“Küpsuskirjand 2005”: Taavi Teplenkov,
Nikolai Bentsler ja Lauri Lagle. TEET MALSROOS
“Küpsuskirjand 2005”. Autor-lavastaja Merle Karusoo, lavastaja Toomas Lõhmuste (külalisena), kunstnik Anne-Mai Heimola (külalisena), liikumisjuht Andrei Štšukin (Venemaa). Osades Taavi Teplenkov, Lauri Lagle, Nikolai Bentsler (külalisena Vene teatrist). Esietendus Eesti Draamateatri väikeses saalis 30. IX.
Ühiskonnast nähtavalt hoolivat teatrit on Eestis vähe. Merle Karusoo teatritegemine on eesti teatripildis erand nii sisulise kui kunstilise kvaliteedi poolest. Tõenäoliselt mõtlevad küll kõik teatritegijad sellest, mida nad vaatajale öelda tahavad, ning et see miski peaks haakuma tänapäeva ühiskonnaga. Mõnikord jõuab see vaatajani paremini, sageli aga ei jõua üldse. Küsimus “miks” on lavastaja Karusool alati selge. Vaatajal ei teki kahtlust, miks ta veedab oma ainukordsest elust need paar tundi teatrisaalis istudes.
Igasuguse loomingu puhul on oluline just see miks-küsimus: miks midagi luua? Edasi sõltub juba loojast, kas ta annab kunstiteoses tõstatatud sisulistele küsimustele ka vastuseid. Karusoole on iseloomulik selge teemade piiritlemine ning küsimuste tõstatamine, mitte nendele üheste vastuste andmine. Selline teguviis näitab austust vaataja vastu. Vaatajat ei võeta kui suvaliselt sisseahmivat anumat, vaid kui valimisõigusega mõtlevat olendit. Vaataja näeb teravate ühiskondlike probleemide püstitamist ning võimalikke arengusuundi või mõtlemisvõimalusi. Teatrisaalist lahkudes võib igaüks pakutu vahel valiku teha või mõelda enda jaoks välja hoopiski midagi kolmandat. Karusoo etendustelt ei tule vaataja koju, rahulolev naeratus näol, vaid ikka juurdleva ilmega.
Karusoo on korduvalt käsitlenud ühiskondlikke ja poliitilisi probleeme. Kui on ka käsitletud näiliselt isiklikke teemasid (nt “Kured läinud…” või “Täna me ei mängi”), siis on lavastus ikka tõusnud rohkem või vähem ühiskondlik-poliitiliseks üldistuseks. Siinkohal tahaksin selgitada kolme mõistet: ühiskondlik, poliitiline ja sotsiaalne teater. Mõistete tähendusväli küll kattub kohati, kuid eristaksin neid siiski. Ühiskondlik teater on katusmõiste. Ühiskondlikult aktiivset teatrit huvitavad nii poliitilised kui ka sotsiaalsed probleemid; selline teater võtab aktiivselt sõna ühiskonnas esile kerkinud teemade ja probleemide kohta. Rõhutaksin omadussõna “aktiivselt”, et eristada ühiskondlikku teatrit sellisest, mille peaeesmärk on pakkuda vaatajale kas meelelahutust või igavikulisuse puudet, kuid mille allhoovustes võib märgata ka mingeid ühiskondlikke teemasid. Kui tikutulega otsida, võib tõesti igast teatrilavastustest leida midagi, mis kuidagi kaasaegse ühiskonnaga haakub. Kuid sellist teatrit ei pea ma siinkohal silmas.
Kas Karusoo teater on poliitiline või sotsiaalne?
Ülaltoodut arvesse võttes lugeja ilmselt ei kahtle, et Karusoo teeb ühiskondlikku teatrit. Kuid kas tema teater on siis poliitiline või sotsiaalne? Poliitilise teatri mõiste võttis kasutusele sakslane Erwin Piscator 1929. aastal, kuigi selle mõiste alla mahuks tegelikult teater juba alates Antiik-Kreekast. Mõiste ei ole muidugi üheselt defineeritav, hõlmates päris erinevaid teatristiile. Poliitilise teatrina esitletakse nii XX sajandi alguse suuri vaatemänge Nõukogude Venemaal kui ka samal ajal populaarset poliitilist satiiri Saksamaal. Poliitiline teater on nii agitprop kui ka “seadusandlik teater”. Viimase looja on brasiillane Augusto Boal, kes teatrivahenditega tõepoolest üritas muuta ja muutiski seadusandlikku protsessi (kohalikus omavalitsuses mängis Boali trupp ette probleemseid situatsioone nt haiglates ning volikogu liikmed said teada, milliseid probleeme ja kuidas peaks lahendama). Kokkuvõtvalt, poliitiline teater võtab küll erinevaid vorme, kuid sisuline eesmärk on eri stiilidel sarnane: tegijad võtavad mingi ühiskondliku probleemi suhtes seisukoha ning esitavad selle selgelt vaatajatele. Üldjuhul jääb vaatajal üle pakutavaga nõustuda või mitte nõustuda, juurdlemiseks ja vahevärvideks seal ruumi ei anta. Õnnestunud juhul võib poliitiline teater tõesti otseselt mõjutada ühiskondlike kitsaskohtade lahendamist, kehvemal juhul jääb poliitilise teatri etendus õõnsaks, plakatlikuks ja väheveenvaks.
