Viljandi Ugala „Soo“, autor Oskar Luts, dramatiseerija ja lavastaja Eva Koldits, kunstnik Kairi Mändla, muusikaline kujundaja Jaak Lutsoja ja valguskunstnik Rene Liivamägi. Mängivad Martin Mill, Aarne Soro, Peeter Jürgens, Klaudia Tiitsmaa, Kata-Riin Luide, Anne Türnpu, Jaak Lutsoja ja Pille-Riin Lillepalu. Esietendus 17. IX Ugala black  box’is.

Kui Ugala avas aasta tagasi hooaja Ott Aardami algupärandiga „Making of „Kapsapea“ Oskar Lutsu „Kapsapea“ ainetel, ei olnud vaatajal veel aimugi, et see kujuneb eeskõneks järgmise hooaja avalavastusele „Soo“. Huvitav, kas tuleb veel kolmaski Lutsu-mäng ja mis see küll olla võiks?!

Eva Kolditsa dramatiseering ja lavastus Oskar Lutsu jutustuse „Soo“ (1913–1914) alusel on kujunditiine unenägu, kuigi tekstitasandil hämmastavalt autoritruu. Kavalehelt saame teada, et Taeva-Taaveti lausumised põhinevad Tooma evangeeliumil, mis omakorda sobib „Soo“ peategelase ja lavaune nägija-vaataja, maalikunstnik Toomas Haava loomusega, kes ta end ise uskmatu Toomaga võrdleb. Eva Kolditsa lavastuse vaimulaadi ja stilistikaga sobiks ka Lutsu jutu esialgne pealkiri „Kirjutatud on …“.

Eesti teatriloos on jäänud legendiks Priit Pedajase 1985. aasta Pärnu teatri lavastus „Soo“ noore Jaan Rekkoriga peaosas. Taas lavastas Pedajas „Soo“ teleteatris 1992. aastal, seal mängib Toomast Elmo Nüganen, Jaan Rekkor ilmub sookoll Madjaku rollis.

Oskar Lutsu „Sood“ on kõrvutatud Friedebert Tuglase enam-vähem samal ajal ilmunud „Felix Ormussoniga“ – tõesti, neis leidub ühisjooni, ehkki õhustik erineb tuntavalt. Eva Kolditsa „Soo“ ei ole kindlasti lahe ja lahke suvitusromanss. Tahtlikult pikaldaselt käivituv, pinevale irreaalsusele rajatud lavastus eeldab nii näitetrupilt kui ka saalilt katkematut tundlikku osalust. See ongi ju teatri pärisosa.

Esietendusel juhtusid mu selja taga istuma kaks daami, kes pidasid kogu esimese vaatuse vältel vajalikuks avaldada oma igavusnördimust summutatud, aga siiski piisavalt demonstratiivsel sosinal. Vaheaja saabudes helistati aga kohemaid roolihoidjale, et tuldagu ja kärutatagu igavlejad koju. Muidugi olin segajaist häiritud, tundsin, kuis muutun tasapisi õelakski, aga tagasi mõeldes hakkab vaid kahju ja kurb. Ega ühe kunstniku unenäosse sisenemine peagi olema lihtne kogemus. Aega läks mulgi mängu sulandumisega üsna tublisti, aga eks ole hoopis huvitavam olla teatrisaalis, nagu elus üldse, uudishimulik avatud ja rõõmus kaasotsija, mitte valmishoiakutesse klammerdunud eitaja.

