“Valged ööd”, otsekui puhastav
puhkus: Nastenka – Laura Peterson.
MARIUS PETERSON
Theatrumi “Valged ööd” – vajalik lavastus noortele.
Fjodor Dostojevski “Valged ööd”. Tõlkija Aleksander Raid, lavastaja Lembit Peterson, kunstnik Vladimir Anšon, kostüümikunstnik Jana Hanikova, valguskujundaja Kalle Karindi, lavameister Helvin Kaljula, helikujundaja Marius Peterson. Mängivad Laura Peterson ja Tarmo Song. Esietendus 2. X Tallinna Püha Katariina kirikus.
Dostojevski ja tema teksti (nagu ka sadade teiste klassikute) sobitamine-tõlkimine teatrivormi tekitab esmalt loomuliku ootushorisondi, et kuidas lavastaja on “tõlkinud” ja kui kõva kaanonilõhkuja ta on. Ei tahaks väga üldistada, aga mööndustega võime väita, et Theatrumi puhul kogeme endiselt nii-öelda “otsetõlget”, ajastutruudust, autoritruudust. Ka “Valgete ööde” puhul on lavastaja enda näiliselt taandanud ning laseb Dostojevski tekstil kahe noore näitleja vahendusel kõlada, voolata ja voolata…
Ühest küljest võib väita, millega lavastaja Lembit Peterson arvatavasti nõus ei ole, et tegemist polegi hea, õigemini põneva teatrispetsiifilise tekstiga; et ega selle tekstiga muud saagi teha kui lasta näitlejatel see ette kanda ja – no mida ja keda seal ikka mängida. Võib-olla sel põhjusel on see jutustus leidnud meie teatris ka väga vähest lavastamist (on teada Katri Aaslav-Tepandi lavastus Ugalas ja Von Krahlis 1993. aastal, ka olen “unistaja mälestusi” märganud kooliteatrite repertuaaris).
Teisest küljest, millel kohe ka peatun, on tegemist siiski kindlat eesmärki kandva tekstiga, mis just tänases päevas ja eelkõige Petersoni lavastuses tööle hakkab ja oma kandvust eksponeerib (küll aga mitte väga kergelt). Kui lavastuses kujutatava elu ja tänase elu kontrastiprintsiip toimima hakkaks, oleks asjad hästi.
Dostojevskile meeldiks
Dostojevski keeldus teatrile kirjutamast. Vaatamata tema romaanide hüperteatraalsusele, tundis ta, et need on ikka midagi muud, kui lavalepanemise asjad. Dramaturg peaks oma loomingusse jätma teatri jaoks nagu õhuauke, Dostojevski tekst on aga tihe. Ta olla suur teatrisõber olnud, käinud regulaarselt teatris, just näitlejaid vaatamas. Teatris mängiti siis põhiliselt vodeville ja melodraamasid, aga kogu selle sisulise tühjuse juures käis laval suur rabelemine. Seetõttu tunduski talle madalana tolle aja teatrile midagi kirjutada. Õige pea märkasid aga vene sümbolistid, et Dostojevski tekstid vajavad teistsugust teatrit – lavastajateatrit.
Theatrumi “Valged ööd” oleks Dostojevskile küllap vist meeltmööda, kuna dominandiks on ikkagi lugu ise ning lavastaja idee, peamiseks väljendusvahendiks tekst ning esitajateks noored näitlejad, kes jutustavad stambivabalt ja üldsegi mitte rabeledes sentimentaalse loo. Siinkirjutajale on asi meeltmööda, kui lavastus oleks meeltmööda noortele, sellistele esimese tõelise armumise ealistele.
Kui nooretele meeldiks
Loodetavasti teeb lavastus vaataja mõnevõrra nõutuks: räägitakse igatsusest täiusliku armastuse järele, räägitakse ideaalidest ja nende vajadusest, räägitakse vanamoeliselt, poeetiliselt, unistades, röökimata, ropendamata. See nõutus peaks olema just positiivne, keset mürarikast linna kuuleb puhtaid mõtteid ja puhast keelt. Täislaused, rindlaused jne. Unistaja (Tarmo Song) unistab armumisest Nastenkasse (Laura Peterson), keda ta juhuslikult kohtab. Võib-olla ei kohta ka, vahest lihtsalt unistab. Nastenka pole ka ükskõikne, aga kõik ei lõpe nii, nagu unistatakse. Tarmo Songi sobimine dostojevskilikuks unistajaks on üsna märkimisväärne. Üldse olen tähele pannud, et Songil on “nutva koomiku” loomulikke eeldusi, milliseid meil tänases teatripildis palju ei ole. Samuti on täiesti arusaadav, miks Unistaja Nastenka kütkeisse langes (kui intellektuaalsed omadused kõrvale jätta): Petersoni Nastenkas on korraga nii naiivset sentimenti kui ka täiskasvanulikku naiselikkust oma tahtmiste ja (mõtte)käikudega. Kuna tegemist on noorte ja kogenematute armastajatega, siis võib metatasandil leppida ka näitlejate mõningase rabedusega nii tekstis kui teos. Üks tähelepanek veel: raskesti seletataval põhjusel mõjus kogu Songi mäng rohkem sissepoole suunatuna ning Petersonil väljapoole. Kas oligi see taotlus või mängib oma osa see, et Song on omad oskused saanud humanitaarinstituudist ja Peterson lavakast!?
Aga see polegi oluline. Oluline oleks see, kui Unistaja ja Nastenka eakaaslased hakkaksid pärast etendust igatsema millegi siira järele, võib-olla on need paar tundi teatris puhastavaks puhkuseks kõikjal laiutavast pornost, vägivallast ja poliitikast. Võib-olla ei peaks noori teatrisse meelitama metsikut laulu ja tantsu vaatama, vaid just midagi “Valgete ööde” sarnast. Või “Valgete ööde” kaudu teatrisse meelitama…?
Teatri- ja lavaruum
Nagu juba öeldud, on lavastaja Peterson suureks lavastanud teksti ja näitlejad. Samuti on märgatav mõnevõrra julgem ruumikasutus. Tegevuse viimisega lavalt kirikuruumi laiali hävitatakse lõplikult “neljas sein”, mida tegelikult ka Unistaja pole eriti tekkida lasknudki – ja õigesti teeb. Siiski on see mööda kirikut ringijooksmine mõnevõrra läbimõtlematu ning semiootiline arutlus teatriruumi teemal ei tuleks lavastusele just kasuks. Aga ka see on pisiasi. Kahjuks ei saa pisiasjaks nimetada lavastaja ja kunstniku (Vladimir Anšon) koostööd, õigemini selle puudumist. On ilmselge, et Anšon Dostojevskit “kujundada” oskab, tõestusi ei pea kauge aja ja maa tagant otsima, samuti on ka täiesti asjakohane ja atmosfääri toetav ning loovgi “Valgete ööde” kujundus. Kummaline on aga see, et kujundus justkui segas lavastust, õigemini näitlejate mängu. Või vastupidi: on kena kujundus, aga lavastaja-näitlejad ei oska sellega midagi pihta hakata. Laval oli püss, aga pauku ei teinud. Või mõtlesid lavastaja ja kunstnik, et üllatavad teineteist esietendusel?
Aga ka koos mõningase kooskõlata tunneb end sellises teatris turvaliselt. Vahel on seda vaja.