20. – 27. oktoobrini toimus Estonia kontserdisaalis iga päev klaveriõhtu, vahel ka kaks. Esinejaid oli Venemaalt, Norrast, Eestist, Inglismaalt, Itaaliast, Singapurist, Saksamaalt, USAst, Horvaatiast. Üldine panoraam oli küllalt lai. Kontserte kuulates-vaadates selgub, et iga pianisti käe all kõlab üks ja see sama klaver täiesti erinevalt. Ei saa järele teha teise pianisti kõla. Aga üht ja sama mõtet saab küll korrata ja väljendada.

Pianistide koolkonnad ei teki üleöö, neis peituvad sajanditepikkused kogemused, mida saab omandada mitte ainult õpingute ajal. Tasub vaadata, kust andekas inimene pärit on, kelle juures õppinud, missugused on ta teadmised, arusaamad ja suhtumine – sõnaga, milleks ta oma annet kasutab. See viimane muutub määravaks. On ju võimalik teha väga palju tööd ning jõuda ummikusse.

 

Legendi mõõt ja kõlaavarus

 

23. oktoobril oli Liszti loominguga publiku ees Austraalias sündinud ja Inglismaal elav Leslie Howard. Tema eesmärk on salvestada kogu Liszti klaverilooming. Nüüdseks on firmale Hyperion plaadistatud 95 CD-d, mis sisaldab ka tema poolt redigeeritud materjali seni avaldamata käsikirjadest. Niisiis tema põhimõtted ja tõekspidamised nii muusikas kui tekstis. Mulje temast kui pianistist on tugev. Rahulikult ületab ta suuri tehnilisi raskusi, tema isiksus täidab saali. Aga siis – eriti kontserdi esimeses pooles hakkasid ühed ja samad muusikalised kujundid ühest teosest teise kanduma. Tuleneb see nüüd heliloojast või interpreedist? Ferenc Liszti “Rännuaastatest” kõlas kaks legendi: “Püha Franciscus Assisist jutlustab lindudele” ja “Püha Franciscus Paolast kõnnib lainetel”. Neis saavutas pianist legendi mõõdu ja kõla avaruse.

Fantaasia Mozarti ooperite “Figaro pulm” ja “Don Giovanni” teemadel jäi Lisztil teadupärast lõpetamata. Niisiis kahe ooperi teemad segamini ja ühekorraga. Seda, millist tulevärki klaveril üldse võib korraldada, sai kuulda küll. Muide, hästi oli tunda, kus Howard oli puuduvat materjali lisanud. Äkki jättis Liszt sellepärast teose pooleli, et Mozart kirjutas kaks ooperit, kes teab. Leslie Howard andis EMTA saalis ka meistrikursusi. Pole midagi öelda – meistri soovitused, kes tunneb asja ja teab, mida õpilastele räägib.

 

Klaveriheli ei saa korrata

 

24. oktoobril esines Estonia kontserdisaalis Melvyn Tan. Võrdluse tekitamiseks – vastandlikumaid natuure kui tema ja Leslie Howard on raske ette kujutada. Eesti kontsert on omandanud uue klahvinstrumendi, 1795. aasta Walteri koopia, mida kutsutakse fortepiano’ks ehk haamerklaveriks. See on väga ilusa hääle ja sooja kõlaga pill, millele nüüd mõnes ilusas vanalinna saalis sobiva koha võiks leida. Joseph Haydni F-duur sonaadi Hob XVI/23 esimestest taktidest oli selge, et sellel instrumendil on artikulatsioon eriti tähtis väljendusvahend. Ka häälte liikumisi eri registrites oli kerge jälgida. Teises osas hakkas silma, et muusikas korduva lõigu puhul vahetas ta registrit. Sellisel puhul on olemas ka teine seisukoht, et kordus ise on juba suur muutus, ei ole vaja enam millegagi juurde aidata. III osa Finale kõlas kui tõeline Presto, mida Haydni teoste viimased osad sageli ongi.

Wolfgang Amadeus Mozarti Mannheimi sonaadid KV 309 C-duur ja KV 311 C-duur on 21aastase helilooja looming. C-duur sonaati pidas Leopold Mozart “kummaliseks sonaadiks” ja kirjutas: “Siin on tunda natuke kunstlikku Mannheimi stiili, kuid ainult natuke, nii et see midagi ära ei riku.” Mannheimi stiil tähendab siis, et passaažidel on orkestraalne värving, orkestraalsed on ka forte ja piano järsud vastandumised, mida ettekandes ka märgata oli. D-duur sonaadis jäi meelde II osa kaunis meloodia ja selle kujundus. Üldse meeldis pianistile aeglaste osade lõppe rõhutatult aeglustada, püüdes sellega veel midagi ütlemata jäänut väljendada.

