Dr Tuomas Heikkilä on Helsingi ülikooli ajaloodotsent, kes on viimasel ajal tegelenud peamiselt Soome Püha Henriku legendiga ning allikaanalüüsiks mõeldud arvutiprogrammide arendamisega.

 

Lõuna-Taani ülikooli professor dr Kurt Villads Jensen on Taani tuntumaid ajaloolasi, kelle tööd taanlaste ristisõdadest Põhja-Euroopas on oluliselt avardanud arusaama ristisõjaliikumise ulatusest.

 

Dr Torben K. Nielsen on Ålborgi ülikooli ajaloodotsent, kelle peamiseks uurimisvaldkonnaks on kujunenud taanlaste ristisõjad Eestis ja Henriku Liivimaa kroonika.

 

Stefan Donecker on Firenzes asuva Euroopa Ülikooli Instituudi doktorant, kes kirjutab väitekirja baltisaksa humanistide loodud Liivimaa keskaja ajalookäsitluste teemal. 

 

LINDA KALJUNDI (L. K.; pildil paremal): Tänapäeval on meie arusaamad ja ettekujutused keskajast muutumas üha kirevamaks. Nii on näiteks rahvuslike ajalookäsitluste kõrvale sündinud väga palju uusi populaarseid subkultuure, mis pakuvad keskajaga suhestumiseks senisest märgatavalt erinevaid võimalusi. Alustangi meelsasti küsimusest, kus paiknevad teie meelest praegusajal käibiva keskajapildi jõujooned.

TORBEN K. NIELSEN (T. K. N.): Minu arvates oleks vale väita, et postmodernses maailmas vanad keskaja käsitlused enam ei kehti. Kogu Euroopas leidub endiselt poliitilisi rühmitusi ja organisatsioone, kes loodavad keskajast leida tuge oma üsnagi õõvastavale rahvuslikule retoorikale. Enamasti on oma pilgud minevikku pööranud need poliitikud, keda ma nimetaksin väga parempoolseteks. Ja nad ei ole kuigivõrd huvitatud postmodernsest teooriast.

KURT VILLADS JENSEN (K. V. J.): Keskaja mõiste on XX sajandi jooksul olnud pidevas muutumises. Kui rääkida Skandinaaviast, siis sajandi alguses oli minevik midagi, mis meid sidus ja kohustas kui selle hoidjaid ja pärijaid. 1980.-1990. aastatel muutus keskaeg aga eksootiliseks: inimesed hakkasid käima keskaja turgudel, nad liitusid reenactment-gruppidega ja neil tekkis isiklik huvi keskaja vastu. Aga see huvi ei kohustanud neid millekski ja seda võibki kirjeldada postmodernsena: nad sisenesid sellesse maailma – näiteks arvutimängudesse – õhtul või öö hakul ning võisid sealt iga kell välja astuda. Ent nüüd olen ma teisel arvamusel: keskaega kasutatakse taas väga erinevatel poliitilistel eesmärkidel. Sellel on mitmeid põhjusi. Näiteks on maailm praegu palju ebakindlam. Ent samas ei osutunud tõeks ka meie väide, et suur sidus ajalooline narratiiv on igaveseks kadunud. Praegu kirjutatakse taas suuri narratiive.

TUOMAS HEIKKILÄ (T. H.): Soomes on mõlemad tasandid, populaarne ja poliitiline, kogu aeg olemas olnud. Ent alles nüüd, viimasel viieteistkümnel aastal, on hakatud tegelema keskaega puudutavate baas- ja allikauuringutega, mida oleks pidanud tegema juba palju varem. Põhjus seisneb selles, et XX sajandi alguses ja XIX sajandi lõpus käsitleti keskaega Soomes väga poliitiliselt: korraga sai väga oluliseks leida rahvuslik identiteet rahvale, mis oli kuulunud Rootsi ja Venemaa alla ning sai siis järsku iseseisvaks. Seega oli oluline näidata, et soomlased on rahvusena alati olemas olnud. Ning kui vastused olid juba valmiskujul olemas, ei näinud uurijad kuigi palju vaeva küsimuste esitamisega.

STEFAN DONECKER (S. D.): Muidugi on olemas ka oht, et ajaloolastena võime me harjuda oma akadeemilise ringkonna seest avaneva vaatenurgaga keskajale sedavõrd, et ei märkagi, et populaarses ajaloodiskursuses käibib terve rida märksa teistsuguseid käsitlusi. Tuleb aga teadvustada nende käsitlusviiside mitmekesisus: viiking on ka rahvuslik sümbol, Richard Lõvisüda on gay-liikumise ikoon, ristisõdijates nähakse terrorismivastase sõja eelkäijad jne.

