Juulis käisid Kumus Soome visuaalse teatri WHS proovid, kus lavastaja Kalle Nio eestvedamisel valmis selle uus lavastus „Cutting Edge“ („Lõikeserv“). Lavastus esietendub 31. augustil Helsingi pidunädalatel ning detsembris tullakse etendusi andma ka Tallinna.
WHS on soomlaste Kalle Nio, Ville Walo ja Anne Jämsä 2002. aastal Helsingis loodud visuaalse teatri ja uue tsirkuse kompanii. WHSil on oluline roll uue tsirkuse esiletõusus Soomes ning tänu neile on soome visuaalne teater saavutanud tuntuse ka mujal teatrimaailmas. Arvatakse, et WHS on praegu kõige rohkem väljaspool kodumaad esinev Soome teatritrupp.
WHSi töödes on uue tsirkuse elemente (akrobaatika, žongleerimine, mustkunst), kuid neid ei kasutata meelelahutuslikul eesmärgil. Peale tehniliselt oivalise teostuse on need oma kontseptuaalses põhjendatuses alati lavastusterviku loomise ja selle sõnumi edastamise teenistuses. Kalle Nio videokunstniku tausta tõttu on tema lavastustes sagedad tähendusloojad ka interaktiivsed videolahendused üheskoos etendajatega.
Lõpetasite lavastuse „Cutting Edge“ prooviprotsessi Kumus, ehkki esietendus tuleb augusti lõpus hoopis Helsingis Soome rahvusooperis. Millest selline kohavalik?
Kumu on selle uuslavastuse üks kaasprodutsente ning meile pakuti võimalust kasutada prooviruume. Võtsime ettepaneku rõõmuga vastu ja nii saime Kumu auditooriumis teha kuus nädalat proove. Tööprotsess kulges suurepäraselt.
„Cutting Edge“ etendub mitmete asjaosaliste toel: lavastuse valmimisse on peale Helsingi festivali ja Kumu kaasatud ka Soome uue tsirkuse keskus Circo, Mala Performerska Scena Zagrebist, Portugali São Luizi teater, sihtasutus Hermés Prantsusmaalt jm. Meil on vedanud, et meie selja taga on nii paljude teatrite usaldus ja toetus.
Milline on olnud teie senine kokkupuude Eestiga ja koostöö Kumuga?
Kumuga ühendab meid pikaajaline koostöösuhe ning sellest on saanud meile tuttav etenduspaik, kuhu tuleme rõõmuga uuesti. Eestis oleme esinenud neljal korral: Kumu auditoorium on kutsunud meid esinema lavastustega „Kõnelused“ (2008) ja „Lahkumine“ (2014), samuti oleme käinud festivalidel „Circus Tree“ ehk „Tsirkusepuu“ ja „Treff“.
Visuaalse teatrini jõudsite mustkunsti kaudu. Kas tegutsete veel ka selles vallas?
Ka mustkunstnikuna olen endiselt tegev. Olen seda teinud kogu elu ja leiutanud uusi võtteid ka teistele artistidele, samuti naudin mustkunsti ajaloo uurimist. Seal peitub nii palju tähendustasandeid, milleni paljud mustkunstnikud ei jõuagi. Neid praktikuid, kes näevad mustkunsti kunstiliigina ning lähevad illusioonide tegeliku tähenduse uurimisega sügavamale, ei leidu palju. Mind huvitavad just need tasandid.
Iseäranis on teid paelunud illusoorse mustkunsti sidumine videokunstiga ning ka WHSi lavastused liiguvad üha enam visuaalse teatri alale. Milles seisneb visuaalse lavapildi kõnetusvõime?
Mul ei ole erialast teatritausta. Olen õppinud filmikunsti ning lähenen ka lavastuste loomisele pigem visuaalkunstniku ja filmitegija, mitte niivõrd teatritegijana. Mustkunst ja filmikunst on otseselt seotud: filmi leiutasidki tegelikult mustkunstnikud, see oli trikk, millest sai iseseisev kunstivorm. Mind huvitab kaudne narratiiv, mitte otsene väljaütlemine või lugude jutustamine. Tahan luua kujundpilte, millele vaatajad oma lood juurde tekitavad. Ka see on visuaalkunstniku lähenemine: jätta vaatajale rohkem mõtteruumi ja võimalus märgata midagi uut. See toob kaasa rohkem mängulisust, sest kõik tekib taju pinnalt. Ka maal on millegi illusioon, kujutlus, mis tekib vaatajale eriomasest tajutava korrastamisest. Inimtaju toimimine on huvitav, saame maagilisust nõnda ise luua.
Kuivõrd vastandub visuaalne teater reaalsusele ning kas selle illusoorsuses ei peitu oht isoleerida end tegelikkusest?
