Jutumärgid on pealkirjas ainult selleks, et eraldada instrumenti festivalist ning lugejale jääb vabadus mõista, mis on mis või kes on kes. Tegelikult on kõne all pianist Tanel Joamets ja tema sooloõhtu Eesti Interpreetide Liidu korraldatavas sarjas “Akadeemiline kammermuusika”.
Joametsa Klavierabend algas läinud laupäeval kell 18 Kadrioru lossis ja samal päeval tund hiljem, s.t kell 19, algas festivalil “Klaver 2006” Estonia kontserdisaalis Sigurd Slåttebrekki (Norra) klaveriõhtu. On kindlasti tuhandeid põhjus, miks see just nii läks, nagu ta läks, ning kuulus Murphy annab oma seadustega küllaldase seletuse asjadele, mis untsu lähevad. Mis siis untsu läks? Kui kaks klaveriõhtut on ühel ajal ja üks nendest on eesti pianist, kes ei esine rahvusvahelise festivali raames, siis on absoluutselt untsu läinud Joametsa kontserdi planeerijate töö. Miks me ei oska väärtustada oma meistrite tegemisi ja neid väärikalt välja pakkuda? Tanel Joamets on meister klaverimängus ja sellega tuleb arvestada ka kohalikul kodumurul. Tartus elav ja töötav pianist ei külasta pealinna just sageli (vist õigesti teeb), kuigi olen kindel, et tema interpretatsioonikunsti huvilisi on siingi küllaga. Seekord siis jäädi sündmusest ilma.
Tanel Joamets Kadriorus – see tähendab, et klaver on oma tavapäraselt paigalt ümber asetatud Katariina kamina ette ja publik vastavalt siis Peetri poolel. Kuigi kõrvaga katsutavat erinevust ma ei taju, siis silmaga nähtav on kindlasti olemas ja see ei ole sugugi väheoluline tegur. Teine ja veel olulisem tegur on esitaja usk, veendumus ning järjekindlus ning Joametsal on need asjad hästi paigas.
Kavas oli välja kuulutatud kaks autorit: Mozart ja Rahmaninov. Tanel Joamets ütles publikule, et talle meeldiks alustada Lepo Sumera “Palaga aastast 1981”. See oli huvitav kogemus: kui senine kuulamismulje on jaganud hästi voolavat ja õhulist kujundit, kohati romantiliselt poeetilist, siis Joametsa mõte liikus teisi radu. Kuulsin hästi rütmiseeritud, isegi aktsentueeritud varianti, mis lisas teosele paraja annuse “beethovenlikku” vürtsi ja mõndagi polüfoonilist pääses seetõttu varasema varjust välja. Igatahes tõestas Joamets, et Sumera loodu on väga hea muusika, sest sellised kardinaalsed eksperimendid keskpärasega ei kanna kunagi vilja.
Ei meenu täpselt, millises numbris, kuid ajakirjas Muusika on ilmunud pikem vestlus Tanel Joametsaga, kus ta nimetab, et kui on valida Beethoveni ja Mozarti vahel, siis valib ta pigem Mozarti. Mozarti eelviimane Sonaat B-duur KV 570 oligi kavas järgmine teos. Olen minagi seda meelt, et Mozartiga on lood nii: jämedalt öeldes inimene kas on või ei ole “Mozarti mängija”, kolmandat teed justkui polekski. Kuna Joametsa puhul mul Mozarti-kogemus puudus ja olen senise põhjal ta pigem romantikuks liigitanud, siis ootasin esitust huviga, ehkki mitte ülepaisutatud ootustega. Sel aastal tunduvad paljudki head soovid Mozartit mängida ju pisut kohustuslikuna. Lõplikku seisukohta ongi raske võtta. Tulemus oli siiski isikupäraselt huvitav, aga mõnevõrra häiris kõlaline ebaühtlus nobedamates osades ja päris mürki ei julge võtta (nooti mul käepärast polnud), kuid aeglases osas tundus, et midagi läks lausa kaotsi ka üldiselt hästi kõlavas keskmises registris.
Kuulanud ära ka järgnenud Rahmaninovi 13 prelüüdi op. 32, mis olid vapustavalt hästi esitatud, jäi mulle siiski üsna veenev mulje, et Kadrioru klaver on kõlaliselt väga ebaühtlane, et mitte öelda korrast ära. Sellest siis vist ka probleemid Mozartiga.
Muuseas samas vestluses Ia Remmeliga ajakirja Muusika veergudel on Joamets veel öelnud, et talle ei meeldi salvestada. Seda halba eelsoodumust peaks vist tõsiselt ravima, sest Rahmaninovi “Prelüüdid” op. 32 oleks ilmtingimata vaja “raiuda raamatusse” just Tanel Joametsa esituses ja mõnel riigi suurepärasel kontsertklaveril.