Kui riik on mingi ettevõtte omanik, siis on sellel ka ilmselt mingi riiklik mõte. Mõte kasumit teenida oleks riigi jaoks veider, sest riigi kasum on hoopis maksumaksjate ühiskassa, mille nad seaduse alusel riigile annavad. Väike muutus seadustes ja maksuraha laekubki rohkem. Ei mingit riski ega marketing’i! Riigi kliendid ja partnerid, võlausaldajad ja tarnijad on truud ja tublid. Ja kes pole, selle suhtes saab riik rakendada erinevaid turundusvõtteid ja kliendileppeid. Pokri panna või muidu pitsitada.
Viimane on aga selline turundusnipp, mis kadedaks teeb. Näiteks kommivabrikant Kruuda kirjutas koguni kirja, milles kutsus kõiki kauka jumalaid appi demokraatiaga võitlema. Nemad andvat tööd ja nemad teenivat pappi, aga õigust, rääkimata austusest nende vastu polevat karvavõrdki. Veider lugedagi sellist seisukohta – umbes nagu lambipirnid arutaksid omavahel, kas nad ei peaks mitte ise otsustama, kuidas elektrit toota, kuna nad ju nii silmapaistvalt säravad. Äriedu ei tule paraku muust kui rahaga seonduva ja majandusreeglite õiguskindlusest ning ressursside kättesaadavusest. Ressursid on ka inimese töövõime ja kohusetunne, mis sunnib eluks sobilikku keskkonda ja olusid pidevalt taastama. Samal põhimõttel, nagu kosub sipelgate töökuse ja kohusetunde jõul endiseks viga saanud sipelgapesa.
Olete mõelnud, miks te vaevute tööd tegema (isegi seda, mis teile tõepoolest meeldib) rohkem ja pikemalt kui mõistlik oleks? Mõistlik kas või selles osas, et teil jätkuks aega ka lähedaste ja eelkõige rohkem iseenda jaoks. Iga ületöötav isend kinnitab endale (arvatavalt mingi psühholoogilise kaitsemotiivina), et talle meeldibki see, mida ta teeb. Järelikult on tööhull. Olukord on täiesti sarnane napsisõltlusega: alkohoolik leiab alati oma tegevusele õigustusi. Teame, et alkoholism pole midagi kaasasündinut, vaid sotsiaalsete olude (võimaluste) ning psühholoogiliste eelduste koostoime. Miks arvata, et tööhullusega on teistmoodi? Sellelgi on omad sotsiaalsed põhjused, nagu ka inimestel isiklikud eeldused murduda ja tööhulluse ahvatlusele alla anda. Üks selline isikuomadus on kohusetunne. Kohusetundlik inimene tunneb näiteks vajadust ära teha tegemata töö ja seda vaatamata asjaolule, et ametlik tööaeg on läbi. Ta teeb ära ka teiste tegemata töö või vähemalt üritab seda.
Aga kust üldse tuleb see suur hulk tegemata tööd? Eks igaüks tööhoolikuist võib leida vahetuid ja lähedasi põhjusi: vähem kohusetundlikud töökaaslased, partnerid, kes ei täida oma lubadusi õigeaegselt, ametnikud või teenindajad, kes raiskavad väljaspool tööaega inimeste aega ja tähelepanu jne. Pole alust arvata, et ühiskonnad ses osas just väga palju üksteisest erineksid.
Eelöeldu põhjal võib püstitada hüpoteesi: suuremahuline raiskamine sunnib osa ühiskonnaliikmetest pidevasse tööhooliku seisusesse. Kas võiks oletada, et näiteks meist hoopis vähem töötavad Taani või Hollandi inimesed on vähem loomingulised? Kaugel sellest. Patentide, mida sealses kultuuriruumis iga elaniku kohta registreeritakse, hulga järgi jääb koguni vastupidine mulje. Meist vähem raiskavates ühiskondades on loomevõime tunduvalt suurem. Valveseletus kõlaks, et nad on meist rikkamad ja võivad endale seda vabadust lubada. Olen aga veendunud, et ühiskonna heaolu hakkab ennekõike raiskamise lõppemisest ja loomevõime, rikkus ja tööhoolikute vähesus on arukate otsuste tagajärg, mitte nende põhjus.
