Kogu oma aukartustäratavalt pika elu jooksul jäi Endel Aimre seotuks Tartuga. Sünnilinnas möödusid tema kooli- ja õpipoisiaastad, nende seas ka laulmisõpingud Tartu Muusikakoolis. Vokaalsed eeldused ja huvi viisid ta Tartu Meestelaulu Seltsi meeskoori. Seal jäi ta 1939. aastal silma Vanemuise tollasele dirigendile Eduard Tubinale, kes kutsus lootustandva baritoni ooperi “Vaikne Don” koori koosseisu, millele järgnes veel mitu lavastust kooriliikmena. Septembrist 1944 sai Endel Aimrest täieõiguslik vanemuislane: järgnes ridamisi nõudlikke ooperi- ja operetipartiisid, aga ka kandvaid draamarolle ning, nagu toona Vanemuises kombeks, tuli lauljatel kaasa teha mõnes balletiski.

Ooperirollidest väärivad meenutamist eelkõige Almaviva (Mozarti “Figaro pulm”),  Tomski (Tšaikovski “Padaemand”), Don Carlos (Prokofjevi “Kihlus kloostris”). Mitme põlvkonna teatripubliku südameisse jõudis Aimre lüüriline bariton aga kindlasti rohkete operetirollidega. Oma lavatee jooksul jõudis ta ära mängida peaaegu kogu maailma operetiklassika kullafondi meespeaosad: Jim (Frimli ja Stoatharti “Rose-Marie”), Florimond (Kálmáni “Montmartre´i kannike”), Punavari (Rombergi “Kõrbelaul”), Fernand (Hervé “Mamzelle Nitouche”). Mainimata ei saa jätta ka meeldejäävaid rolle Vanemuise palju mängitud muusikalistes algupärandites: nimiosa Arro ja Normeti “Rummu Jüris”, Oskar (Kõrveri “Ainult unistus”), Peeter (“Raudne kodu”), Jaak (“Kosilased Mulgimaalt”).

Juba 1968. aastaks on Endel Aimre panus eesti muusikateatri arengusse piisavalt mahukas, et väärida teenelise kunstniku aunimetust. Ka pärast aktiivse lavategevuse lõppu ei lahkunud ta Vanemuise lavalt, ta mängis karakteerseid kõrvalosi mitmetes muusika- ja draamalavastustes. Omainimene teatrimajas oli ta veel hiljaaegugi.

Teater Vanemuine jääb oma kauaaegset lavakunstnikku tänuga meenutama.

Teater Vanemuine

Vanemuise Selts

Eesti Teatriliit