Zuga ühendatud tantsijate „meeleKolu“, autorid ja esitajad Helen Reitsnik, Kärt Tõnisson, Tiina Mölder, Triin Lilleorg, Ajjar Ausma ja Päär Pärenson, helikujundaja Kalle Tikas, kunstnik Keili Retter, valguskunstnik Oliver Kulpsoo. Esietendus 15. X Sõltumatu Tantsu Laval.
Lastelavastuses „meeleKolu“ kostitatakse publikut taas zugakatele omase sooja vastuvõtu ja sõbraliku õhkkonnaga, lennukate ideede ja nutikalt kujundlike lahendustega ning valitud vanuserühma tabavalt puudutavate teemadega.
Zuga seekordne sihtrühm – eelpuberteediealised lapsed – oli lavastusmeeskonnale tõeline proovikivi. Ei ole kerge köita energiast pulbitsevaid lapsi ja leida teemasid, mis neid puudutavad. Ometi Zuga suutis seda. Seejuures võib julgelt öelda, et lavastuse sihtrühm on palju laiem kui eelpuberteediealised. Ka pisemad külalised elasid rõõmuga laval toimuvale kaasa, täiskasvanuile oli seal aga küll ja küll oma teemasid ning nutikaid lavalisi lahendusi.
Nagu pealkirigi reedab, on lavastuse teemaks meeleolu: erisugused meeleolud ja nende vaheldumine, kuidas oma meeleolu väljendada, kuidas kaaslaste meeleolust osa saada – teema, mis on tähtis east sõltumata. Ühist sõbralikku lustimisrõõmu ei suutnud küll ükski etendajatest varjata, kuid nagu eluski, tuli sekka ka hirmu, solvumist, kurbust ja viha. Eluline! Etenduse üldine õhkkond oli aga nii ühtehoidev ja salliv, et erilaadseid tundeid kogeda oli vastuvõetav, nii nagu see eluski olema peab.
Meeleolusid anti edasi mitmesuguste väljendusvahenditega: mõnda sai paremini esile tuua liikumisega, mõnda sõna, mõnda aga hoopis valgusmängu abil. Seekordsesse lavastusmeeskonda kuuluvad Tiina Mölder, Helen Reitsnik, Kärt Tõnisson, Triin Lilleorg ning Cabaret Rhizome’i liikmed Ajjar Ausma ja Päär Pärenson. Kaks viimast tegid kaasa ka Zuga eelmises lastelavastuses, 2014. aastal esietendunud „Käigus“, kuid kui seal oli veel tunda meeskonda sulandumise ja üksteisega harjumise puudujääke, siis „meeleKolus“ valitseb tugev ühtsus ning tegijate erisugune taust on vaid rikastav.
„meeleKolu“ on lavastuslikult väga tugev. Erilaadseid väljendusvahendeid on kasutatud maitsekalt ning liikumine, sõna, valgusmängud – varjud seintel, pimedas helendav kummivõrgustik, seintele projitseeritud ruudustik – sulanduvad tervikuks.
Lavastuse läbivaid märksõnu on mäng, millest kasvab välja palju liikumismaterjali. Selline koreograafiline aines on lastele hästi tajutav ja neil on sellega kerge kontakti saada. Et kõik etendajad on väga head liikujad, siis oli esitatu kõrgel tasemel ja nauditav. On tõesti tänuväärne, et Zuga annab lastele võimaluse sellisel viisil liikumiskunsti kogeda.
Eestis on viimasel ajal hakatud arutama tantsukunsti hääbumist. Kui me aga soovime, et oleks neid, kes tahavad liikumiskunstiga tegeleda või seda vaadata, peame pakkuma neile võimaluse seda kunstivormi ka kogeda ja saada väärt elamus, seda just varases eas. Täiskasvanu huvisid ja harjumusi on palju keerulisem muuta või juurde harjutada.
Lavale toodud mängud tuletasid mõnusalt nostalgiliselt meelde mitut mängu, mida isegi lapsena sai mängitud. Nii mängiti näiteks mädakotti, punuti pimedas helendavatest kummidest võrgustik, mille sees oli põnev ronida, mängiti sõnamänge, kus publikki kampa võeti, ja hullati õhupallidega, mis said vaatajate abiga täis puhutud.
Etenduse lõpus võeti publik Zugale omaselt enda seltsi ning lasti viimaks ometi sellesse ahvatlevasse seltskonda kuuluda. Ühiselt väljendati kehaga emotsioone ja joonistati tundeid väikestele pallidele. Päris mängud, päris sõbrad ja päris asjad olid heaks meeldetuletuseks, et üheskoos aega veeta, tundeid jagada, üksteist puudutada, üksteisele silma vaadata ja üksteise häält kuulda on tore. Eriti on seda vaja meenutada ajastul, kui virtuaalmaailm ja sealsed mängud võtavad üha võimust. Tiina Möldri sõnul on asjad ka üks märksõna, mis meeskonda on suunanud – asjad, mis meiega kaasas käivad, olgu siis mõtetes või koolikotis.
Zuga ühendatud tantsijate panus Eesti tantsuteatri arengusse oma kvaliteetsete lastelavastustega on kuldaväärt. Nad on ainus tantsukooslus, kes on järjepidevalt lastele loonud. Zuga lavastuste võlu seisneb selles, et nad on suutnud tajuda sihtrühma maailma ning luua sellest lähtuvalt, jättes ruumi laste enda mõtetele, tunnetele ja tajule.
Minu arust on suure osa lasteteatrite probleem täiskasvanukesksus. Isegi kui räägitakse muinasjuttu, lähtuvad tegelased, kujundid ja lahendused täiskasvanute maailmapildist. Lastele peaks jääma aga oma loominguline ruum ja võimalus lavastuse maailma omal viisil kogeda. Zuga lavastused oma abstraktsuses ja mängulisuses on selle ruumi ka alati jätnud. Nii on Zuga Eesti lasteteatri üks teejuhte.