Kohati tundub „Soo“ kujundisüsteem tõepoolest ülekuhjatud või üle­mõeldud, aga see on oma kompromissituses ikkagi nõiduslik ja ligitõmbav. Ainsa vaatamisega ei suudagi kõiki kujundeid kui jõhvikaid elik kuremarju mätaste vahelt üles noppida, ent seda põnevam saab olema kord tagasi sohu eksida. Antaks vaid mänguaega …

Tegelased saabuvad saali kaudu ja jäävad klaashelmekeedega palistatud tumeruumi lõpuni, jälgivad mängu etteastete vahel oma rollidest lahti laskmata, teevad kuldsetel kaussidel kumisevat saatemuusikat. Kairi Mändla stsenograafia koos Rene Liivamäe valguskujundusega on lakooniline: tühja lavaruumi keskel kulgeb pikk kitsas laudtee, mis liigub ratastel ja ringiratast, kandes mitmeid tähendusi. Tegelased lükkavad seda kui pöördlava, kõige mõjusamalt Anne Türnpu tööd rühmav Hilda ema, kes lauda kui vaeslapse käsikivi visalt ringi veab, kuni korraks halliks mullakuhilaks variseb. Salapära võimendavad sooaurud ja vihmaudu. Pilkupüüdvad kostüümid oma kummastatuses õhutavad otsima lisatähendusi.

Iseäranis keerukas on Martin Milli roll, kunstnik Toomas Haava. Vaatlejaosa pole kunagi kerge kanda ja Mill on tänini olnud omas elemendis pigem värvikais, rõõmsalt rabelevais karakterrollides. Sestap on staatilisem intensiivsus näitlejale väärt proovikivi ja paras laugas. Kohe alguses unenäkku pääsemise paines korduvalt Liisi kutsuvas Toomases aimame ärevust, pelgust soonägemuste ees, mis ometigi möödapääsmatud. Unevaatajale ei jäeta valikut ja ärkamiseni on veel palju aega. Ei ole ses Toomas olemuslikku kergemeelsust ega ole ta ka silmapilgumees.

Aga „Soos“ ei kaitse turvaline karakterivaap ainsatki tegelast. Kohaloleku reeglid on teised ja Ugala näitlejate ansambel on tõestanud taas oma paindlikkust, valmisolekut. Kas tahtlikult või vaistlikult on külalislavastaja Eva Koldits kõigi osaliste puhul seadnud eesmärgiks mis tahes stambi vältimise – ja see on õnnestunud. Ollakse murtud elurõõmuga inimlapsed.

Täditütar Liisina on Kata-Riina Luide mängujoonis sama allasurutud kui Martin Millil Toomana ja see tuleb aiva kasuks. Viimsi talu perenaine Liis ilmub algul hallis, küllap vist hundinahkadest kasukas – nagu hunt metsas, ütleb ju temale väljamaalt külla tulnud Toomas. Hiljem liigub Liis valges lambakarvases seelikus. Lammas-susi, libahunt, libalammas? Lavastus teravdab õige traagiliseks Liisi ja Juku lastetuse teema. Omapäraselt on lahendatud Liisi maalimine: Toomas seab modelli käed hoidma olematut lapsukest. Nii saab Lutsu jutustuse abielurikkumine laval külge valulise lootuse ning lootusetuse märgi. Mõistatuslik on seegi stseen, kuis Toomas lavastab Liisi pimesiku- ja keerukujumängus tolleks kinnikaetud aknaks, mis eksitab surmalaukasse Madjaku.

Klaudia Tiitsmaa saatuslik Metskass Hilda on oma jahmatava soengu ja lehvivrohelise kleidiga kentsakalt frivoolne ja ilmsüütu ühekorraga. Sootaim. Temagi lavaelus puudub igasugune ootuspärasem lapselikkuse ja tujutsemise heli, metsikus miilab sissepoole. Sugestiivne on Metskass valge kleidi ja musta rätiga leskmõrsjana, kui ta Tooma oma saatuse isandaks kuulutab. Tiitsmaa sürpriisrolliks on veel puhvis punase õunakesena tippiv Sombu preili.

