Sattudes sõnale „kajalood“, ei kangastu kirjandusest läbi imbunutele esimese hooga mitte navigatsiooniseade, vaid hoopistükkis üks teine tekst – Jaan Krossi 1980. aastal ilmunud samanimeline novellikogumik. Kui Kross loodib oma novellides murrangulist ajajärku Eesti ajaloos, siis viljaka kirjandusuurija ja -kriitiku Arno Oja artiklite ja arvustuste kogu pakub läbilõike muutuste- ja teisenemisrohkest perioodist eesti kirjanduses.

Veerandsadat aastat hõlmav kogumik on jaotatud viide temaatilisse alaossa: „Luuletaime kõrsumise aegu“, „Proosast ja argiproosast. Arvustusi“, „Luulest ja tuuleluulest“, „Kirjandus ja tema lugu“ ning „Keel, meel ja kultuurimälu“. Seega on esindatud nii luule kui ka proosa, valikust on kõrvale jäänud teatriarvustused. Põhiosa artiklitest on ilmunud 2010. aastatel, 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate esimene pool on esindatud tagasihoidlikumalt. 2000. aastatest käsitlusi ei leia, mida autor on põhjendanud ka saatesõnas: „toona ma peaaegu ei tegelenud kirjandusega“ (lk 9). Raskuskese on eesti kirjandusel. Peamiselt ajalehtedes-ajakirjades ilmunud kirjatööde kõrval sisaldab kogumik ka ilmumata tekste. Nii leiab käsitluse Viivi Luige („Tänassilma tüdruk Igaveses Linnas“) ning Paul Bourget’ loomingu kohta („Kuidas ravida dekadentsi?“).

Ka kogumikku lõpetav „Eestlane ja Eesti riik. Kirjanduslik essee“ ilmub esmakordselt. Minu silmis jäi see essee, kuigi isikupäraselt kindla maailmanägemisega, paraku eraldiseisvaks ja irdu kogumiku teistest kirjandus(teoste)le keskendatud kirjatöödest.¹ Küsitav on ka konspektiivse TEA entsüklopeediale kirjutatud artikli „Kirjandus okupeeritud Eestis. Lühiülevaade“ kaasamine kogumikku. Ülevaatena on tegemist ajakohase käsitlusega, ent kogumiku potentsiaalsele lugejale pakub see vähe uut.

Raamatu sihtgrupile mõeldes on tõsine puudus isikunimede registrist. Kui bibliograafiale ei järgne selletaoliste kogumike puhul tavapärast nimeregistrit, on raamatust justkui viimased leheküljed puudu. Register hõlbustaks kogumiku kasutamist, ent annaks ühtlasi ülevaatliku pildi Oja viidatavatest ja käsitletavatest.

Oja huvialuste ampluaa on lai. See ulatub luules Henrik Visnapuust, Ilmar Laabanist ja Kalju Lepikust Jürgen Rooste, Maarja Kangro ja Kaur Riismaani. Proosas võtab autor analüüsida näiteks Rein Saluri, Holger Kaintsi, Toomas Raudami, Andrus Kiviräha ja Mehis Heinsaare, kui nimetada siinkohal vaid üksikuid nimesid. Ühtekokku leiab siit oma poolsada nime ning kui lisada monograafiate ja kogumikteoste käsitlused (näiteks on vaatluse all Livia Viitoli Eduard Vilde ja Maarja Vaino Tammsaare-käsitlus ning Toomas Liivi ja Toomas Haugi artiklikogud), tuleb juurde veel kümneid nimesid.

Kogumik ei ole kronoloogilise ülesehitusega. Kirjutised asetuvad uude konteksti ja suhestuvad omavahel, tekib uudne tervik. Lugejal kujuneb seejuures selge ülevaade Oja kui kirjandusuurija ja -kriitiku käekirjast, tõekspidamistest ja seisukohtadest, isegi kui käsitletav tekst ise on (veel) lugemata. Nii näiteks eelneb Vaino „Tammsaare irratsionaalsuse poeetika“ (2016) arvustus kogumikus Toomas Liivi artiklikogumiku „Tekst teeb oma töö“ (2011) arvustusele, kuigi viimane on ilmunud varem. Kaks teksti haakuvad arvustuses „Toomas Liiv, peiarprofessorist luterlane“, kus juba viidatakse Vaino irratsionaalsuse käsitlusele (lk 282). Ka kaks järjestikust Haugi artiklikogumike „Klassikute lahkumine“ (2010) ja „Tagasi Troojamäele“ (2015) käsitlust moodustavad raamatus sidusa terviku, mida ajakirjanduses ja ajalise vahega lugedes ei teki. Siit ka vähemalt üks põhjusi, miks peaks ajakirjanduse veergudel ilmunud kirjatööd koondama ühte raamatusse: tegemist ei ole pelgalt üksikute osade kogumiga, vaid ühtse, komponeeritud tervikuga, mille osiste vahel tekib uus sünergia.

