Brexit ja hiljutised USA presidendivalimised tekitavad kaht sorti reaktsiooni: üks ergutab nuputamisele, aga teine on fatalistlikum.

Nuputamisülesanne puudutab antud juhul infolevimise viise. Just nende kahe sündmuse puhul on välja toodud, et järjest rohkem inimesi saab infot ühismeediast. Ühismeedias aga esiteks levivad afektid senisest palju kiiremini ja ulatuslikumalt ning teiseks suubuvad nad eraldatud infomullideks ehk „kõlakambriteks“. Peale selle ei kehti ühismeedias traditsioonilisele kvaliteetmeediale omased reeglid: faktikontroll, kõigi asjaosaliste arvamuse kajastamine, vastulause esitamise õigus jne. Eriti juhul kui tegemist on jah-ei valikuga nagu Brexiti puhul või (sisuliselt) binaarse valikuga nagu USA presidendivalimistel, koonduvad need kõlakambrid kergesti ühe ja teise poole ümber.¹ Ühiskonnaterviku jaoks tekitab see mitmeid probleeme.

Esiteks, nagu öeldud, levib afektiivselt laetud info ühismeedias kiiresti ja laialdaselt, kusjuures seda kiiremini ja laialdasemalt, mida väiksem ja lihtsam on edastatav infohulk. See omakorda soodustab kontrollimata, moonutatud ja võltsitud faktide levikut² ning selle tulemusena kahaneb informeerituse tase, mille pealt oma hoiak kujundatakse.

Teiseks tähendab kõlakambrite tekkimine seda, et ühiskonna eri osad ei käi enam üksteisega mitmel moel läbi, vaid tekib kaks suurt mulli. Seeläbi kahaneb ühiskonna lõimitus ning ühtlasi ka sisuline eristatus – muutused ühes mullis pole seotud teisendustega teises mullis, vaid nad jäävad tollele tähendusetuks, sama hästi kui olematuks: ühes mullis ei teata, mis teises mullis mõeldakse ja räägitakse – ning tihti ei tahetagi teada. Afektiivne laetus aga mobiliseerib kummagi mulli sees inimesi eriti jõuliselt, s.t saavutatakse tugev grupikuuluvus. See aga on saadud suurel määral eksitava ning vastanduva info toel (tõesema ja mittevastanduva infoga vaevalt et saaks inimesed kõigest kahte suurde mulli koondada).

Nuputamisülesanne seisneb siin selles, kuidas leiutada puhvreid ja aeglustusi informatsioonivahetusse³, nii et ühiskonnaliikmetel saaks settida rohkem ja mitmekesisemat teavet, mille põhjal moodustada nüansseeritum ja informeeritum hoiak. Vastasel juhul suubub demokraatia ohlokraatiasse, hõlpsasti manipuleeritava labiilse rahvahulga valitsemiseks, mis sünnitab kergesti välist ja sisemist vägivalda.

Fatalistlik tsükkel

Teine, fatalistlikum reaktsioon on süngem. Võimalik, et me seisame kataklüsmi lävel, kuristiku serval. Pole selge, mis kujul see toimub, kas otsese sõjalise konfliktina, enesevigastusliku majandussõjana või ökoloogilise katastroofina (või nende kombinatsioonina), või millal see käivitub, ent noodsamad alguses mainitud kaks sündmust võivad olla ühed verstapostid sel arenguteel.⁴

Ajalugu iseenesest muidugi ei kordu, ent ometi näivad seal olevat teatavad loomupärased tsüklid ning võib-olla on üks tsükkel nüüd jälle asendumas teisega. Eelmine tsükkel algas 1930ndate alguse suure majanduskriisiga, mis viis autoritaarsete režiimide tõusuni ning reaktsioonilise, natsionalistliku, illiberaalse retoorika levimiseni. See viis omakorda Teise maailmasõjani, mille käigus sedasorti retoorika ennast põhjalikult kompromiteeris, nii et sõjajärgseid aastakümneid iseloomustas suurem progressiivsus, kooperatiivsus ja liberaalsus. 2007. ja 2008. aastal leidis aset järjekordne suur majanduskriis, mis jättis valitsused suurtesse võlgadesse ja millest pole siiamaani õieti üle saadud. Nagu eelmises tsüklis, levivad taas reaktsioonilised, natsionalistlikud, illiberaalsed hoiakud. Pole selge, milleni see viib või millal võib aset leida singulaarne sündmus, mis vallandab kataklüsmi, nõnda nagu liblika tiivalöök võib põhjustada tormi ja nagu atentaat Franz Ferdinandile vallandas Esimese maailmasõja. On kujunemas olukord, kus sündmus, mis igal muul ajal sumbuks, hoopis võimendub ja evib suure tagajärje.