Uudselt jõulise ja seejuures napi kontrastitunnetusega kaksikrolli loob Aarne Soro. Täpsed on näitleja ümberlülitumised ühest rollist teise, mida toetavad sinises värvigammas, aga erilaadsed kostüümid. Liisi mees Juku, „mõraga kell“, on valulise siseilma, saladusega tegelane. Kui Toomas temalt urgitseva uudishimuga pärib „cherchez la femme?“, vastab Juku ootamatu elegantse prantsuskeelse fraasi­sööstuga – otsekui oleks ta korraks Tooma Pariisi sõber Pingoud, kes kuulub teise unne. Mõraga kellas kumiseb Tšehhovi „Kolme õe“ Maša lause purunenud tornikellast … Kahtlemata on omad, ent hoopis teistmoodi hirmumõrad Aarne Soro ähvardavas ja visklevas sookollis Madjakus, kes madjakana Metskassi piirab. Tähelepanu vääriv on ka see tundlikkus, intensiivsus, millega Soro vaatlejana toimuvaga kontakti hoiab.

Samalaadne pingeväli, vähimagi leevendav-koomilise kaitsekihita, teeb mõjusaks kõrgvormis Peeter Jürgensi vana Jakupi rolli. Teises vaatuses hakkab kahjugi, et see tegelane justkui unarule jäetakse, kuni oma lõpplahenduse või lahendusetuse saab temagi.

Külalisnäitleja Anne Türnpu, kes ilmub Hilda emana, aga ka prükkari kestas ajatu prohveti Taeva-Taavetina, on temale omaselt ürgväeline ja loitsiv. Seda tunnustusväärsem aga tõik, et esimese vaatuse lõpu Taeva-Taaveti kuulutava monoloogi klaashelmestest lühtri all mängivad mõjusaks hoopiski teda ümbritsevad vaikijad, kes igaüks tardunud oma süümet vaagima. Eriti Peeter Jürgens, kelle Jakupis pulbitseb nii talumatult piinav pinge, et ta viimaks ei kannata enam välja ja eesriided ette sikutab, ise ometi sinnapoole, unevangi rabelema jäädes.

Täiesti erilisi kõlavärve lisab külalisena osalev muusik Jaak Lutsoja (ainuüksi oma liignime tõttu sobib ta orgaaniliselt Lutsu „Soosse“!), kes on kaasatud mängu ka näitlejana. Tema Jannu – nime hääldatakse nunnult palataliseeritult – on Hildasse armunud, päälaest jalatallani, õhkava melanhoolsusega. Lutsoja lavaelu paroodiline naivism, tema Jannu kohmakas kehakeel ja häälekasutus on äraütlemata südamlik, soojalt humoorikas. Kui Jannu kraamib taskust välja suupilli, mängib ta pilli otsekui helisid sisse hingates. Aga see on kõigest õrnuke ettekuulutus, sest teises vaatuses tuleb Jannu akordioniga ja kannab ette oma virtuoosse fuuga. Kui Lutsu „Soos“ on Jannu keskpäraste salmide sepitseja ja „näitelaval vinskleja“ ehk näitlejakutsest unistav saamatu nooruk, siis Jaak Lutsoja pillimäng loob Jannust hoopis teise hingepildi. Tema muusika tirib kuulajad juukseid pidi soo kohale laotusse tantsisklema, ikka kõrgemale ja kõrgemale. Siin on unenäo kulminatsioon. Ja pöörane küsimus: kuidas suudab uskmatu Toomas niisugusele heliteosele üldse reageerida, liiatigi seda kahtluse alla seada?

Kummatigi vastab lavastuse finaal sellelegi küsimusele. Sookolli uppumise stseenis langevad klaashelmestest lühtriripatsid Madjaku ümber armutuiks ahelaiks, sulguvad ämblikuvõrguliseks puuriks. Sinna kleepjasse puurivõrku kogunevad teisedki unepersoonid. Välja arvatud neid kõiki unes vahtinud kunstnik Toomas Haava, kes nüüd unepüünelt saali kaudu lahkudes ilmselt siirdub tagasi Pariisi, maalima surevaid roose või mürgiseid sookaile. Toomasega koos lontsib minema ka Jannu, kellele fuuga andnud vabaduse soost lahkuda. Nende kannul tohime teatrisaalist oma teed minna meiegi. Iseküsimus, kuhu keegi. Ja kuniks.

Oskar Lutsu „Soo“ lõpeb lausega: „Tee teeb järsu käänaku, otsekui kardaks ta kindlusetule soopinnale läheneda“.