Kogumikus domineerivad pikemad käsitlused, ent on ka lühemaid, Rein Veidemanni määratluses kriitikasäutse.² Ka napisõnalisuse raamis on alati tabavust (nt „Provokaator Barbi“, lk 343). Siiski avab Oja just pikemates töödes talle iseloomulikult vaatlusaluse teose ja autori laiema tausta, kaasates sageli teose retseptsiooni. Nii võib ühe teose arvustus olla ühtaegu ka sissevaade Eesti aja- ja kultuurilukku. Näiteks pakub sellise võimaluse Helmut Tarandi luulekogu „Ürglohutus“ (2011) arvustus „Arbumisi aegade hämarast“, mis sisaldab juba pealkirjas viidet Heiti Talvikule.

Intertekstuaalsus on Ojale üldse iseloomulik, tema kirjutised on täis viipeid-vihjeid. Näiteks: „Mis aga avangardi puutub, siis selle tõve elas Vallisoo tipa-tapa läbi juba koolitüdrukuna, olles toonases Tartu 8. keskkoolis legendaarse Vello Saage õpilane ja koolialmanahhi usin autor. Pärast Mati Unti ja enne Mihkel Mutti“ („Sassukvere luuletav õunapuu“, lk 69), „Sütistega läidetud Suitsu hõng“ („Kalju Lepiku „Tõde ja õigus“, lk 23) või „Kaka on üks isevärki tegelane. Brasiilias mängib ta maailma tasemel jalgpalli, mängib ka Madridi Realis, aga kuna Eesti vutimehed ei osanud kuulsusega midagi pihta hakata, siis tegi kirjanik Kivirähk temast Eesti lastele kevadekuulutaja“ („Kaka teeb karnevali“, lk 134).

Oja läheb nii mitmeski kirjutises autori stiili ja iseärasustega kaasa, edastades seda ilmekalt. Näiteks märgib ta Maarja Kangro teose „Dantelik auk“ (2012) puhul võõrsõna- ja võõrkeelsuselembust ning illustreerib seda järgmiselt: „Ta jutustab verbi perfektiivsest aspektist, segades seda möödaminnes paralleelreaalsuste ja entroopiaga. Kõik olgu kujutlusvõime piires inkrustaabel, opaakne ning transtsendentne!“ („Lucifer koorib apelsini“, lk 141). Samasugust võtet on rakendatud ka Toomas Liivi kogumiku käsitluses: „Tema lemmikväljendeist saab vabalt koostada sellise tiraadi: „Eesti identiteedi diskursus teljestab implitsiitselt eshatoloogia paradigmat. Vahel seda evalveeritakse oneiristiliselt („unenäoliselt“, Liivi omatuletis vanakreeka keele abil – A. O.), vahel akrediteeritakse inferioosselt“ („Toomas Liiv, peiarprofessorist luterlane“, lk 282). Vaatluse all oleva autoriga kursis lugejat tabab kindlasti nauditav äratundmine ning lugeja keelelised maitsenäsad saavad korraliku elamuse osaliseks.

(Keeleline) kujundlikkus on üks aspekte, mis jääb Oja artiklitest-arvustustest silma, seda nii kirjutiste sisus kui ka pealkirjades (nt „Lingvistiline sülelus maagilises teatris“, „Silli puh’ ja me karune keeletegu“, „Valdur Mikita ulguvad rehad“). Autor mängibki sageli oma käsitluse lahti värvika kujundiga, mille ümber põimub tuumakas sissevaade autorisse ja/või teosesse. Seega ei ole tähelepanu pööratud mitte üksnes sellele, mida öelda, vaid samavõrra oluline on olnud, kuidas öelda, mistõttu on „Kajaloodi vari“ just keelelisi ja ka intertekstuaalseid finesse valdavatele lugejatele paras maius.

1 Ka Toomas Raudam on oma arvustuses märkinud, et viimane essee „võinuks ka olemata olla. Niigi on kõigest eelnevast selge, mis mees see Arno Oja on.“ Vt Arvustus. Arno Oja tuumakas elutöö. – ERRi kultuuriportaal 24. VIII 2016.

2 Rein Veidemann, Metakirjanik Arno Oja vahefiniš. – Postimees 27. VIII 2016.