Kõige rohkem kokkupuutepunkte tänapäeva klaveriga võrreldes tuli esile Ludwig van Beethoveni sonaadi op. 2 nr 3 C-duur ettekandes. Tempod, kontrastid, liigendus, kõik klappis, ainult instrumendi üldine kõla oli teine. Melvyn Tan andis EMTAs ka meistriklassi, mis sai elava vastuvõtu osaliseks.

 

Stockhauseni “Mantra”

 

24. oktoobril kõlas EMTA saalis Karlheinz Stockhauseni üks võtmeteoseid “Mantra” kahele klaverile, puuplokkidele, antiiksetele tsimblitele, kahele siinusgeneraatorile ja kahele ringmodulaatorile. Esitajad olid Kadri-Ann Sumera ja Sabine Simon klaveril ja löökpillidel ning Hendrik Manook (elektroonika). Saal oli rahvast täis, terve õhtu oli väga õnnestunud, selle aluseks oli viimistletud esitus, kus ka elektroonika elavaks muutus.

Kogu teos on tegelikult lihtne ja loogiline – üks teema, mis venib igas suunas ja igas variandis. See lause ei vähenda tööhulka neil, kes soovivad kõnealust teost ette kanda. Esinejad olid teosest end läbi töötanud ja seda oli kogu aeg tunda. Et 70 minuti jooksul säilis ühe igati varieeritud seeria muusika teema pinge, see on saavutus, mis näitab, et teosest on aru saadud. Kuulajail hakkas seoseid tekkima – linnulaul ja Messiaen, löökpillipulgad hammaste vahel – sealt saab kõige kiiremini kätte. Kulminatsioonis tuli pianistidel paar korda karjatada “kõik pole nii traagiline” ja “yohoto”. Siia juurde saab rääkida kaugete planeetide juttu, nagu helilooja ise on teinud. Aga Eestis on nüüd kõlanud “Mantra”, mis sisaldab värsket mõtet ka täna, hoolimata sellest, et on kirjutatud juba 1970. aastal.

 

Liszti igavik ja Debussy tipphetk

 

Hando Nahkuri kontsert toimus 25. oktoobril Estonia kontserdisaalis. Tema mängus on viimastel aastatel märgata küllalt suuri muutusi, mis ilmselt tulenevad tema õpingutest 2003 – 2006 Yale’i ülikoolis professor Boris Bermani juures. Käesolevast aastast õpib ta Bostonis New Englandi konservatooriumis professor Gabriel Chodose käe all. Lisaks on ta palju ringi liikunud, mänginud ja niisugune jõuline silmaringi avardumine on ka mängus tunda. Ta on artistlik, võimeline saaliga suhtlema. Väga kuuldav oli tema huvi teose harmoonilise koe vastu Schuberti-Liszti “Auf dem Wasser zu singen’i” ettekandel. “Erlkönig’i” kaelamurdvate oktavitega tuli ta hästi toime ja sai oma jõuvarud suunata sisuliste ülesannete peale.

Liszti Sonaat h-moll on kirjutatud 1853. aastal ja pühendatud Robert Schumannile – aastaarv on paljuütlev, Schumannil ei ole jäänud enam palju aega. On öeldud, et selle sonaadi algus on “igavik”. Kui igavik, siis on seda sonaadis ka kõik muu ja siit saab lähtekohti otsida. See esitus, mida Hando Nahkur läbi viis, oli jõuline ja loogiline, tehniline üleolek säilis. Kontserdi alguses kõlanud Mozarti sonaadis KV 333 B-duur jäi meelde hea tempovalik, mis võimaldas väljendada I osas sisalduvat “laulva allegro” nõuet. Kokkuvõtteks: ilus kava ja hästi mängitud – Mozarti kaudu Schubertini (“Eksprompt” Ges-duur), sealt Schubert-Lisztini ja siis jääb ainult Liszt. Ka lisapalaks – “Petrarca sonett”.

