Vanasti tavatseti öelda, et poodu majas köiest ei räägita. See on viisakus. Ei ole vaja õnnetute inimeste haava osatada, ammugi sinna oma räpaseid sõrmi toppida. Isegi fakt, et enesetappu ei ole meie kandis kunagi vastuvõetavaks peetud, ei anna õigust õiendada. Ehkki kadunuke tegi enam-vähem kõigi ellujäänute arvates läbinisti vale valiku, ei mainitud tema lähedaste kuuldes isegi mitte köit, rääkimata siis sellest, et hakataks teda – ja temaga koos paratamatult ka mahajääjaid – häälekalt hukka mõistma. Muidugi tehti sedagi, aga vanasõna püüdis kehtestada teistsugust normi, surus peale poliitkorrektsust.
Mõne aja eest hakati nõudma voli poodu omastega köiest rääkida, sellega nende nina all vehkida. Levis usk, et see keeld, see libe poliitkorrektsus piirab vabadust. Hakati väitma, et juba paljas vihje, et ei tasu rääkida päris kõike, vähemalt mitte sõnu valimata, et ei tohi täiesti vabalt kurja teha, põhjustab neile pöördumatuid kannatusi. Infokild, et inimgruppe, kellega võiks arvestada, kellega võiks rahulikult koos elada, on rohkem, kui meist mõne vanaisa nimetada oskas, osutus liiga keeruliseks, ei mahtunud hinge.
Pean sügava kahetsusega tunnistama, et poliitkorrektsus ei ole Eestisse jõudnudki, siia on jõudnud ainult hirm poliitkorrektsuse ees. Alavaljult (vrd alatasa) paisati meediasse täiesti mõistlike, normaalsete seisukohtade pähe hirmust kantud rumalusi, ebameeldivat ja vaesestavat viha, üleolekut ja põlgust. Elementaarse viisakuse vastu peetava võitluse eesrindlased tõid näiteid sellest, kuidas poliitkorrektsusega on võimalik liiale minna – need näited olid peaaegu alati Ühendriikidest. See, et seal aeti õiget asja kohati valesti, ei ole veenev argument. Sealgi oli iga totaka ülereguleeritud juhtumi kohta mitukümmend sellist, kus natukese poliitkorrektsuse abil oleks võinud palju võita. Need juhtumid, nagu sisseküntud kombed enamasti, ei ületa naljalt uudiskünnist.
Kurja klouni ajastu algus ei tõota head. Ühendriikides sai võimule mees, kes on uhkusega eksinud enam-vähem kõige vastu, mis inimesest meie sajandil inimese teeb, mille poole peaks püüdlema igaüks, kes tahab ennast inimeseks nimetada. Signaal on antud, mustmõistuslaste hordid usuvad ilmselt, et neil on nüüd õigus karjuda, mida sapp suhu toob, ja kasutada oma käsi täiesti vabalt, neid arukuse või vähemalt kommete kontrollile allutamata. Tõsi, kui Trump kohtus Obamaga, oli tema kehakeeles näha kohmetumist ja häbi. Kahjuks ei saa sellele häbitundele lootma jääda.
Muidugi võib poliitkorrektsust mõista mitmeti. Mina pean silmas versiooni, kus kõiki mõtteid, ka teravaid, on võimalik väljendada. Niisugust versiooni, kus mõne solvava sõna asendamine uuega, leebemaga, võib olla vajalik, aga sellest ei piisa. Terminit väga täpselt lahti kirjutada läheks pikale. Üht tahan siiski öelda: kui keegi kinnitab teile, et USA viimased valimised võitis Trump poliitkorrektsuse tõttu, siis see on lihtsustus ja eksitus. Ta võitis ehk osaliselt selle tõttu, et me ei julgenud viisakalt, ent selgelt öelda: iga sigadust ei pea mõistma. Clinton ei pruukinud olla demokraatide parim valik, demokraadid olid juba kaheksa aastat võimul olnud, Clintoni kampaanias tehti vigu, FBI ärritas natuke enne valimisi korraks avalikkuse üles jne. Sellest kõigest hoolimata sai Clinton rohkem hääli kui Trump. Kui vaadata ainult seda fakti, siis on maailm suhteliselt heas, vähemalt talutavas seisus.
Presidendiks saab siiski Trump, ja saab seepärast, et ebademokraatlik valijameeste süsteem on ajast ja arust, on loodud kunagi kaitsma orjapidajate huvisid. Demokraadid kaotavad valimised juba teist korda, olles saanud rohkem hääli. Kuna pole tõenäoline, et võiks juhtuda vastupidine (ja mitte ainult sel põhjusel), võib süsteemi vigaseks kuulutada.
Kahjuks ei päästa see tõdemus meid oranži supi helpimisest. Söakast poliitkorrektsusest, tsiviliseeritusest ja kirjaoskusest võib ometi abi olla.