EMTA lavakunstikooli

„Vallutatud“, lavastaja Jan Teevet, dramaturg Priit Põldma (mõlemad

EMTA lavakunstikooli XXVIII lend), helikunstnik Vootele Ruusmaa, kostüümikunstnik

Maryliis Teinfeldt.

Mängivad Grete Jürgenson (TÜVKA teatrikunsti XI lend), Teele Pärn (EMTA lavakunstikooli XXVIII lend), Liisa Saaremäel (Eesti Draamateater) ja Peeter Volkonski. Esietendus 3. IX festivalil „Draama“ Tartu loodusmajas.

Mingit tüüpi tekstide dramaatiline pinge rajaneb eelkõige sellel, et tegelased, jutustaja ja lugeja või vaataja on teksti sisust teadlikud erisugusel määral. Antiiktragöödias on publikule ja koorile teada see, mida tegelased ei tea, ning nad jälgivad õudusega sündmuste paratamatut kulgu. Detektiivromaanis ei tea lugeja seda, mida teab mõrtsukas, ning ta rekonstrueerib koos detektiiviga (või detektiivi tuhmi kaaslasega) sündmuste võimaliku käigu.

„Vallutatutes“ on nii vaataja kui ka kolm noort naist Grete, Teele ja Liisa (Grete Jürgenson, Teele Pärn ja Liisa Saaremäel) paradiisiaias neljanda tegelase ja ühtlasi skandaalselt ebausaldusväärse jutustaja Kalle Männi (Peeter Volkonski) võimuses. Kõik meie teadmised väljas toimuvast pärinevad temalt ning ka sees sündivat saab mõista ja hinnata üksnes välisest lähtudes. Kalle Mänd esitab järgemööda kardinaalselt vastandlikke väiteid, ta on kindlasti valetaja, aga mille kohta ta valetab ja mille kohta (kui üldse) tõtt räägib? Kas väljas on sõda või rahu? Kas ta on reetur või riigi ustav teener (või ikkagi Peeter Volkonski, kes korraldab „väikest perfoormantsit“)? Kas tal on tütred või puuduvad tal lähedased („spiooni asi“)?

Tõe ja vale vastandust võimendab tõsiasi, et kogu lavastuses on rõhutatult esil binaarsed opositsioonid, mis on esmapilgul sama mustvalged kui näitlejate kostüümid. Osa neist vastandustest on enam-vähem objektiivsed: sees – väljas, sõda – rahu, noored naised – vana mees, jääda – lahkuda, elu – surm … Vastandustel põhinev struktuur on nii mõjus, et kuigi öeldakse, et sees on suvi ja väljas sügis, nägin mina välja jooksnud Teele paljaste jalgade all justkui selgelt (tuumatalve) lund – suvele paremat paarikut. Enamik vastandusi pole aga nii üheselt mõistetavad. Üks ja sama võib eri vaatepunktist paista nii ühe kui ka teise vastandina. Kas talveaed on paradiis või vangla, kas tegelased viibivad igavese suve õitsengus või õudses viljatus paralleelreaalsuses? Kas Kalle Mänd on päästja või inimeste röövija? Kas ta on osutanud erilisi teeneid või sooritanud erilisi kuritegusid? Kes on siis ikkagi „vaenlane“ – lõpuks kõnetab ta Kalle Mändi ju selges eesti keeles?

Selgub, et põhimised, lausa piibellikud vastandused on ka kõige ambivalentsemad. Mustvalge mõtlemine, millele on rajatud nii suur osa kultuurist ja mille ka lavastus justkui vaatajale ette söödab, hakkab alt vedama. „Sees“ ja „väljas“ pole sugugi nii eraldatud: paradiisiaia ja sõjapõrgu on tekitanud üks ja seesama inimene, ühtaegu Jeesus ja Juudas, kes otsib nüüd andeksandi, mis on ühtaegu ka hukkamine.

Ükski neist vastandustest ei vaeva veel ei tegelaste ega vaatajate pead esimeses eedenliku süütuse stseenis, kui kaks naist paradiisiaias teadvusele tulevad ja seda kilgates avastavad nagu esimesed inimesed. Tõde ja vale ei põrku veel ka siis, kui siseneb aia isand ja annab naistele (uued) lillenimed: Mirt ja Iiris ei mäleta ega tea, mis (või et üldse) oli enne ja väljaspool „igavest suve“, mees mustas on seega ainsa ja absoluutse tõe allikas. See idüll läheb lörri, kui Eedenisse tungib (maona?) kolmas noor naine, kes mäletab välismaailma ja juhtunut. Ta toob ka teised kaks tagasi inimese taaga, hea ja kurja tundmise kohustuse juurde. Pärast esialgset vapustust tuleb hakata otsustama. Kas minna sisse või jääda välja? Info on puudulik ja selle allikas pehmelt öeldes ebausaldusväärne, aga valida tuleb (ka valimata jätmine on teatavasti valik). Kui silmad on kord avanenud, ei ole enam pääsu tagasi õndsasse teadmatusse – „droog on otsas“.

Kõik on ebakindel: valik on võimatu, valik on paratamatu. Hea ja kuri, tõde ja vale pole suhtelised, aga me ei pruugi teada saada, kumb on kumb, enne kui kõik on lõppenud – ja ometi vastutame kuni lõpuni kõige eest. Selline levinaslik eetika ja elutunnetus, selgesilmne ja painav, lohutu ja ülev, tundus dramaturg Priit Põldma tekstist ja lavastaja Jan Teeveti lavastusest läbi kumavat. Näitlejate ilusat mõtestatud koosmängu Tartu loodusmaja talveaia ainuvõimalikuna tunduvas keskkonnas kommenteeris läbimõeldud, kajasid ja peegeldusi sisaldav muusikaline kujundus (helikunstnik Vootele Ruusmaa). Publik aga jälgis kõike toimuvat justkui pilvepiirilt. Ent kas teadsime meie, jumalikud vaatlejad, lõpuks midagi enamat?

Läbi öise Tartu koju minnes oli igatahes päris suur kergendus aegamööda veenduda, et sõda siin siiski veel ei käi.