Üks festvali järjekordsel ilus hetk oli klaveriduo Anthony ja Joseph Paratore (USA/Itaalia). Nende muusikalises elus on olnud palju tähelepanuväärset. Nad on esinenud Viini ja New-Yorgi Filharmoonikutega, õppinud on nad Juilliardi muusikakoolis Rosina Lhevinne’i juures, kelle õpilaseks on muide olnud ka Van Cliburn. Selle klaverikooli lähtealused on pisut teised kui need, millega me harjunud oleme. Igatahes eelistavad nad kõlas kergust ja laulvust jõulisusele. Robustset kõla ei ole üldse.

Üks festivali tipphetki oli Debyssy “Fauni pärastlõuna”, mille helilooja seadis kahele klaverile 1895. aastal. Faun ärkab hommikul metsas ja meenutab eelmise päeva pärastlõunat. Mõtlemine on ta vaesele peale liiga suur pingutus, ta tõmbab end taas kerra ja otsib unustust unes. Jälle visioonid, muusika algab kaugusest ja kaob sinna. Haruldase tuju ja stiilitaj
uga mängiti Gershwini klaverikontsert F-duur ja jälle helilooja enda seades klaverile.

Liszti sonaadi h-moll on kahele klaverile seadnud Saint-Saëns. Kõlas jälle üsna ootamatu vaatenurk sellele muusikale, mis lõpuni ei veennud, aga mõtlema pani küll. Schuberti “Elutormid” kõlas kontserti algul ja lisapalaks mängiti Lutosławski “Variatsioonid Paganini teemale”. Mõlemad andsid ka EMTAs meistrikursusi ja vaatasin, et õpilased hakkavad nagu nõiaväel paremaks minema – napid märkused ja fraas läheb õigeks, kõla paremaks ning muusikast saab muusika.

 

Kujundlik Mussorgski ja dramaatiline Chopin 

 

Marko Martini kontsert toimus Estonia kontserdisaalis 26. oktoobril. Avateosena kõlanud Mendelssohni “Tõsised variatsioonid” on, nagu pealkirigi ütleb, tõsine. Marko Martin mängiski teema, mis oli vaba igasugusest sentimentaalsusest ja kõlas väga hästi. Selles teoses on variatsioone, mis täistempode peale välja minnes esitavad väga kõrgeid nõudmisi. Marko Martinil on tehnilised eeldused ja võimed nende täitmiseks olemas.

Ei tea, kas Tõnu Kõrvitsa “Thule pildid” asusid kavas õigel kohal kahe suure romantiku vahel. Võib-olla oleks nende paladega, mis kõlasid esiettekandes, hea ja rahulik hoopis alustada olnud. Schuberti “Rändur-fantaasia” esitus oli huvitav – teame juba, et kui Schubert oma fantaasiaga juba rändama läheb, seisab igaüks (kes ta ka ei oleks) probleemi ees, et milline rada valida.

Mussorgski “Pildid näituselt” on teos, mis enamasti ei anna end laval kätte, läheb kuidagi “õhku täis”. Seal on vaja dramatismi, eepilisust, kujundlikkust, mitte ainult karaktereid. Marko Martini esituses oli see teos üks paremaid, mida kuulnud olen. Ta oskas teoses peituvad kontrastid sobivasse vahekorda asetada ja sellega käivitus loogiline areng teose algusest lõpuni. Huvitav on näiteks see, et enne suurejoonelist “Kiievi vägilasväravaid”, millega teos lõpeb, kõlab “Majake kanajalgadel”, mis on põhimõtteliselt sama võimas, kuna seal ju elab Baba-Jagaa. Kokkuvõttess oli väga hea kontsert.

Dejan Lazic esines Estonias sama päeva õhtul, tema oli sel festivalil üllataja. Lazicil oli vaja vaid mängida natuke aega Domenico Scarlatti d-moll sonaati, kui oli selge, et tegu on pianistiga, kel on omadusi, mis suhteliselt harva koos esinevad: temperament ja maitse, tahe ning tundlikkus, lisaks tehnika, mis kõike võimaldab. Samuti meloodiakujundus koos stiilitundega. Scarlatti sonaate kõlas kokku kuus, nende kõrvale asetas ta Béla Bartóki kuus tantsu Bulgaaria rütmidele tsüklist “Mikrokosmos”, leinamarsi sümfoonilisest poeemist “Kossuth” (autori seade) ja kolm rondot slovaki viisidele. Teades, kuidas kriitika Bartóki loomingut ta elu ajal sõna otseses mõttes sõimas ja kuuldes seda nüüd Lazici esituses, kes ühtlasi tõi kuidagi märkamatult välja ka eri rahvaste isikupära, on tunne, et sellest saab aru iga lapski ja ka seda, et kriitikasse tuleb suhtuda väga ettevaatlikult.