T. K. N.: Aga meie istume ja arutleme just nimelt neil teemadel. Mulle tundub, et ajaloolaste seas on kindlasti tõusnud teadlikkus selle kohta, et akadeemiliste uuringute kõrval on olemas ka populaarsed uskumused. Ning need on ise kujunenud vägagi lugupeetud uurimisvaldkonnaks. Veel viisteist aastat tagasi akadeemilistes uuringutes seda vaatenurka polnud.

K. V. J.: Olen teiega suuresti nõus, ent see on komplitseeritum nähtus. “Keskaegne” või “keskaeg” tähendab kahte asja: see on uurimisvaldkond ning see on lihtsalt üks sõna, mida me võime kasutada tähistamaks midagi, kus kõik on ohtlik ja pime. Seda leiab arvutimängudest, Internetist jne, ent just sellel kasutusviisil on mõistele “keskaeg” kõige suurem mõju. Selle kõrval käib aga alates 1970ndatest vaidlus selle üle, kas keskaeg oli pime või hoopis hele, mistõttu on vägagi ahvatlev väita, et see ei olnudki nii pime. Ent kindlasti on ohtlik kalduda teise äärmusse ning kinnitada, et näiteks ristisõdijad olid tegelikult mõistvad ja armastavad inimesed, kes lihtsalt tahtsid oma ligimesi päästa.

L. K.: Nagu juba viidatud, on ka ajaloolased hakanud üha enam uurima mitte ainult erinevaid ajastuid, vaid ka nende mäletamise ajalugu. Millist mõju on see avaldanud keskaja uurimisele?

S. D.: Väidaksin isegi, et selle mõju ajaloo õpetamisele on olnud suuremgi kui ajaloo uurimisele. Paljud õpilased teavad, kuidas nägi välja keskaegne klooster, sest nad on näinud “Roosi nime”, ning nad teavad, mis olid ristisõjad, kuna nad on näinud “Taevast kuningriiki” ja kuna nad mängivad keskajateemalisi arvutimänge. Muidugi oleks ahvatlev need teatud professionaalse üleolekuga kõrvale jätta kui väärad ajaloomüüdid, ent need kujutavad endast just neid eelteadmisi, millest õpetamisel tuleb lähtuda.

K. V. J.: Ma arvan ka, et see pole midagi uut. Varem lõi need eelteadmised kirjandus, näiteks “Ivanhoe”. Ent ajaloolaste suhtumine on muutunud. Praegu on üha tavalisem näha selles näidet keskaja erinevate kasutusviiside kohta, kui varem rõhutati eelkõige seda, et ilukirjanduses on allikaid tõlgendatud valesti jne.

L. K.: Kas need populaarsed arusaamad võivad mõjutada ka ajaloo uurimist?

K. V. J.: Praegu on kõige levinum populaarne keskaja harrastus reenactment. See on pannud ka paljusid ajaloolasi otsima uusi võimalusi ja seletusi. Ka nemad on hakanud ajalugu praktiseerima. Kuidas me võiksime keskaega haista? Kuidas tunda selle lõhna? Milline see võis välja näha? Mulle tundub, et ka ajaloolased tunnevad selle vastu üha kasvavat huvi.  

T. K. N.: Arvan, et peaksime enestelt samuti küsima, miks on selle kõige märklauaks saanud just keskaeg. Mis puudutab poliitilisi põhjusi, siis kindlasti võiks kellegi poliitilistes huvides olla ka näiteks Rooma impeeriumi taaselustamine. Seda üks Itaalia diktaator XX sajandi keskel tegigi. Ent iga teine poliitik pööraks oma pilgu pigem keskaja poole. Seesama püüd keskaega taaselustada avaldub ka paljudes teistes aspektides. Ent miks on nii ligitõmbav keskaja, aga mitte näiteks XVIII sajandi taaselustamine? Muidugi, ka seda tehakse, aga palju väiksemas ulatuses. Mis keskaja siis ikkagi nii atraktiivseks teeb?

T. H.: Sest see tundub nii lihtne, kuna keskaeg on ühelt poolt ikka veel kohal, aga samal ajal ka piisavalt kaugel, et saaks rakendada kogu oma kujutlusvõimet. Me võime kujutada keskaegset elu ette kas väga põneva või hoopis väga rahulikuna: väljamõeldud keskajast leiab igaüks midagi. Kui tulla tagasi poliitiliste ideede juurde, siis sündis enamik Euroopa rahvaid tõesti keskajal. Seega on keskaeg tõesti justkui kaubamaja, mis pakub igaühele midagi.