Eestis kasutatakse kütuseid ülimalt ebaefektiivselt ning ainuüksi põlevkivist elektri tootmisel läheb kaotsi 10 miljardi krooni väärtuses soojusenergiat aastas. Poleks ju hullu midagi, kuid meil on seda soojusenergiat ka vaja – selleks, et kütta talviti oma eluasemeid. Avatud majanduse tingimustes püritakse igas ühiskonnas sama olukorra ehk sissetuleku ja heaolu suunas. Kes kaugemal, pürib rohkem. Aga kaugus unelmate olukorrast sõltub sellest, kui palju ressursse untsu keeratakse. Mida rohkem, seda vähem abi on igast teenitud kroonist.
Arvutame. Eeldame, et põlevkivimajandus tekitab meie “sipelgapessa” igal aastal umbes 10 miljardi krooni suuruse augu. Oletame ka, et Eestis on umbes 140 000 kohusetundlikku töötegijat, neid, kel on kalduvus olla või saada tööhoolikuks. Kui ühiskond peab raisatud ressursi asemele uue tekitama (et sooja saada) ning tunnitöö eest makstakse umbes 100 krooni, peaks igaüks neist 140 000st tegema 700 tundi lisatööd. Ja nii aastast aastasse, igal töönädalal 14-15 tundi lisaks. Kuhu jääb nende viiepäevane töönädal ja kaheksatunnine tööpäev?
See ongi fiktsioon, sest oma raiskamisega oleme loonud endale aktiivse paigaljooksu olukorra. Jah, ka paigaljooksuga lisandub meile isegi mõnevõrra rahalist rikkust, kuid paraku jääb vähemaks ressursse, millest meie elu ja heaolu tegelikult sõltub.
Tulles tagasi monopolide ja riigiäride juurde – kas pole totter, et riik peab energiamonopoli selleks, et teenida kasumit Jordaanias, seal Eesti põlevkivi baasil tulu teenida ja selle kõige juures hoida kohalikke elanikke olukorras, kus mingi osa neist tööhoolikuiks sunnitakse? Selmet suurendada taastuvenergia muundamise osakaalu, pannakse merepõhja veel kaabelgi, et suurendada põlevkivielektri müügimahtusid ning raisata selle arvelt veelgi rohkem soojust ja sundida selle kaudu aina uusi vastutus- ja kohusetundlikke inimesi tööhoolikutena paikama ökoloogilisi auke. Ökoloogilise augu kokkulappimine aga käib inimesele üle jõu. Ainus, mida teha saame, on aukude tekkimist ennetada. Nii on ka riiklikus energiamajanduse arengukavas sees arusaam, et taastuva energia osakaal peab kasvama. Selle sügavama tagamõtte võib tõlkida ka sooviks, et inimeste tehtava tühja töö hulk peaks vähenema. Aga ei: Eesti Energia teenib oma kasumist lõviosa süsihappegaasi kvoodi müügist, mida paraku ei pruugita muuks kui raiskamise jätkamiseks.
Loomulikult panebki riiklik raiskamine ja seaduste eiramine (ka arengukavad on seadused) rahale ning kasumile pühendunud ühiskonnaliikmed taotlema sedasama ning harrastama piiritut ülbust ja ükskõiksust ühiskonna vastu. Nagu on Eestis hariduse tembeldamine kaubaks ja investeeringuiks tekitanud kõrghariduses tagasikäigu, ollakse nüüd tegemas sama nii demokraatia kui inimõigustega. Millal see raisk lõpeb? See raisk, et raisatakse nii keskkonda kui selle kaudu ka inimeste töö- ja tähelepanuvõimet ja lõpuks meie kõigi õnne ja heaolu?