Kas teie teate, et vaid kümmekonna kilomeetri kaugusele pealinnast jääb Sausti mõis, suurepäraselt taastatud, erakordset silmailu pakkuv hoonete, parkide ja veemängude kompleks? Mina ei teadnud ega aimanud sedagi, et Sausti härrastemaja saal on oma toreda akustika ja stiilse interjööriga igati sobiv paik peente kammerkontsertide korraldamiseks. See viimane mitteteadmine on ka andestatav, sest 18. septembri barokiõhtu oli alles teine avalik kontsert ses avastamist väärivas majas.

Esinejad olid pealkirjastanud oma kontserdi “Särav ja sulnis”, mis osutus nii kõlanud muusika, selle interpreteerimise kui üldise õhkkonna kõigiti täppi läinud kokkuvõtteks. Kavasse kuulunud heliloojad esindasid säravat, kontrastiderohket, pidulikku ja tundeküllast kõrgbarokki, erandiks vaid Barbara Strozzi, kes nii oma isepäiselt stiililt kui eluaastailt kuulub pigem itaalia varabaroki ajastusse (muide, erinevalt kavalehel toodust pakuvad teatmeteosed Strozzi surma-aastaks 1677). Värske, siinmail ilmselt suhteliselt harva kõlanud teostest moodustatud programm oli kokku seatud hästi osavalt, pakkus vaheldust ja mitmekesisust nii ansamblikoosseisude kui muusikaliste karakterite osas. Samas kujunes kavast aga ilus tervik, mis kulmineerus kontserdi eelviimases teoses, tõelist virtuooslikku tulevärki esindavas Georg Friedrich Händeli “Nachtigallenarie’s”. Õhtu lõputeosena kõlas taas rahulikum, kaunilt õpetliku sõnumiga Georg Philipp Telemanni “Hemmet den Eifer”.

Kontserdil üles astunud muusikud olid suurepärased, pakkudes väga meeldivaid elamusi nii isikupäraste solistide kui erinevate ansamblitena. Kaheldamatult võib nende lähenemist pidada “ajalooliselt informeeritud esituseks”, kui tarvitada muusikakirjanduses levinud väljendit interpretatsiooni kohta, mis ühendab ajaloolised pillid, ajastuteadliku aktiivse musitseerimise ja julguse olla nüüdisaegselt isikupärane.

Imbi Tarum, meie hinnatuim ja kogenuim klavessiinimängija, esines tuntud headuses tundliku ansamblipartnerina ning väga mõjusalt sooloteoses, Georg Böhmi “Prelüüdis, fuugas ja postluudiumis”, kus iseäranis viimase osa mõistis ta kujundada lausa dramaatiliseks. Kaido Suss sulandus barokkmuusikas hädavajaliku ja samas delikaatse basso’na paindlikult ja täpselt ansamblitesse. Heili Meibaum (barokkflööt) näitas taas end initsiatiivika ja erksa muusikuna, kes pani end kuulama nii virtuooslikes duolõikudes koos lauljaga (Vivaldi “All’ombra di sospetto”, Händeli “Nachtigallenarie”) kui ka tundeliselt “kõnelevates” aeglastes osades (Dolce Georg Philipp Telemanni Sonaadist h-moll flöödile ja basso continuo’le).

Kõige ilusam üllatus oli aga sopran Eve Kopli. Õieti on ta küll varemgi oma puhta ja selge tämbri, delikaatse ning loomuliku musikaalsusega pakkunud meeldivaid elamusi. Nüüd aga, õppides viimast aastat Baseli muusikaakadeemia juures vanamuusika-kõrgkoolis Schola Cantorum Basiliensis, näib tema tehniline arsenal olevat veelgi täiustunud ning stiilitunnetus ja -julgus kasvanud. Igal juhul laulis ta tõelise vabaduse ja üleolekuga nii virtuooslikke kaunistusi täis pikitud osi kui ka kantileenseid ja retsitatiivseid lõike. Kui lisada puhas intoneerimine, lai dünaamiline diapasoon ja – veel kord – musitseerimise rõõmus loomulikkus, siis jääb vaid kinnitada, et Eve Kopli näol on tegemist tõesti silmapaistva vanamuusika-lauljaga.

Niisiis, särav muusika, kaunis esinemiskoht ja sulnid muusikud. Rohkem polegi ju vaja, et mured ja väsimus taanduksid ning annaksid maad lootusele ja rõõmule. Ansamblile Kopli-Meibaum-Tarum-Suss tasub soovida koospüsimist ja võimalusterohkust nii repertuaaris kui esinemisel.