Tõepoolest, kuid ka lavastuse „Cutting Edge“ puhul mängime palju illusiooni loomise ja seejuures ka selle hävitamisega, reaalsuse mängutoomisega. Proovin tuua lavastusse küll konkreetseid elemente mustkunsti maailmast, aga ka tegelikkusest. Need on omavahel tihedalt seotud.
„Cutting Edge’is“ on ammutatud inspiratsiooni omapärasest nähtusest, peade maharaiumisest. See on olnud õhtumaade ajaloos, kunstiloos ja mütoloogias levinud teema ning üks mustkunsti leivanumbreid. Milline on teie meelest selle sümboolne tähendus?
Seal on peidus palju kihte: mustkunsti ajalugu, aga ka harjumine vaatepildiga teiste tükeldamisest nii mustkunstis kui ka avaliku hukkamise korral. Hukkamine on mõneti teatraalne tegevus, siin segunevad näitemäng ja tegelik elu. Esile tuleb ka pea ja keha suhe. Mis teeb inimesest selle, kes ta on, kust tuleb meie identiteet? Kui oluline on siinjuures pea ja milline tähendus on isiksuse seisukohalt kehal? See on mitme vaatepunktiga lai teema – püüame lavastusega need avada.
WHSi lavastustes on uus tsirkus, nüüdistants, mustkunst ja visuaalmeedia segunenud vastastikmõjuliseks sulamiks. Kuidas trupp tekkis ning mis on mõjutanud teie käekirja kujunemist?
WHSile panin aluse koos žonglööri Ville Waloga. Esinesime kunagi huvireisilaevadel, ent tundsime, et meelelahutusmaailm pole meile, ning hakkasime arendama ühislavastuse ideed. See sai teoks, „Odotustila“ („Ooteruum“) esietendus Kiasmas ning läks väga edukalt, tuuritasime selle lavastusega 15 aastat. Kuna olin kogu elu tegelenud mustkunstiga ja õppinud ka filmikunsti, lisandusid töödesse ka visuaalprojektsioonid. Tegin toona palju videoid ning tahtsin vahendeid kombineerida. Praegu töötame Ville Waloga rohkem eraldi, kuid meil on kahepeale üks baas ja teater, mida Helsingis juhime.
WHS ei loo mõjusat kujundiilma ainult visuaaltehniliste lahendustega, vaid olulisel kohal on ka etendaja. Kuidas juhtida prooviprotsessi nii, et tehniliste nüansside lihvimine ei kaotaks illusioonide värskust ega takistaks atmosfääriloomet?
Loomulikult on see keeruline ning kuna mul pole teatrialast väljaõpet, pole mul tegelikult aimugi, kuidas see käima peaks. Teen seda lihtsalt nii, nagu ise olen harjunud töötama. Näitlemise puhul huvitab mind rohkem mõtlemine nõukogudeaegse režissööri Lev Kulešovi kuulsas laadis. Tema teooria kohaselt loob filmides näitlejate mängu tegelikult monteerija. Ta tegi eksperimendi, kus kaadrid meesnäitlejast vaheldusid erisuguste kujutistega, nagu supitaldrik, lapse keha kirstus, ilusa naise nägu jms, näitamaks, et montaaž muudab publiku tõlgendust, ja kummutamaks uskumust, et vaataja loeb näitleja näost midagi välja (mehe ilme kaadrite jooksul tegelikult ei muutunud ning sellel polnud ülejäänud kujutistega mingit seost).
Tunnen, et midagi sellist võiks teha ka teatris: minu töödes on visuaalil kandev osa ning keskne on just selle n-ö montaaž, osade kokkupanek. Näitleja võib olla laval midagi erilist tegemata, ent seejuures võib tema ümber füüsilise ruumiga toimuv luua välise liikumise ja muutumise kaudu lavastuse atmosfääri. Mind huvitab see rohkem kui psühholoogiline näitlemine. Leian, et tunnetus peaks tekkima vaatajal, mitte näitlejal.
Samuti sobib mulle ühine loometöö koos näitlejatega. Iga uue grupiga, nagu ka praeguse uuslavastuse puhul, leiad uue tööviisi, mis aitab hoida loomeprotsessis värskust. Mulle on võtmetähtsusega tööprotsess ning selle pinnalt ühiselt lavastuse loomine. Ka lavastuse „Cutting Edge“ puhul teen midagi, mida pole varem teinud.
Mis suunas WHS teatrimaastikul liigub? Millised teemad on teile trupina olulised ning millega soovite edaspidi töötada?
Arvan, et liigume üheaegselt paljudes suundades. Tänavu on meil kolm esietendust, mis kõik on väga erilaadses vormis. Püüame alati leida midagi uut ja hoida töö nõnda ka endale huvitavana. Ma ei tunne Eestis just palju inimesi, kuid olen huvitatud ka koostöövõimalustest siinsete artistidega. Eestis ja eriti Tallinnas sünnib teatrivallas praegu palju põnevat.