Eelnevaga seostub ka seekordne nominentide nimekiri. Nii Mart Kase kui Jim Ashilevi riskisid oma tekstidega suhteliselt ebakindlale pinnale astuda, kuid mõlemad jäid püsti ning suutsid pakkuda lisaks süntaksi nõtkusele ka ebapopulaarseid järeldusi inimsuhete kohta. Jakob Karu vaimukus liitus kirgliku õiglustundega, andes ühtlasi ka nukra sissevaate absoluudiihalejate ebaõnnemaailma. Need kolm ei ole kindlasti „professionaalsed” tekstid, kust ei saa leida nõrku kohti, kuid need kõik pöörasid selle enda trumbiks.
Andrus Kivirähk näitas aga „Voldemariga”, et tänases draamakirjanduses populaarseks kujunenud müüdižanri võib käsitleda ka ilma oma annet peenrahaks muutmata. Kuigi fakti- ja viitetihe, tõuseb see tekst kõrgemale loengust, püüeldud on teatud sooja üldistuse poole, mis kõnetaks nii teatrit kui ka inimest. Sümpaatne, et rõhk oligi just viimasel. See, et tekst kõneleb just Pansost, ei olnud ühel hetkel enam esmatähtis.
Võib-olla siiski ka üks laiem märkus. Nimelt premeeritakse Eestis teatrit enneolematult laialt: lisaks 27 (!) aastapreemiale veel „Draama” auhinnad, kolleegipreemiad, publikupreemiad, TeMuKi küsitlusring ja nii edasi. Võib ehk tekkida mulje, et teatri hindamine preemiatega on objektiivne ja oluline, kuigi tegelikult pole ju üldse selles teatri point.