Keelepädevusetuse üks põhjusi näib olevat see, et kuigi igal inimesel tuleb Interneti ja üleilmastumise ajastul päevast päeva, olenemata vanusest, ametist ja haridustasemest, midagi tõlkida, siis seda oskust talle õigupoolest ei õpetata. Räägitakse küll aina sellest, et koolis tuleb õpetada elus tarvilikke asju. Tõlkeoskus on vaieldamatult üks iga päev tarvilik asi, kuid seda ei õpetata. Võõrkeeleõpetus keskendub teise keele õpetamisele ja tõlkimisele sellesse keelde, vastupidisesse protsessi ei süveneta. Tulemuseks on olukord, kus näiteks mitme välismaise kõrgharidusega autori minu töölauale jõudnud eestikeelne originaaltekst on selline, mida tuleb nimetada halvaks tõlkeks. Paistab, et oma võõrkeeles omandatud teadmisi n-ö lambist ei edasta. Et see on tõlge, ja halb, on kohe selge, sest hea tõlke puhul pole seda võimalik nähagi – tegemist on eesti keelega.

Hariduse meililistiski olen kohanud tarku inimesi arutamas mõne mõttetiheda tsitaadi puhul, milline on täpne tõlge – ja minu üllatuseks on pakutud täpse tõlke pähe  sõnade tõlkimist. Muidugi, raudne reegel on see, et tekstist eraldatud lauset saab täpselt tõlkida vaid siis, kui ollakse teadlik kogu tekstist, mõne mõtleja puhul siis kogu tema mõtteilmast. Täpne tõlge on vaid see, mis annab võimalikult täpselt edasi mõtte, s.o sisu.

Kui tõlkida väljend “tädi Maali” mõnda teise keelde, ei aita mingil viisil sellest, et tõlgitakse ära sõna “tädi” ja lisatakse isikunimi Maali. Tuleb teada, millise nimega seostatakse  selles kultuuriruumis kogu seda info- ja assotsiatsioonikompleksi, mis meile seostub tädi Maaliga. Ja see siis kirja panna. Täpselt sama operatsioon tuleb nii lauseehituse, väljendite kui sõna tasandil läbi viia iga oma keelde tõlgitava teksti puhul. Ja see on raske ülesanne, kuid õpitav.

See, et tõlkimist meie väikse kultuuri nii suure tõlkepõhisuse juures koolis ei õpetata, on kahetsusväärne. Kogu eesti keele õpetamine tuleks viia uutele alustele, elu paistab seda nõudvat. Juba kolmeaastasedki vaatavad telekast võõrkeelseid filme ja mängivad võõrkeelseid arvutimänge ning küllap ka mingil viisil tõlgivad oma aruga – sõnu, ma arvan, mitte lauseid.

Vaatan konverentsidel kurbusega, kuidas väliskülaliste esinemise puhul pole saalis istujatel kõrvaklappe peas ja nad jätavad end ilma võimalusest kogeda, kui keeruline võib olla ühes keeles raskusteta mõistetavat sisu teises keeles edasi anda. Paratamatult käib kurbade toimetajakogemuste tõttu peast läbi mõte, et võib-olla kirjutavad nad juba homme näiteks Sirbile artikli, ja siis tuleb suure tõenäosusega eesti keeles kirjutatu puhul toimetuses siiski tõlketöö ette võtta – lisandub veel mõistatamine, milline ingliskeelne väljend veidra lause taga peitub. Haritud inimene ei peaks uhkust tundma ainuüksi selle üle, kui hästi ta võõrkeeli oskab. Pealegi, kas saabki olla haritud see, kes oma emakeelde tõlkida ei oska?

Selle kõige tõttu võiks ülikoolis keskenduda ainult sellele, mis ennekõike ülikoolis tarvilik, s.o erialakeelele, terminiloomele ja erialatekstide tõlkimise oskuse omandamisele, mis on nii üliõpilase enda kui ka tema tulevaste õpilaste ainus võimalus üldse millestki midagi teada.