselt, et meeste kanda oleks jäetud üksnes inimlik häbitus.
Kui vaatasin lavastust teist korda, veetsime naiskolleegiga Pärnus väikest spaapuhkust ja meie vahel sugenes selline dialoog. Muide, ma ei täpsusta, kuidas repliigid jagunesid. „Kavatsus läheneda Cooneyle nagu Tšehhovile? Võib-olla see avaldus selles, et Avandi roll oli südamlikum, kui komöödias eeldatakse.“ – „Misasja, tema tegelane oli ju silmakirjalik tüüp!“ – „Aga ses silmakirjalikkuses oli südamlikkust!“
Kas pole just paradoksaalses sõnapaaris „südamlik silmakirjalikkus“ Vihmari tõlgenduse võti, farsi seljatamise eeldus, ihuliku ja hingelise häbi ühtesulatamine? Pahelisuse ja künismi vältimine kõigi tegelaste motiivides? Või lähtub südamlikkus eelkõige Märt Avandi näitlejanatuurist? Tema stiili „Su nägu kõlab tuttavalt“ saatejuhina võiks ju samuti iseloomustada kui südamlikku sarkasmi.
Avandi seelikukütt Gilbert Bodley määrab suuresti lavarütme, roll on tulvil vilkaid üleminekuid meeleolust teise, nõtkeid intonatsioonimuutusi. Esietendusel oligi too tegelane kõige farsilikum, triksteri tõugu rafineeritud sell; 29. oktoobri etendusel oli Avandi mängujoonis veidi vaoshoitum ja tegelane sisimas kohati abitum. Igal juhul on peenelt kontseptuaalne, et nimelt Avandi Gilbert dikteerib finaali tantsusööstu. Korraks meenus XXI lennu diplomilavastus „Asjade seis“ (2004), mille lavastaja Tiit Ojasoo lõpetas lõppematu tantsustseeniga, osatades hoiatav-pedagoogiliselt näitleja elukutse rutiinitaluvust. Lavastuse „Mitte praegu, kallis!“ lühike lööv lõputants viitab eluvalede uljale, ent ka lootusetule karussellile. Näitlejad vahendavad tantsu vallatledes, vähemalt esialgu ei kuma läbi lõputu farsikütmise mõru alltekst – eks ole ka vara veel.
Gilberti pedantse, perfektsionistist äripartneri ja saamatuvõitu suhtleja Arnold Crouchi rollis on Tambet Seling temale omaselt maitsekas ja napp, mängides vaimukalt veenvaks Crouchi kaosele alistumise kõik astmed. Lavastuslikult võinuks lihvida Arnoldi ja sekretäripreili Tipdale’i vastastikuseid tundmusi, aga juba on märke, et Kati Ongi ontlikku lavaellu sugeneb iseteadvat nipsakust ning ka lüürilist igatsust. Analoogiliselt avardub Kleer Maibaum-Vihmari vilunud ärinaise Maude Bodley professionaalne valvsus oma abikaasa Gilberti suhtes, ses peres ollakse teineteist väärt tandem.
Värvikas tegelinski on Indrek Taalmaa Harry McMichael, kes jälgib karusnahaärimeeste totakat sekeldamist imestuse, kärsituse ja tülpimusega. Muhedalt mureneb Harry bossihoiak, kui lavale ilmub tema „sipsik“, silmarõõmuke, nooruke sekretär Sue Lawson. Taalmaa rolli ootamatud, heldivad naivismipuhangud on vahvad. Küll aga võis teisel vaatamisel täheldada, et nimelt Taalmaal on enim lusti ligineda üle võlli karakteriloomele, kui teise vaatuse ärrituses hakkas Harry kõnepruuk meenutama eelmisel õhtul Mati Undi ja Ivar Põllu „Öös on asju“ mängitud taksojuhi rohmakamaid häälenoote.
Carita Vaikjärv Harry abikaasa Janie’ osas flirdib meeleldi ja meeleliselt Avandi Gilbertiga, mehe lähenemiskatseid tõrjudes, ent ise õndsusest sulades. Orgaaniliselt mõjub Saara Nüganen huumorivaese ja kohmetu Sue Lawsonina, kes püüab olla kõigi suhtes osavõtlik, enamasti olukorda adumata. Samas laadis, viisaka kohmetusega, sooritab oma etteaste Ott Raidmets härra Lawsonina – nood algajad abikaasad on paslik paar, noored näitlejad mängivad kohase tõsimeelsusega. Sue’ siiras piinlikkustunne, kui ta mõtleb järsku oma mehele, on üks ilusaid tasaseid häbiviivukesi.
Õdusat furoori lisab külalisena Endla lavale ilmuv Kersti Kreismann vaibumatult elurõõmsa proua Frenchami osas. Kreismanni daamilik ja vitaalne sisse-välja tuhisemine on tulvil värskendavat mängutuju.
Proua abikaasat, kapten Frenchamit, kes naisega ilmsi-silmsi kokku ei trehvagi, kehastab Jaan Rekkor. „Mitte praegu, kallis!“ esietendusega tähistati üksiti Enda 105. sünnipäeva ning pidupäevareportaažis tõdes Ester Vilgats, et Jaan Rekkorist „on märkamatult saanud Endla kõige staažikam meesnäitleja“. Pole parata, kogemuste koorem annab tahes-tahtmata tunda – just Rekkorile kuulub lavastuse tippstseen. Kapteni vapustus põrutavast uudisest oma proua kohta – selleks ei ole vaene mehike sugugi valmis – kisub staažika merekaru elulaevukese äkitselt kreeni. Tummstseen, kui laoruumist välja pääsenud härra Frencham üle lava kõnnib, on surmtõsine ja tänu sellele kirjeldamatult naljakas. Rekkori objektiivselt lühikene, kuid subjektiivselt lõppematu uksest ukseni jõudmine väljendab ja sisaldab nii Cooney-farsi kui ka Ingomar Vihmari tõsitaotluse absoluutseid voorusi.
Kui ka kõik muu „Mitte praegu, kallis!“ neljasaja seitsmekümne seitsmendal etendusel laiali laguneb, kui narmendavad kasukad langevad ült, kui kõik ülejäänud artistid ülemängimishoos aknast välja pudenevad … Siis sammub vanameister Rekkor ruttamata üle tühja lava, silmades kirglik valuline etteheide, igas hingetõmbes kaasa kumisemas Tšehhovi ja Ibseni, Shakespeare’i ja Moliére’i, Pirandello ja Flaubert’i, Stoppardi ja Tammsaare, Lutsu ja Vallaku, Kõivu ja Frieli, Houellebecqi ja Holbergi, O’Neilli ja Ulmani, Kitzbergi ja Karusoo, Tuglase ja Põllu, Gailiti ja Gogoli, Palu ja Kasterpalu, Kiviräha ja Dumas’, Hermani ja Bruno, Udami ja Sartre’i, Mastrosimone ja Poliakoffi, Lonka ja Alguse … ja-kesse-enam-mäletab-veel-kelle aukartustäratav rollide slepp.