Francis Fukuyama, kellega Lauri Vahtre oma raamatus korduvalt polemiseerib, on 1992. aastal ilmunud raamatus „Ajaloo lõpp ja viimane inimene“ tõdenud, et Berliini müüri langemisega on ideoloogiline võitlus maailmas lõppenud ning liberaalse demokraatia võidukäigul ei ole enam takistusi. Selline optimism, mis ennustas konfliktide lõppemist maailmas, oli kannustav ja rõõmustav. Berliini müüri langemisele ja Saksamaa taasühinemisele järgnes aga Lahesõda, mis andis signaali, ei kõik pole päris nii, nagu Fukuyama oli arvanud.
Võime ju püüda Fukuyama sõnumit kitsendada, keskendada selle õhtumaadele. NSV Liidu ja Tšehhoslovakkia üldjoontes rahumeelne laialiminek sisendas lootust ja näis, et totalitaarsele vundamendile tekivad demokraatlikud riigid. Ometi võib 20 aastat hiljem kõigi tekkinud riikide seas hinnaalanduseta pidada demokraatlikuks üksnes viit: Eestit, Lätit, Leedut, Slovakkiat ja Tšehhit. See, mis leidis aset endises Jugoslaavias, purustas aga Fukuyama illusiooni märksa varem ja põhjalikult.
Lauri Vahtre on oma 2002. aastal ilmunud raamatus „Suur pettumus ehk humanismi kriis“ ideoloogilise võitluse lõppemise ja väärtuste ühtlustumise osas silmanähtavalt pessimistlikum, ent seejuures prohvetlikum. Mitmed tema tollased kartused on teoks saanud. Küllap oli see ka põhjus, miks on Vahtre pidanud vajalikuks raamat 14 aastat hiljem uuesti välja anda. Autor on nimetanud raamatu esseeks. Essee kohta on raamat siiski pisut liiga mahukas ja selle osad kohati lõdvalt seotud, kuigi punase joonena läbib teost selgelt esitatud arusaam inimese olemusest, ühiskonnast ja inimõigustest. Minu meelest on raamat pigem esseekogumik.
Mina ei ole oma maailmapilti läbi mõelnud nii süsteemselt kui Vahtre, kuid meie arusaamades on üpris palju kattuvat. Siiski on minu ilmavaade mõnevõrra individualistlikum. Mitte et ma ei peaks suhtlust, sidusust ja inimeste koostööd oluliseks või isegi hädavajalikuks, ent ülemäärane kollektivism viib paratamatult selleni, et inimestest saab juhile kuuletuv kari.
Inimeses on erakordset palju vähem, kui arvame. Lisan siinkohal Vahtre välja toodud inimese ja looma ühistele instinktidele – soojätkamine ja eluspüsimine – veel kaks: võimu ja heaolu taotlemine. Kõik inimlik on juurtega loomariigis, selle peegeldus. Kas loom ei pürgi heaolu poole? Ikka pürgib. Metsloomal pole selleks palju võimalusi. Kodukiisu ja -kutsu kohanevad aga mugavusega kiiresti ja neist saavad laisad elunautijad – jahiinstinkt hääbub ning asendub meelelahutusega.
Marksistid olid eksiteel oma arvamuses, et ürgühiskonnas valitses võrdsus. Võrdsust pole ka loomariigis. Karjasisesed suhted on vägagi hierarhilised, rääkimata inimeste omadest ürgühiskonnas. Usalduse alusel tegutsevad ka loomad: hundikari ei jääks ilma usalduseta ellu, sest ei suudaks suuri saakloomi murda. Vangi dilemma ei ole seega üksnes inimesele omane pragmatism. Niisiis tuleneb ka truudus loomariigist ja karjainstinktist. Kari on lojaalne karja juhile: kui juht kaotab võime allutada, kandub ka lojaalsus üle. Inimene käitub samamoodi.
Pikalt on vaieldud ja ilmselt jäädaksegi vaidlema, mis hetkest on inimene inimene. Sõltuvalt sellest, kas inimese tekkeks peetakse munaraku viljastamist, inimese sündi või mingit vahepealset etappi loote arengus, kujuneb ka suhtumine aborti. Kuid inimvõimelise üleminek inimeseks tekitab veelgi rohkem küsimusi. Tõepoolest, vastsündinu või väike laps on küll bioloogiliselt inimene, kuid ei saa täita täiskasvanu rolli. Hetke, mil inimvõimelisest saab inimene, pole võimalik fikseerida. Kas sügava vaimupuudega inimesest ei saagi siis inimest? Või kas Ariel Sharon ei olnudki enam inimene, kui oli langenud kümnendi kestnud koomasse? See arutluskäik viib meid paratamatult tõdemuseni, et inimvõimeline ja inimene on üks ja seesama.
Mida tähendavad nn üldised väärtused ja kas need on üldse olemas? Traditsionalist ütleb, et enesestmõistetavalt on. Relativist väidab, et tegu on abstraktsiooniga, mis elus ei kehti. Esimese arvates on igasugune muutumine ja areng saatanast, teise meelest ei ole olemas ei ühiskonda, kultuuri ega kõlblust, vaid üksnes hulk seosetuid, väärtusetuid fragmente. Paradoksaalselt vastaksin esimesele, et üldisi väärtusi ei ole, ja teisele, et on küll. Ükski ühiskond ei saa püsida ilma väärtusteta, mis ongi ühiskonna sidusaineks. Ja kui siin poleks ühisosa, ei saaks tsivilisatsioonid omavahel suhelda.
Hoopis raskem on vastata küsimusele, milline on see ühisosa, üldine väärtusruum. On see inimelu? Ilmselt mitte. Mõni tsivilisatsioon väärtustab au ja ühishuvi palju kõrgemalt kui inimelu, mis kipub jääma kohati peenrahaks. Seejuures võidakse näha end nn üldisi väärtusi esindamas ja leitakse endal olevat õigus neid ka teistelt nõuda, olgu tegu siis traditsioonilise peremudeli pealesurumisega radikaalse islami poolt või liberaalse demokraatia liikumisega sootu ühiskonna suunas. Vahtre raamat on kirjutatud soravalt ja humoorikalt. Seda on kerge ja mõnus lugeda. Kindlasti paneb see mõtlema ja laiendab igaühe silmaringi.