K. V. J.: Aga mille poolest erineb keskaeg sellele järgnenud ajast? Väga üldise arusaama kohaselt tähendab renessanss indiviidi sündi. Indiviidi, kes vastutab enda eest ise, mitte ei lase seda teha kirikul, kogukonnal jne. Huvi keskaja vastu kujutab endast muu hulgas ka reaktsiooni sellele renessansiajal maalitud pildile. Me tunnetame ennast väga ratsionaalsete indiviididena ning meile meeldiks katsetada midagi muud. Olla rahvuse või gildi liige või kujutleda end mis tahes konteksti, kus oleme teistega seotud.

L. K.:
Seega on küsimus pigem kollektiivsele kui individuaalsele identiteedile aseaine otsimises?

T. H.: See on siiski mitmetahulisem nähtus. Võtame näiteks ettekujutuse keskaegsest muusikast: see on alati väga harmooniline ja tõeliselt “keskaegne”, kõik need gregoriaani koraalid ja ülevad mõtted. See mõjub väga rahustavalt.

T. K. N.: Võib-olla peaksimegi otsima ka psühholoogilisi seletusi. Sageli väidetakse, et kaasaegne indiviid on lõhestatud erinevate narratiivide vahel, mida ta võib kasutada. Seega pakub pilgu pööramine keskaja poole just nimelt lohutust. Siin saadakse lahti oma probleemsest individuaalsest identiteedist, võidakse lahustuda mõnes suuremas kollektiivses identiteedis.

K. V. J.: Täpselt. See seletab ka 1980ndatel alanud keskajahuvi kasvu, sest siis jõudis renessansiprojekt lõpule ka selles mõttes, et naisi hakati indiviididena aktsepteerima. Ajaloolises perspektiivis polegi see idee nii tavaline. Aga mida siis teha, kui tuleb tahtmine olla mees või olla naine? Üks lahendus on minna tagasi keskaega. Sugudevahelise erinevuse rõhutamises seisnebki suuresti reenactment’i võlu, sest seal võid sa naistele öelda, et “naine peab tegema seda, mis naise kohus”.

L. K.: Nii et mõnes mõttes võiks siis keskajahuvi kirjeldada ka kui osakest eurooplase heitlusest tema postmodernse olukorraga.

S. D.: Täpselt. See on seotud keskaja vastandamisega meie aja mõistuspärasusele. Laialt levinud arvamuse kohaselt on keskaeg romantiline ja arhailine: sellega seostuvad mungad, kes laulavad mingis pimedas ja uduses kloostris koraale, füüsiline jõud või seesama irratsionaalsus. See avaldab väga paljudele inimestele muljet.

K. V. J.: Aga samas pakub keskaeg siiski tuttavlikku tausta, kuna oli kristlik.

L. K.: Teaduslikud ja populaarsed ettekujutused keskajast võivad omavahel ju ka üsnagi teravalt vastuollu minna. Seda tõendasid näiteks ka valulised reaktsioonid Tuomase raamatule Soome Püha Henriku kohta.

T. H.: Kõige kummalisem on see, et kui keegi oleks tõesti seda raamatut lugenud, siis poleks neid konflikte tulnudki. Ent see on tõesti hea näide, kuidas võivad omavahel põrkuda akadeemilised huvid ning see, mida inimesed tõeliselt tahavad uskuda. Oma raamatus vihjasin ma sellele, et kuna XII ja XIII sajandist pole Püha Henriku kohta peaaegu üldse tõendusmaterjali, siis ei pruukinud ta olla ajalooline isik. Avalikkust ei pannud aga muretsema mitte ilmajäämine Henrikust, vaid tema mõrvajast Lallist, kellest oli XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses saanud tõeline rahvuskangelane. Seega sai minu väide tõesti palju tähelepanu. Nii sellepärast, et Lallit peetakse soomlase prototüübiks, kui sellepärast, et see teema oli meediale väga isuäratav. Nad lihtsalt ei saanud jätta kajastamata seda, kui Köyliö – paik, kus Lallit arvatakse elanuvat – linnapea nõudis avalikult minu pead. Seega oli see eelkõige üks suur show. Meile kui medievistidele oli tõesti huvitav näha, et XII või XIII sajandi teemad võivad endiselt inimeste igapäevaelule mõju avaldada.

S. D.: Mulle tundub, et peaaegu igas rahvuslikus ajalookirjutuses on oma “kuumad kastanid”, teemad, mida on tõepoolest ohtlik puudutada. Saksamaal on selleks olnud varakeskaegne rahvaste rändamise aeg, goodid, vandaalid jne, kuna need teemad kõlavad nii natsionalistlikult. Alles viimasel paarikümnel aastal on neid uuesti uurima hakatud. Mulle on aga jäänud mulje, et just rahvusvahelised kontaktid võivad aidata nendest luukeredest kapis lahti saada ja tegeleda teemadega, mida me muidu ilmselt poleks puudutanud, kuna need on kas liiga emotsionaalsed või liiga ohtlikud.