„50:50“ on aus raamat. Huvitav sissevaade kultuurilukku, 1960ndatesse, 1970ndatesse. Ave Alavainu luuletajaks kujunemise teesse. Aves on kõik erilisem kui lihtsurelikes. Ja kuigi ta vihjab mitmel korral, et teda saadab eesti kirjanduses marginaalsuse slepp, juba Vene ajast, on ta rohkem luuletaja kui üksi meist. Ta on rohkem kunstnik kui kunstnikud isegi. Avega on nii, et legendid ja lood kõnnivad ees, siis tuleb Ave järele. Ave, kes korraldas juba oma matused ära ja saja aasta juubeli. Ave, kes kirjutas oma nekroloogi.
Raamatus ütleb Ave, et Alavainusid on maailmas vaid üks. Tema. Et teist selle perekonnanimega inimest enam ei ole. Ja seepärast peab teda hoidma. Ja õige ka! Hoidke teda. Ja tore, et Hiiu vald on teda juba hoidnud, maksab talle eluaegset lisapensioni. Kellel veel oleks nii palju sõpru? Ja need on sõbrad, kes saadavad talle kaugetelt maadelt kaarte. Kellel veel oleks peas pikki poeeme, mida lugeda Kärdla kohvikutepäeval? Raamatust saame teada sedagi, et Kärdla kohvikutepäeva mõte tekkis tal juba aastal 2000. Kuna hiidlased olevat pika vinnaga, siis läks neil seitse aastat aega selle teostamiseni.
Mis mul Ave raamatus kõige rohkem mõtteid tekitas, oli tarkade inimeste rumalus. Inimühiskonna rumalus. Alates Nõukogude Liidust, tobedast sõjakast monstrumist, mis tungis Prahasse, kuni inimesteni, kes otsustavad teiste kirjanikutee üle. Ave toob raamatus näiteks Arvi Siia ja Rudolf Rimmeli, kes istusid Nooruse toimetuses 30 aastat nagu väravavalvurid, nende suvast olenes kõik: kes saab luuletajaks, kes võetakse kirjandusellu vastu. Aga Noorus tähendaski algust. Ilma Nooruse filtrita ei saanud väga kuhugi sisse. Muidugi võib nüüd tagantjärele küsida, et oli siis sinna vaja sisse saada. Kas pole seegi tühine kõik. Kõik see ilu, mis seal kirjandusmaailmas siis kogeti, see hetkeline kuulsus ja edu ja samas ka kõik see õelus.
Raamatus on palju meelde jäänud häid ja halbu sõnu, mida keegi on kellelegi öelnud. See pole kibestumisest, aga võib-olla siis ka natukene. Sest iga sõna jääb meisse alles. Kõik need vanameelsed toimetajad, kes istuvad oma soojadel kohtadel, n-ö pumba juures, ja nokivad autoriga. Et ei sobi see ja too pealkiri. Ave toob näiteid. Ohtrasti. Oma okkalisest kirjanikuteest. Näiteks tema esimene luulekogu, mille pealkiri oli „Minekulaulud“. Toimetajale ei meeldinud. Absurd tõesti. Sest ajastu nõudis, et kõik peab aina tulema. Hurraaga! Minekulaulud ei sobinud. Inimesed kummardusid selle Suure Monstrumi ees, isegi toimetajad oma täissuitsetatud ruumides. Muidugi mitte kõik, seegi tuleb välja.
Või siis näide, kuidas on 1980ndate lõpp ja kirjanike kongress Toompeal. Paul Kuusberg tuleb Debora Vaarandi juurde, kes istub koos Ave ja Helvi Jürissoni ja Lehte Hainsaluga, ja küsib: „Noh, ja mida sina, Debora, siin siis niisuguste kirjandusse juhuslikult sattunud inimestega istud …“ (lk 86). See teeb isegi lugejale haiget. Võib-olla poleks autor pidanud midagi sellist raamatusse panema.