See reaktsioon on fatalistlikum ses mõttes, et isegi kui nuputada välja lahendus eespool mainitud infoprobleemile ja võib-olla veel teistelegi muredele nagu varanduslikule ebavõrdsusele ja ökoloogilisele kriisile, siis ei pruugi sel praegustes oludes olla piisavalt tugevat motiveerivat jõudu, et muuta meie ühiskondlikke lävimisviise ning ähvardavat kataklüsmi ära hoida. Me võime teada, kuidas on õige, ent muud tungid ja ihad võivad osutuda tugevamaks. Eelmine kataklüsm on juba vajumas teispoole elavalt mäletamise piire ja on väga võimalik, et me oleme uueks katastroofiks „valmis“. Varasematel suurtel hävitustöödel nagu must surm keskajal või maailmasõjad on muidu olnud ka oma positiivne külg:⁵ pärast laastavat katkuepideemiat tööjõu hind kerkis ja elatustase tõusis, pärast viimast maailmasõda laiendati paljud hüved enamikule ühiskonnast (tekitades selle, mida nimetatakse heaoluriigiks) ning suudeti ka lõimida peaaegu kogu Euroopa üheks poliitiliseks liiduks, milline kooperatsioon on Euroopas pretsedenditu. Ma ei taha kuidagi uut kataklüsmi propageerida, ja mitte ainuüksi põhjustatud vahetute hädade, vaid ka selle tõttu, et praegusel arenguastmel võib see tähendada kogu elukeskkonna hävitamist.⁶ Nüüd ei pruugi isegi pärast kataklüsmi tulla midagi positiivset, ei mingit vabamat, avaramat, intensiivsemat elu. Selle ärahoidmiseks tuleb teha kõik endast ja inimvõrgustikest olenev, kuigi sellest ei pruugi ikkagi piisata. Pole võimatu, et me kollektiivselt soovime oma hukku, või täpsemini, et meie lävimistest emergeerub selline kollektiiv, mis määrab meid kõiki hukule. Pole selge, mis nüüd saab.

1 Vt http://graphics.wsj.com/blue-feed-red-feed/

2 Buzzfeed analüüsis kolme tugevalt vasakpoolset ja kolme tugevalt parempoolset Facebooki lehte ning leidis, et esimestel oli 19% infost kas vale või enamasti vale ning teistel 38%. https://www.buzzfeed.com/craigsilverman/partisan-fb-pages-analysis

3 Üks tegur, miks Facebookis on väärinfo levik suurenenud, on see, et Facebook üritas automatiseerida oma infojälgimist ja vallandas seda seni teinud inimesed. https://www.buzzfeed.com/craigsilverman/can-facebook-trending-fight-off-fake-news?utm_term=.skEBBEG6GV#.qja44PWyWN ja http://www.niemanlab.org/2016/11/the-forces-that-drove-this-elections-media-failure-are-likely-to-get-worse/

4 Vt http://m.huffpost.com/us/entry/11179774

5 Ma ei taha muidugi öelda, et kataklüsmid on iseenesest kuidagi head või ammugi mitte õigustada inimpõhjustatud kannatusi, vaid üksnes seda, et kui sedasorti suur õnnetus on juba toimunud, siis sageli on sellest õpitud ja vähemasti mingi perioodi vältel mõningaid asju paremini tehtud.

6 Donald Trump valis oma keskkonnakaitseameti (Environment Protection Agency) juhiks kliimamuutuse eitaja Myron Ebelli ning energianõustajaks Kevin Crameri, kes samuti eitab inimtekkelist kliimasoojenemist. Kui Trumpi valitsus viskab üle parda kliimakokkulepped, siis halveneb selletagi raske olukord drastiliselt.