Kas tuleb tuttav ette? Võtsin need laused esimeselt ette sattunud veebilehelt, kus kirjeldatakse hüperaktiivsete laste käitumist ning antakse nõu, kuidas neid kasvatada. Asendasin lapse riigiga ja välja kukkus üsna tõetruu pilt tänapäeva Venemaa tegelikkusest. Ka siis, kui võrdlust edasi arendada, ei teki erilisi lahknevusi. Ainus probleem on, et Venemaad on kombeks pidada igipõliseks, nii-öelda vanaks riigiks maailmakaardil. Kuid küllap see ongi ekslik, sest naabri juures pööratakse vähemasti kord sajandi jooksul kõik nii pea peale, et sisuliselt võib vapustuste lõppu käsitleda täieliku uuestisünnina, nullist alustamisena. Nii tulebki uue Venemaa vanuseks pidada maksimaalselt 15 aastat. Ka Eesti ja Läti võivad (hoolimata isegi õigusliku järjepidevuse põhimõttest) olla riikidena teismelised, kuid, arvestades meie toimetulekut rahvusvahelises seltskonnas, igati normaalsed teismelised. Venemaal aga, oh paraku, löövad välja ülitugevad käitumishäired, millest võõrutamiseks on pidevad järeleandmised teadaolevalt halvim teguviis. “Rahulik kontroll koos selgete piirangutega loob suutlikkuse vastata sotsiaalsetele nõudmistele teistes situatsioonides,” annavad asjatundjad lapsevanemale käitumisjuhise.
Aga kes on lapsevanem? Kõige tõsisem täiskasvanu (sest ta teab sõdade ja tapatalgute vältimise reegleid ning suudab neid edukalt järgida juba kaks inimpõlve) maailmas on ilmselt Euroopa Liit, Eesti selle sees. Ja lapsevanemal on praegu probleem, sest hüperkineetilist Venemaad on tabanud järjekordne põhjendamatu märatsushoog. Emotsionaalne kontakt Euroopaga on häirunud, kuid oma pahameele otsustas Venemaa seekord ikka väikevend Georgia peale välja valada. Venemaa üllatuseks aga on väikemees vahepeal kasvanud, sealhulgas määravas ulatuses lahendanud oma energiaprobleemid. Venemaast sõltumatu Bakuu – Ceyhani naftajuhtme teenindamine annab nii raha kütuse ostmiseks kui ka kütust ennast. Bakuu – Thbilisi gaasijuhtme käivitamine on planeeritud novembrisse, mis võtab Venemaalt ka seni tugevaima relva naabrite vastu – gaasikraani. Kõige rohkem ajab Moskvat siiski närvi tema võitmatu “maailma parima luureorganisatsiooni”, sedapuhku selle sõjaväelise haru suur läbikukkumine. Oleks siis veel, et jääd vahele Washingtonis või Londonis! Aga Georgias – kus on selle häbi ots!
Kui palju jõuvõtteid võib rakendada hüperkineetilise Venemaa käitumise kontrollimiseks, selles osas puudub Euroopa Liidus üksmeel. Küllalt palju on neid, kes Venemaa praegust jõudu üle hindavad, ent kui sellest hinnangust tuleneb lapsevanema ebajärjekindel käitumine ja soovimatus ilmutada karmust, siis laiendab Venemaa oma eriõigusi ja mõtleb välja aina iseäralikumaid sisereegleid, millega kokkuvõttes just iseendale kõige rohkem haiget teeb.
Nädala alguses avalikustas Venemaal praktikas ainuvõimu teostav presidendipartei Ühtne Venemaa oma uue programmi projekti, mille ideoloogilise selgroo moodustab Venemaa kui “suveräänse demokraatia” tees. Vene meedia andmetel ei suutnud partei liidrid seda Venemaa demokraatia eripära päris selgelt lahti mõtestada, kuid igatahes erineb see parteijuhtide meelest paljude maailma riikide, eriti näiteks Prantsusmaa allakäigule viinud liberaalse demokraatia mudelist. Kuigi programmis lubatakse jätkata turumajanduse teel, seisavad seal ka nõudmised kehtestada strateegilistes majandusharudes hindade tõstmise eest kriminaalkaristused ning üldse allutada majandus praegusest hoopis rohkem riiklikule “strateegilisele planeerimisele”. Programmi järgi viib see kiiresti “Venemaa elanikkonna enamuse elatustaseme ja elukvaliteedi kardinaalsele tõusule”. Venemaa kommunistid on juba jõudnud kurvastada, et kõik need mõtted on varastatud just kompartei programmist. Kui nii, siis on selge, kuhu sõit kulgeb!
Ühesõnaga, see vaene laps, ta ei tea, mida ta teeb! Georgia on ainult üks väike väline ärritaja, mis kutsub esile pidurdamatu vihahoo. Selle tagajärgi aga ei helbita Venemaa piiride taga, vaid nende piiride sees. Seni, kuni. Kui Moskvas praegusel kursil jätkatakse, on meil, see tähendab Euroopa Liidul, paarikümne aasta pärast lahendada hoopis suurem probleem kui viimati, mil, nagu ajakiri The Economist seda nimetab, komplekteeriti klass 2004. Hüperkineetilist Venemaad ei saa panna tavalisse kooli tavalisse klassi, vaid ainult range režiimiga hoolekandeasutusse. See on väga kallis, kuid mis teha, kui õigeaegne kasvatustöö tegemata on jäetud.