Või siis näide pioneerilaagrist, kus noor Punapüksi-nimeline valvekasvataja pidevalt riidleb, tegeleb väikse Avega. Sest Ave on hakkaja tüdruk nagu Pipi, noor dissident, kes ei taha magama jääda, ja öörahu ajal ei taheta ühistoas kunagi magama jääda, sosistamine käib. Ja Punapüksi-nimeline agar tegelane muudkui seab Ave lipumasti juurde öösärgi väel seisma. Ja käib kontrollimas, kas seisab ikka kenasti ja ei vingerda seal. Ja nii poole ööni.
Ma mõtlesin, mida mina oleksin Punapüksi olukorras teinud. Noor inimene on aktiivne, püüab käsku täita, olla tubli. Ta ei taha probleeme ülemustega. Aga probleemiks on lapsed. Punapüks täitis mind õudusega, sooviga mitte olla selline. Mis tahes ajal. „50:50“ on tark raamat, siit on palju õppida. Milline mitte olla ja milline olla. Mis ma Avega oleksin teinud, kui ma oleksin see pedagoog seal olnud? Ma ju tean, kui vahva on rääkida poole ööni jutte. Juba Adson kirjutab sellest Võrumaa mälestustes, kuidas ta õhtul koolimajas voodis põnevusega kuulas suurte poiste jutte. Ja Adsonist sai kirjanik.
Väike Ave ka kirjutas, kirjutas trotsist kasvatajast luuletusi, ristides ta Punapüksiks, mis muidugi pole ilus, aga too tõesti kandis punaseid dresse.
Mäletame oma lapsepõlvest, oma elust inimesi. Igasuguseid. Head jäävad meelde. Halvad jäävad ka meelde. Peamine ongi see, kuidas mitte meelde jääda halvaga. Kuidas jääda iseendaks, inimeseks, mitte bürokraadiks, mitte toimetajaks, mitte riigitruuks ideoloogia täideviijaks, kaasajooksikuks ja ajastukummardajaks. Mitte olla nagu Rudolf Rimmel, kes parandab Ave „Libahundilauludes“ sõnu ja sellega ka mõtteid ja tonaalsust ja sõnade taga olevat jõudu (täiesti autoriga kooskõlastamata): saja lamba asemel kümme ja tervete hundihammaste asemel teritatud hambad. Kogu mõte ja hoog lähevad kaduma. Ave valu on ka minu valu. Aga aeg oli selline. Ja eks nüüdki ole mingi aeg. Kogu aeg on mingi aeg ja kogu aeg peab kummardama selle aja ees või surema.
Igatahes tühisuste tühisus. Välja arvatud armastus. Kogu see kirjandus, kogu see inimeste loodud maailm. Parteibossist kuni kirjandustoimetajani välja. Halvad sõnad, mis me üksteisele tahtmatult või tahtlikult ütleme. Kogu see võimustruktuur, sõnadest alates, millega teisi allutame ja püüame valitseda ja milles on vähe armastust ja palju edevust ja kõrkust.
Anna Politkovskaja on nimetanud Putinit halliks inimeseks. Ajalugu andis Putinile võimaluse saada suureks, aga Putin tahab jääda halliks. Selle raamatu kirjandustegelased on ka enamasti hallid. Ma ei taha olla ühegi moodi neist. Ma ei ole ühegi peale kade. Mul oli valus seda kõike lugeda. Seda rumalust. Vähesed on midagi enamat ja ilusamat kui lihtsalt hall. Kõige positiivsem on lahke Tartu juut Jakob Abramovitš Gabovitš. Heatahtlik lesk, kes majutab oma korterites ilma üüri võtmata inimesi, tudengeid, peab oma majas kaunist vene intelligentide salongi. Koos käivad noored ja vanad, haritlased, enamasti juudi soost, tudengid. Laulavad, mängivad kitarri, arutlevad poliitika ja kirjanduse üle, räägivad Aleksandr Solženitsõnist, söövad.
Ave raamat ei ole süüdistuste ega kibestumise raamat. Inimeste, kirjanduse, aja hallus on seal ridade vahel. See on hoopis päris lõbus raamat. Väga palju elavaid tundeid. Sama elavaid kui Ave ise, kes peab Kärdlas „avalikku maja“, nagu ta seda vana kohtuhoonet nimetab, ja kelle südames on suur koht oma paljude ja paljude sõprade jaoks.