Teises pooles kõlas Chopini looming: kaks nokturni (H-duur ja As-duur), Skertso b-moll ning Sonaat nr 2 b-moll. Vähe on neid, kes Chopini loomingut saavad niimoodi mängida. Selles mängus oli suurt tunnet, Chopini muusika oli dramaatiline ja uhke. Oma muusikas ei nuta Chopin taga kauget kodumaad, ta lihtsalt mõtleb sellele. Lisapaladeks kõlasid valsid f-moll ja Des-duur, lisaks Šostakovitši “Fantastiline tants”.

 

Lõppkontserdil segikeeratud sümbolid

 

Festivali “Klaver 2006” lõppkontsert toimus 27. oktoobril Estonia kontserdisaalis. Laval NYYD Ensemble’i väga laiendatud koosseis: neli klaverit (Kai Ratassepp, Marrit Gerretz-Traksman, Sten Lassmann, Taavi Kerikmäe), 8 löökpilli (mängijate seas Pedro Carmiro (Portugal), Andrus Vaht), 8 kontrabassi, 4 harfi (pidanuks vist olema ka kaheksa), segakoor Latvija, solistid Asta Krikščiunaitė, Iris Oja, Allan Vurma ja Mati Turi, dirigendiks Olari Elts. Lavapilt oli selline, nagu oleks sattunud mõnele Moskva Suure teatri etendusele – kui hakkas kõlama Prokofjevi “Ood sõja lõpu puhul 1945”, saadi pompoossus kätte küll. Aga Prokofjevi muusika on ikka geniaalne. Vist oli saalis vähe inimesi, kes selle oodi peale ei muianud, aga 60 aastat tagasi esiettekande ajal oli asi hoopis teine – siis ei naernud keegi. Prokofjevile mindi sõna otseses mõttes kallale ja 1948. aasta pleenum koos paljude teoste ärakeelamisega oli alles ees.

George Antheili “Mehhaaniline ballett” on kirjutatud juba 80 aastat tagasi ja tekitas Carnegie Hallis hirmsa skandaali. Ent selles muusikas küll midagi skandaalset ei ole – hoogne, stiililt kirju, suurepäraselt mängivad löökpillid varjutasid aeg-ajalt teisi pille. Mõnel heliloojal või kunstnikul lihtsalt tuleb nii välja, et ükskõik mis sa teed, ikka skandaal. Kõige paremini saab skandaali, kui olulised sümbolid segi keerata, rohkem polegi vaja, edasi läheb iseenesest. Kui näiteks lennukimootor koos propelleriga Carnegie Halli lavale tirida ja seal käima panna, nagu selles teoses ette nähtud…

Järgnes Jüri Reinvere “Sloath” 8-häälsele koorile ja neljale klaverile – too teos erines oluliselt sellel kontserdil ette kantud muusika üldisest foonist. Kui kirjapandud programmi (kuumalaine Berliinis) ei teaks, jääks ikka kuulama, kuna see on pika hingamisega tundlik muusika ja väga hästi esitatud.

Igor Stravinski “Pulma” ettekandeaparaat on järgmine: koor, neli klaverit, löökpillid ja solistid. Stravinski “Pulm” on kui ürgne kombetalitus. Sel teosel on tugevad seosed teise Stravinski teosega “Püha kevad”. Muusika on ere, mida keerulisemaks rütmid lähevad, seda paremini näib dirigent Olari Elts end tundvat. Ja jälle saal rahvast tulvil.

Kokkuvõttes oli suurepärane festival, pealiskaudsus ja hitindus puudusid: olid meistrikursused, igapäevane ülevaade Klassikaraadios (huvitav, millal ETV jälle muusika juurde tagasi jõuab?). Kunstilisel juhil Lauri Väinmaal (kaastegev produtsent Neeme Punder) on olnud oskust suhelda, et kõik need inimesed siia saada ja ära aimata, näiteks Dejan Lazic, keda ta oli kuulanud plaadilt.

Aeg-ajalt kuuldub, et klaverimängijaid olla palju, et mõnda olevat see mäng ära tüüdanud. Sellega võrreldes, kui palju neid vaja oleks, pole neid üldse. Iga laps peaks saama muusikaga kokkupuute, et abstraktne mõte end peas liigutaks ja hiljem ka teistel aladel aitaks tulemusi saavutada. Ehk ongi nii, et harmooniad peavad maailma koos.