Sirin kolmapäeva õhtul Katariina kiriku ees. piia ruber
Sel nädalal käib Ladina kvartalis ja mujal vanalinnas festival “TriaLogos”, mille teemaks tänavu “Kultuurisõjad”. Sõda on praegu märk, mis Eestiski kõnetab. Me oleme reaalselt, füüsiliselt sõjas kohal, me oleme relvil. Poisse on surma saanud, saab veelgi. Muidugi mitte nii palju kui koduses liiklusmöllus. Sõjast kirjutab ka Leo Kunnas oma sel nädalal ilmunud raamatus “Viiv pikas sõjas. Märkmed Iraagi sõjast”, mis on meie uuema aja esimene dokumentaalpajatus lahingutandril viibinud Eesti sõdurist. Ja piirduks asi siis sellega. Me oma kodumaised tipp-poliitikud lähevad arust ära ja hakkavad rääkima võimalikust kodusõjast – kultuuride kokkupõrkest. Siis poliitiliste kultuuride, arusaamade? Sõda on praegu kummalisel kombel see kujund, millest me kõneleme.
“TriaLogos” algas koos uuemate, veidi teistsuguste tuultega riigis, aga omal stoilisel, sisimas pulbitseval moel. Festivali peakorraldaja Taivo Niitvägi kirjeldab tänavust otsingut nõnda: “Nagu traditsiooniks, vaadeldakse festivalil teravaid ja aktuaalseid teemasid läbi pikaajalise teadmise ning ruumilise kunstide prisma. On tulnud varem ja tuleb kindlasti ka edaspidi ilmsiks pealtnäha vaenulike mõttelaadide samasusi ning vastupidi, pealtnäha ühtekuuluvate mõttemaailmade vastuolusid. Kunstikeel väljendab sageli varjamatult seda, mida teaduskeel oskab märkamatult ridade vahele peita. Nii on tõelises dialoogis kunstikeele osalus lausa hädavajalik. Ja ilmselt on sama lugu ka festivali kolmanda keele ehk palvekeelega, mis seab meid veelgi enam silmitsi teadmatuse ja vääramatu paratamatuse lummava eelaimdusega (…post ignem sibilus aurae tenuis… Vulgate, III Reg. XIX, 12). Peale eelmainitu on kolme keeletasandi kasutamisel veel üks eelis: esile tuleb nende omavaheline seos, mis tavaliselt jääb märkamatuks, nimelt teaduskeele poeetiline ja vaimulik, kunstikeele vaimulik ja teaduslik ning palvekeele kunstiline ja teaduslik aspekt.”
Need kolm keelt (kolm maailmanägemist; eks raamista oma keel vaatleja maailma) – tunnistagem, et need on olnud omavahel sõjas, moodustanud ajajärguti lepitamatuid tülipaare – võivad omavahel dialoogi astuda, uue maailmast rääkimise viisi moodustada. Lisagem neile veel mõtteliselt kolm keelt: olgu need ajakirjandus-, poliitika- ja juurakeel (selle alla võiks mahutuda ka äri- ja rahakeel). Meie lepitamiskatset, imelise elava sümbiooskeele loomise katset, paistab tänases ähvardavat nurjumine. Mõelgem, kui erinevalt on räägitud neis keeltes kas või Iraagi sõjast; kui erinev on kogemus, mis me saame Venemaa meedias eestlastest ja Eesti meedias venelastest võrreldes XI – XVII sajandi vene spirituaalse/religioosse lauluga, mida sel kolmapäeval Katariina kirikus ansambli Sirin esituses kuulda sai.
Tuleviku maailm sõltub palju sellest, millistes keeltes me rääkima hakkame. Kas valime selle rühma, mis on mõeldud maailma avamiseks ja uurimiseks, või selle, mis on paratamatult määratud maailmast mööda rääkima, et elu ennast oma tõelisuses, valus ja koomilisuses meie eest varjata? See, muide, ei olegi täna ehk metafüüsiline küsimine.