Nagu ülalpool mainitud, iseloomustab Karusoo teatrit just küsimuste tõstatamine, mitte niivõrd lahenduste pakkumine. Seega võiks Karusoo teatrit vaadelda kui sotsiaalset teatrit, millele on iseloomulik ühiskondlike probleemide kaardistamine, mitte aga selgetele lahendustele osutamine.
Soovitud dialoog võiks vaikselt alata
Hiljuti Draamateatris esietendunud “Küpsuskirjandi” teemavalikus midagi üllatavat pole: Karusood on ka varem integratsiooniproblemaatika huvitanud. Koostöös kaaslavastaja Toomas Lõhmustega on sündinud tundlik lavastus, kus Karusoo seniste dokumentaallavastuste jooned on selgelt olemas. Teemasse – muulaste integratsioon Eestis – suhtub Karusoo väga kriitiliselt ja pessimistlikult ning ta isegi ei looda, et lavastusest tulenevalt tekiks eestlaste ja venelaste vahel mingi laiem dialoog. Kui aga kuidagi saaks etendust vaatama rohkem vene noori (sest etendus on tänuväärselt nii eesti- kui venekeelne) ja kui kas või mõnigi noor hakkaks mõtlema n-ö vastaspoole positsioonide peale, siis ma loodan küll, et soovitud dialoog võiks vaikselt alata.
Karusoo ja Lõhmuste ei tegele “Küpsuskirjandis” siiski vaid probleemide kaardistamisega. Neutraalse kirjandite lugemise sekka hüppab ka tegijate seisukohti. Lavastuse eredamaid hetki oli koht, kus vene noor kirjutab aastal 2005, et no kellele siis küll neljakümneselt veel võõrkeel külge jääb. Laval asuvale valgele pabertahvlile kirjutab näitleja numbrid 40, 1991 ja 26 ning vaatajatele on ütlematagi selge, et viieteist aastaga jõuaks nii mõnegi keele selgeks õppida.
Minimalistlik kui ka kujundlik
“Küpsuskirjand”, nagu ka teised Karusoo dokumentaallavastused, mõjub oma vormilise minimalistlikkusega, kus näitlejal on mõtete vahendajana suur roll. Näitlejakolmik tegutseb laval üksteise suhtes tähelepanelikult ja vaimukalt. Nikolai Bentsleri eriliselt intensiivsest kohalolekust on kirjutanud juba kiirreageerivad päevalehed, mulle jäi Bentsler oma sisendusjõulise pilguga meelde juba Karusoo-Lõhmuste eelmisest ühistööst “Täna me ei mängi”. Lavastuslikust peentööst annavad aimu tekstilugemise sisse, vahele ja kõrvale pikitud väikesed kujundid ja mängulised võtted (eriti jäi meelde stseen, kus Lauri Lagle veeretab põrandal kahte palli, mis hakkavad vaataja silme ees keerlema kui kaks päikesesüsteemis eraldi asetsevat maailma, mis aeg-ajalt võivad küll kogemata põrkuda). Kujunduse (Anne-Mai Heimola) minimalism on põhjendatud ning toetab näitlejat kujundiloomes. Näiteks mängivad näitlejad suure sinise riidega, mis toimib nii mere kui riikide- ja inimestevahelise piirina. Lavastuse tervikust langes ainsana välja muusikaline kujundus, mis mõjus juhusliku ja ebavajalikuna. Kas ei oleks pop-Chalice’i asemel midagi huvitavamat leidunud? Helikujunduslik raam lavastuse alguses ja lõpus, haridusminister Mailis Repsi tervitus kirjandikirjutajatele, oli aga küll põhjendatud ning ilmselt vihjas tegijate iroonilisele suhtumisele ametnike õõnsatesse sõnadesse.
Lõpetuseks. Näinud ühiskonnaga väga aktiivselt suhestuvat saksa teatrit, tekib Karusoo teatri puhul paralleel rühmitusega Rimini Protokoll. Rühmitusse kuulub kolm professionaalset vabakutselist lavastajat, tegeldakse dokumentaalse materjaliga ning enamasti minimalistlikus vormis. Valmistekste üldjuhul ei kasutata (erandiks küll sel sügisel esietenduv Marxi “Kapitali” põhjal valminud lavastus) ning kõik projek
tis osalejad on lavastuse aktiivsed osalised. Rimini Protokolli lavastajad on kaasanud ka tavalisi inimesi. Väga võimas on elamus, kui oma elust räägib just see inimene, kellega see kõik on juhtunud, mitte näitleja. Sarnast võtet on küll ka Karusoo veidi kasutanud, kuid võib-olla saavutaks tema teater säärast vormi edasi arendades rohkemgi kõlapinda.
