Küllap vaetakse juhatuses põhjalikult nominentide töid, loetakse arvustusi  mitmeid kordi üle ja vaieldakse tuliselt. Hoolimata paljude praktikute väitest, et nemad kriitikat ei loe, usun siiski, et kriitikapreemia valimisel tehakse tõsist tööd, surutakse maha subjektiivsus ega eirata neid kriitikuid, kes nii mõnegi juhatuse laua taga istunud praktiku töid karmilt nuhelnud. Ometigi, pidades silmas aastaid kestvat tagasiside puudumist kriitikapreemia osas, vahest peaks muutma statuuti ja delegeerima kriitikapreemia nomineerimise-auhindamise nn suurele žüriile, nagu see aastakümneid tagasi hästi ja avatult-kommenteeritult toimis?

Aga see selleks. Ikkagi tahaks öelda paar sõna tänavuste nominentide ja laureaadi kohta, kuigi ma ei olnud otsustajate ringis ega pretendeeri sellele rollile. Kõik nomineeritud esindavad tähelepanelikku, mõtlevat, analüüsivat lähenemist teatrile. Jaak Alliku suveteatri ülevaade ajakirjas Teater. Muusika. Kino: nauditav lugemine; annab, olgu rohkem või vähem subjektiivse pildi 20 suvelavastusest. Sotsiaalselt kõnekas, eriti tabavas lõputõdemuses: võib-olla peaks suvelavastuste tegemise üheks suveks ära keelama? Jan Kaus ühendab oma teatrikirjutistes (nomineeritud on kahe Von Krahli teatri lavastuse käsitlus kogumikus ”Teatrielu 2006”) lavastuse metatasandi ja teatrivahendid; tema artiklite hõrk järelmaik paneb neid uuesti üle lugema, teatrivaatamise vaatenurka korrigeerima. Kristel Pappel, nii harva kui ta kirjutab, on muusikateatrit analüüsides (seekord muusikateatri ülevaade kogumikus ”Teatrielu 2006”) põhjalik, tähelepanelik; vaatleb nii muusikalisi kui lavastuslikke aspekte süvitsi, huviga. 

Ja lõpuks tänane laureaat Ivika Sillar („Antoška”, Teater. Muusika. Kino, 2007, nr 7 ja „Hirvekütt”, ajakiri NO99 2007). Minu kui teatritoimetaja mällu on esimesena kinnistunud suisa vapustav lugemiselamus Sulev Luige portreeartiklist, mille Ivika Sillar kirjutas 1988. aastal ajakirjale Teater. Muusika. Kino. Sestpeale on ta kriitikuna minu jaoks kui eraldiseisev nähtus – nii ei oska teatrit näha, kirjeldada, analüüsida keegi teine. Ivika sillari isikupära, soojus, teatriarmastus kanduvad loomuldasa tema kirjutistesse. Nõustun igati hää kolleegi Reet Neimari arvamusega: ”Ivika Sillari trump on endine: Ivika näeb lava. Ta näeb näitlejat, kujundit, režiinüanssi, tajub lavastuse atmosfääri. Julgeb osutada ka näitleja vigadele või kehvematele päevadele. Oskab hoiatada nii, et julgustab. Vaatab tükke korduvalt, võrdleb variante. Püüd sisse elada uuemasse teatriavangardi on ilmselt kiiduväärt.”